Tere mul on üks suur mure. Mul on 8 aastane poeg. 2 Aastat tagasi hakkasin koos elama oma uue elukaaslasega, enne seda olin lapsega kahekesi terve elu. Lapse käitumine on muutunud väga hulluks, ta pole tahtnud minu sõna juba väiksest peale kuulata , aga nüüd kui mul on elukaaslane siis on lapse käitumine muutunud veel hullemaks , ta ei kuula ültse sõna ega austa mind ültse. Laps vaidleb et tema ei pea sõnakuulama ja ta ei pea midagi tegema kui tema ei taha, elukaaslase peale on ta veel vihasem, ütleb talle et sina oled kõiges süüdi ja et ma vihkan sind ja karjub meie peale täiest kõrist et meie oleme hullud jne. Ma pole näinud ühtegi last kes nii kurjasti käitub. Palun abi sest see on väga raske, meie suhe kannatab selle all, am ei taha ju üksi jääda sest minu lapsele lihtsalt ei meeldi midagi. Palun nõu mida teha.
Tunnete, et teie kaheksa-aastane poeg käitub teie ja teie elukaslase suhtes ebakohaselt, keeldub koostööst ning tema tunded kipuvad sageli "üle keema"ning sellega on vanemana raske toime tulla.
Kardate, et teie paarisuhe saab kahjustada poja arvatava armukadedusest ajendatud käitumise tõttu. Teie poja jaoks võib olla kohanemine olukorraga, kus teil on mees, raske. Muutus ju lapsele harjumuspärane ja turvaline peremudel. Eks iga laps harjub muutustega erinevalt, kes kiiremini, kellel võtab see enam aega,- mõneti on ebakohane käitumine mõistetav. Samas on kaks aastat tõesti piisavalt pikk aeg ning tema ebakohane käitumine viitab, et poiss ei tule toime, on hädas ning vajab abi.
Abi vajavat last pole ju võimalik muuta õpetades, noomides,ega karistades- vaid teda südamega kuulates. Kui laps tunneb, et vanem tõesti püüab temast aru saada,- suureneb ka võimalus, et laps hakkab kuulama teid ja teie vajadusi. Aktiivse kuulamise ja teiste suhtlemisoskuste kohta kohta saate lugeda lähemalt perekeskus Sinamina kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Praegu saate olukorraga tegeleda ikka lapsega rääkides.Tehke seda sobival ajal, sobivas kohas (leppige lapsega eelnevalt kokku) ning minakeeles. Alustuseks öelge, et teil on mure ja tema saab teid aidata. Siis kirjeldage hinnanguvabalt ebakohast käitumist, sealt edasi tuleb oma vajadustest rääkida, - mida tema ebakohane käitumine teil takistab rahuldamast, või millist kahju tema käitumine teile tekitab. Nimetage ka oma emotsioon, mida tunnete. Ning siis lisada, et mõtleme koos, kuidas seda olukorda muuta!
Mõte selles, et kui te pole avatult ja selges minakeeles teisele inimesele (lapsele) teada andnud, mis teis häirib, ei saa ta ju teile vastu tulla ning oma käitumist muuta.
Omaette teema on teie poja ja teie elukaaslase suhted. Oluline on teada- lapsega seotud otsuseid võtate vastu ja kasvatamisel osalete ikkaga vaid teie. Lapsel on rahustav teada, teie ellu tulnud mees on ainult teie elukaaslane (ja mitte tema isa). Mees võib teid muidugi toetada, kui vajate abi, kuid tema ei peaks lapse kasvatamisesse sekkuma. Kasuvanemate sekkumine laste ellu toimib probleemideta alles siis, kui neil on lapsega tekkinud hea ja lähedane suhe. Selleks on vaja aktsepteerivat ja mõistvat suhtumist ning tavaliselt see võtab aega paar aastat. Muidugi on kolmekesi koos elades vajalikud mingid kokkulepped ning neid tehes osalevad muidugi nii teie poeg kui ka elukaaslane. Mistõttu on suhtlemisoskused ka teie elukaaslasele abiks.
Lisaks eelkirjutatule soovitaksin teil kogu perega pöörduda pereteraapiasse. Kuna olukord on kahe aastaga mitte normaliseerunud, vaid halvemaks läinud,- oleks kõigile, nii teile, kui teile kallitele inimestele parim, kui mureteemadega tegeldakse. Infot terapeutidest erinevates Eesti osades saate:http://www.pereterapeudid.ee
