Tere! Mônikord on küll tunne, nagu ilmselt väga paljudel meist, et ENAM EI SUUDA SEDA KÔIKE VÄLJA KANNATADA. Mis on ka enamusele kindlasti arusaadav, kui ühel hetkel selgub, et sinu kallis abikaasa ei olegi see, kelleks sa teda algul pidasid. Minul siis nii, et pealtnäha ideaalne mees on aja jooksul osutunud bifiiliks, pornosôltlaseks ja neti-liputajaks. Tunnistades ja kahetsedes seda kôike, kui olen kogemata peale sattunud. Kuid eitades ja valetades seni, kuni konkreetsed tôendid puuduvad. Reisides ilma minuta ja ka igapäevaselt kannab kaasas kondoome ja libestit, mida mulle kunagi ei näidata. Ma püüan nendele asjadele mitte môelda ja ei tee sellest juttu rohkem kui korra aastas ehk. Kuid ikkagi on need asjaolud pluss tema kroonilised vôlad ja minu süüdistamine, et ma ei toeta teda rahaliselt (olen seda teinud küll, kuid enam ei näe perspektiivi ja pole vômalik ka), viinud mind sinnamaale, et ei soovi enam mingit füüsilist intiimsust temaga. Lahutusest rääkides hakkab tavaliselt enesetapuga ähvardama vôi et jätab sellisel puhul lapse omale. Rahulikuma rääkimise käigus ja leppimisel ütleb, et armastab meid üle kôige maailmas ning et ei suuda oma elu ilma meieta ette kujutada. Laps muidugi armastab oma môlemaid vanemaid piiritult. Temale ju sellistest ebameeldivatest asjadest rääkida ei saa ega tohigi ilmselt.
Nôustaja juurde keeldub mees kategooriliselt minemast. Ise olen paaril korral käinud, kuid kôigest polegi söandanud rääkida, nii piinlik on.
Samas on ta minu ja lapse vastu alati nii hea ja korralik olnud, aidanud alati, kui on seda tarvis olnud. Ühiskonnas hinnatud ja ametipostil lugupeetud inimene, kes oskab suurepäraselt varjata oma varjupoolt. Saan aru, et tal on kaks nägu, ning et ideaalis poleks ma kunagi tohtinud sellest teisest näost teada saada. Sest see, millest midagi ei tea, ei tekita ka peavalu. Kuid pikkade koosoldud aastate jooksul ei jää ju siiski midagi varju.
Kuna meie jutuajamised ei ole olnud kuigi konstruktiivsed, siis me enam peaaegu ei räägigi omavahel muust, kui igapäevastest asjadest: "söök on valmis", "poest on vaja...", "tere" ja "head aega".
On olnud mina-vormis pöördumisi küll. Katteta lubadusi ka küll. Tunnen et ei ole muud valikut, kui enda paindlikkust suurendada, sest teist ju muuta pole vôimalik. Pean küllap aksepteerima tema öist neti-tegevust, sest ise ma enam niikuinii teda lähedale ei taha. Tema sônul aitab see tal pingeid maandada. Ja ma ei saa aru, miks ta peab ütlema, et armastab mind, kui see armastus seisneb vaid selles, et ei lase mul minna. Nii emotsionaalne kui füüsiline lähedus on meil kôvasti kannatada saanud. Minu nôuandeid raha kulutamise kohta ei vôta ta kuulda, ega soovi ka kôiki oma väljaminekuid mulle avaldada. Ja kui olen sügavamalt järele môelnud, siis ei oleks ka lahkuminek mingi hea lahendus, nii majanduslikus kui psüühilises môttes, eriti veel kui ta siis tôesti oma elu kallale kippuma hakkaks. Mida teha? Samamoodi edasi? Endaga tööd teha- seda niikuinii. Ma tôesti püüan teda môista, kuid minu tolerantsusel on siiski piirid.
