Tere!
Minu mure on mulle ja meie perele ääretult raske. Meie pere koosneb minust ja minu elukaaslasest ja meie kahest lapsest (2-aastane ja 4-aastane). Koos oleme olnud 6 aastat. Meie suhe on olnud alati üsna stabiilne, ilma suuremate tülideta ja probleemideta. Oleme mehega olnud justkui väga head sõbrad, kelle elust ei puudu ka hea seksuaalsuhe.
Seoses kolimise ja mehe väga põgusa kõrvalhüppega on aga ilmsiks tulnud see, et mees väidab, et tal on minuga koos olles alati olnud tunne, et midagi justkui on puudu. Ta ei suuda mulle nii palju lähedust pakkuda, kui ma soovin-see on tema peamine väide. Tõesti jah...kui ma ise teda kallistan, siis ta ei suuda rahulikult minuga embuses olla, vaid leiab alati põhjenduse, miks minu embuses mitte väga kaua viibida. Samas üksteise kaisus telekat vaadata, pole mingi probleem.
Elukaaslane ütleb, et selle 6 aasta jooksul on ta kogu aeg lootnud, et tunne muutub teistsuguseks,aga ei ole tegelikult muutunud. Samas räägib ta mulle, et ideaalsemat naist kui mina, on raske tahta. Aga et emotsionaalsel tasandil on justkui midagi puudu,sest ta ei käi mind ise kallistamas ja elulistel teemadel on tal raske minuga kõnelda.
Kas sellisel juhul võiks üldse paariteraapiast kasu olla midagi,kui mehel ei ole seda ´´miskit´´ tunnet, mis ütleks, et mina olen see õige?
Teil on öelda palju toredat oma suhte kohta, kuid ometi on see „miski“, mis kriibib hinge ja tekitab segadust. Kõik justkui toimib, teil pole kummalgi midagi ette heita, näib, et ratsionaalselt mõeldes on kõik korras, kuid siiski lähedust pole piisavalt. Mis pudutab emotsionaalset lähedust, siis see ongi keerulisem teema - endas ja partneris toimuvat tunnetada ja omakorda sõnadesse panna. Ollakse kui kaks eraldi isiksust, erinevate arusaamadega, lähedusvajadusega ja ootustega suhetele. Küsimus ongi selles, kuidas leida sobivat tasakaalu selles, kuidas olla koos, hoolida teise vajadustest ja tunnetada seejuures iseennast eiramata endale olulisis asju. Vahel näib nii, et teen midagi teise heaks, kuid surutakse endas midagi alla ja see kasvatab rahulolematust. Kui aga endast lähtuda või teine end tõrjutuna tunda. Ideaalis tahaksime ju jääda iseendaks ja et oleksime partnerile armastatud just sellisena nagu oleme ja seeläbi olla emotsionaalselt turvaliselt ja tõeliselt lähedaselt seotud. Kui aga suhe hakkab kurnama ja näib, et see on üks pidev iseenda eiramine, soov teist muuta, võimuvõitlus, siis lõpuks pole ju kumbki õnnelik.
Igati eluterve mõtteviis on see, et te pole üritanud läheduseteemat eitada ja püüate selgust saada. Kui juba teadvustada, et meie suhtes on „miski“ korras ära, siis see loob eelduse sellega midagi peale hakata. Ja edasi on hea, kui te mõlemad olete sedavõrd hoolivad ja vastutustundlikud nii enda kui teise suhtes - see võimaldab ka teemat avatult käsitleda ja mitte asjatult oodata, millal teine mind õnnelikuks teeb. Niisiis, kuigi teile näib, et teil on olnud toredad 6 kooselu aastata, tasub kindlasti panustada suhtearengule ja tunda koos tõelist lähedust. Suhe ei ole kunagi staatiline, see on dünaamiline. Armudes näivad asjad ühtmoodi, kooselu alguses on olulised hoopis ühed suhte aspektid, suhte arenedes, sh lapsevanemate rolli lisandudes, aga teised. Nii teie ise, kui ka teie suhe on pidavas muutumise protsessis. On loomulik ka olla vahel rahulolematu, vahel kaugeneda ja siis jälle avastada midagi, mis on tähtis ja uuel viisil läheneda. Kindlasti käib hästitoimiva suhte juurde valmisolek avatult rääkida, võtta tõsiselt nii enda kui partneri rahulolematust. Kui teile näib, et omavahel olulistel teemadel arutlemine ei aita teil suhetes toimuvat mõista, siis tasub muidugi pöörduda ka pere- või paariterapeudi poole. Selleks ei pea ootama suurt kriisi või teravaid probleeme, pigem on tähtis kerkinud küsimustega tegeleda niipea, kui nad ilmnevad.
