Tere. Olen oma abikaasaga koos elanud juba peaaegu 10 aastat, meie peres on kasvamas 5 imearmsat last ja saatuse tahtel ootame ka 6 ndat. Meie suhtes on olnud nii häid kui halbu aegu. Aastast 2005 asus mu abikaasa Soome tööle. Olen väga mures, et meie suhe enam sedasi edasi ei toimi. Meeleheitlikult otsin igalt poolt abi, ka olen proovinud temaga rahulikult vestelda, aga tundub nagu kõik jookseks tühja. Kuna 2, 5 aastat tagasi oli mu mehel tema eksnaisega suhe, see kestis kaua. Olin suures meeleheites, ma ei tea miks aga mu mees jäi minu ja laste kõrvale ja koos sellega kadus ka usaldus, nägin tohutut vaeva, et jälle usuksin oma meest. Kuid nüüd on see taas kadunud, kuna avastasin, et mu mehel on jälle keegi silmapiiril. See naine on soomlane ja nad tutvusid pool aastat tagasi. Ma ei tea miks aga tundub, et mu mees on temast sisse võetud ja mina olen jäänud seega tahaplaanile. Minul on igapäev aga küsimused ja vastuseid pole. Olen jälle suures meeleheites ja suures depressioonis, mis saab edasi. Miks mu mees mulle aina valetab, kui küsisin kas tal on ta telefoni number, miks ta hoiab salajas temaga suhtlemist ja käib internetis tema pilte vaatamas. Rääkisin ka oma mehega, ta väidab, et nad on ainult sõbrad, kuid miski minu sees ei taha seda uskuda. Ka ei lükanud tagasi väikesi flirtimisi. Kuidas ma saan siis oma meest taas usaldada ? Ka süüdistab, et m ise tõukan ta endast eemale, teen ise kõik selleks et mu mees mind armastaks. Vahel tundub mulle, et see kõik on mõtetu . Igapäev mõtlen, kus olen teinud vea ja kuidas seda parandada.
Teil on suur pere ja peagi suureneb see veel ühe liikme võrra. Mees on elanud/ töötanud enamuse teie koosoldud ajast Soomes. Teie paarisuhtes ette tulnud mitmeid mõõnasid, millest üks on jälle päevakorral. Tunnete, et te ei saa oma meest kuidagi usaldada.
Tõepoolest meeletult keeruline. On väga keeruline usaldada inimest, kes ise poolele teele vastu ei tule, kes oma käitumisega ei näita, et teda saab usaldada. Enamus ajast eraldi elades on suhet elavana hoida kordades raskem kui koos elades ja koos igapäevatoimetusi tehes. Siiski olete seda pikki aastaid suutnud ja see on väärtus, mida paljudel ei ole ette näidata. 10 aastaga (tegelikult isegi palju kiiremini) kujuneb inimeste vahel välja teatud suhtemuster. Kas hea või halb muster, aga üldjuhul just selliste mustrite najal suhted püsivad. Mustrid võivad olla kannatusitekitavad ja rasked taluda. Need saavad alguse juba meie enda vanemate suhetest ja partneri vanemate suhetest ja täiustuvad elu käigus. Tegelikult lähtudes neist oma vanemate mustritest,valime me juba endale partneri- niiviisi üsna alateadlikult. Kas olete mõelnud, milline on teie omavaheline suhtemuster, mis seda iseloomustab? Kas võibki olla, et teatud “kokku- lahku” mudel on n.ö. töös olnud juba pikemat aega? Võib olla ei muuda selline üldistamine ja arutlemine teie omavahelisi suhteid, aga ehk aitaks see teil mõista, et te ei ole teinud olulisi vigu. Olete vaid elanud oma elu nii nagu õigeks pidasite. Selle eest ei saa iseennast süüdistada.
Oluline on ka mõista, et te ei saa muuta teist inimest. See on vaid selle teise võimuses. Ükski muretsemine, etteheidete tegemine, veelgi hullem, korrutamine, ei aita. Te saate vaid iseendast teada anda. Näiteks: “Kui sa flirdid teise naisega, siis on see mulle väga valus kogemus. Ma ei talu seda:” Vaid teie mees saab otsustada, mis ta selle sõnumiga peale hakkab, kas jätkab või mitte. Need Mina- sõnumid peaksid olema väga selged ja täpselt sõnastatud ja andma edasi tunde, mis teie mehe tegevus teis tekitab. Piisab ühest või kahest. Mida rohkem korrutada, seda rohkem mõju väheneb. Muudab vaid mehe kurjaks.
Andestada ja usaldada ei ole kerge, kuid alati ehk ei peagi otseselt seda tegema, vähemalt mitte kiirustades. Mõnikord on asjakohane teha otsus mõistuse tasemel: “Jah ma tean, et mu mehel on sellised nõrkused, ma tean, et ma olen haiget saanud ja kusagil minus elab see kahtluseuss edasi, kuid ma ei võta endalt võimalust kogeda oma paarisuhte positiivseid hetki. Naudin hetke. Kui kusagilt ilmub jälle välja kahtlus, siis luban tal hetkeks tulla. Ma ei saa olematuks muuta minevikku ega garanteerida tulevikku. See on normaalne.”
See, et te kardate, on vägagi mõistetav. Inimese aju on üles ehitatud nii, et muretsedes või kartes millegi negatiivse pärast, mis võib tulevikus juhtuda, tunneb inimene neidsamu negatiivseid tundeid, mida oleks tundnud siis, kui sündmus oleks juba juhtunud. Tekib olukord, kus te pidevalt elate läbi seda negatiivset tunnet ja hirmu, kuigi halb sündmus ei ole veel juhtunud ja võib olla ei juhtu kunagi. Eks ole, see on nagu iseenda karistamine. Reaalsus on see, et te ei tea, mis juhtub edasi, te ei saagi teada.
Ükskõik, kas kardate või mitte, ikkagi ei saa te võtta vastutust teise inimese käitumise eest. Saate vastutada ainult enda otsuste eest. Seega, julgustan teid mitte mõtlema ja muretsema väga palju ette. Kuigi andestamine/ usaldamine sügaval sisimuses võtab aega, siis selles situatsioonis ikka üks samm korraga ja pigem tundes häid tundeid hetkest, kui end muredesse mattes.
. Igapäev mõtlen, kus olen teinud vea ja kuidas seda parandada.