Püüate meest mõista ja olla leplik tema eripärade suhtes, kuid samas tõdete, et suhe kannatab, olete rahulolematu. Võiks ju öelda, et teie tolerantsus on pigem pealesunnitud asjaoludega leppimine, segadus, abitus. Tegelikult leplik olla ja aktsepteerida võiks tähendada seda, kui te tõepoolest ei tunne häiritust, ei puuduta teid isiklikult, ei kahjusta teie suhet, teie enesetunnet. Te ei pea leppima asjadega, mis teevad teid ilmselgelt õnnetuks. Te võite ju mõista, et mees vajab pingete maandamist omal viisil, kuid kas te olete ikka valmis leppima sellega, et teie lähedusvajadus jääb hoopis tahaplaanile? Te võite leppida sellega, et teil mõlemal on omad rahakulutused, kuid kas te olete valmis leppima sellega, et teie materiaalne olukord on ebastabiilne ja kokkulepped ei kehti?
Teil ongi praegu see dilemma, kui palju mõista ja kuhu tõmmata piir. Te võite olla mõistev ja hooliv, kuid see ei tähenda, et te peate kõike taluma ja iseennast taandama. Praegu näib, et püüate end veenda selles, et peaksite olema veelgi leplikum ja iseenda kallal vaeva nägema, kuid sisemuses kasvab pahameel.
Te teate, et teisi muuta ei saa, kuid iseennast järjest enam taandada ja oma vajadusi eirata ei ole ka lahendus. Jah, teist ei saa muuta, vaid iseennast, kuid see ei ole üheselt vaid järjest enam leppimist. Te saate ka midagi teha. Te saate teisiti reageerida kui seni. Võib ju ka nii öelda, mees saab jätkata kokkulepete murdmist, rahakulutusi, teie vajaduste ja arusaamade eiramist mingil põhjusel, nt tänu teie leplikkusele. Te ei saa muuta mehe seksuaalseid eelistusi, huvi pornovideote vastu, kuid te saate võtta tõsiselt üles teema, mis puudutab teie suhet, teie rahulolematust, ebakindlust rahaasjades jne. Mees saab manipuleerida teiega niikaua, kui see „töötab“. Teie soovite nõustamist, tema keeldub ja nii jääbki. Teie soovite suhet lõpetada, tema vajutab teie süütunde-nuppu ja see käivitubki. Kui teie jaoks ei ole see armastus, kui teine teid kinni hoiab ja teie mõistvat suhtumist ära kasutab, siis käituge vastavalt nii nagu teie ise õigeks peate. Praegu on võim teie üle tema käis. Tema otsustab ja teie olete sellest sõltuv. Kuid ikka nii kaua, kui te seda talle ise võimaldate.
Kui selline suhtemuster teile ei sobi, ja teades, et teist muuta ei saa, siis teie saate vaid reageerida teisiti ja senist suhtemustrit muuta. Kui teile tundub, et mees vajab abi, nt nõustamist ja tema keeldub, siis see on tema vastutus, mitte teie. Kui teie suhe ei toimi, siis olete mõlemad osalised. Teie õigus on vastutada selle eest, et teie rahul oleksite ja te ei pea olema leplik kõiges ja ootama, et mees muutub. Kui aga olete otsustanud, et te ise vajate sellist suhet, see on teile mingis mõttes oluline säilitada, siis on see teie valik. Kui mõtlete, et suhtes on vaatamata kõigele ka palju head ka teie enda jaoks ja te ise soovite jääda mehega kokku, siis on ju tervendav mõelda, et see on teie tahe, mitte kellegi poolt pealesurutud leppimine või manipulatsioonidele allumine.
Sellise keerulise olukorra lahendused ei tule kergelt. Vajaksite ilmselt esmalt selgus iseendas, oma piiride tunnetamist, oma vajaduste teadvustamist. Praegu olete olnud keskendunud palju mehele ja murele, kuidas kõik lapsele mõjub, kuid ummikust väljapääsuks on oluline leida tee iseendasse –millega saate lepite nii, et see ei tekita teile kannatusi ja mida te ise vajate, et tunda end suhetes turvaliselt ja õnnelikult. Järgmine samm on see selgelt välja öelda ja sellega kooskõlas käituda.
