Tere lugejad.
Ilmselt tuleb pikk jutt, aga ehk jõuate läbi lugeda ja mulle teada anda, kas mulle on maani kott pähe tõmmatud ja mu teine pool on šaakal, füürer, armastav ja hooliv naine või kõige selle segu x2 - või saan mina maailma asjadest väga valesti aru.
Esimese naisega elasin koos 2 aastat, enamuse ajast töötasin Lätis, tema elas oma väikelapsega (mitte minu) ühes Eesti väikelinnas. 95% nädalavahetustest olin kodus, aga lõpuks läks ikkagi asi hapuks kuniks ühel päeval oli tal süda õlale tätoveeritud ja kellegi mehe nimi selle sees. Saatsin naise kõigi tema kodinatega uude elukohta.
Järgmist kaasat valisin oma teada hoolsamalt ja peale 2.a. üksi elamist tundus, et olin leidnud selle õige. Meil oli palju toredaid hetki, mõned väikesed tülid ja kõik nagu sujus. Olime saamas lapsevanemateks, kui ühel hetkel lükati täiskäik sisse ja laps sündis planeeritust 2 kuud varem. Naine oli lapsega kodust 260km kaugusel haiglas, käisin teda ja last üle nädala seal vaatamas. Muul ajal tegin töö kõrvalt lisatöid, et pere saaks veidi lahedamalt elada (ka maja vajas tugevat remonti - naise kaasavara). Käisin ka rattamatkal, mille ma ise organiseerisin 5 kuud varem ja see oli kaasaga planeeritud. See ei meeldinud tema sõbrannadele ja lõpuks olid kõik koos naisega minu tegevuse vastu üles kruvitud ja kõik hakkas allamäge minema. Varsti olin aastase lapsega nädalavahetuseti üksi kodus, kaasa trallis ringi. Mingi aeg sain aru, et seal ka palju teisi mehi mängus, rääkisime selle teema läbi, tema eitas kõike. Tegin ettepaneku, et jäta kogu taak maha ja läheme koos perena edasi - see ei sobinud talle. Ühel hetkel tegin raske otsuse ja kolisin ära - tema sõbrannad kõik rõõmustasid, et nad on nüüd kõik vabad naised oma elu elama jms. Samas karma võlg on mu eksile kordi rängemalt tagasi maksnud, kui keegi teine oleks osanud arvata, seetõttu on ka meie ühine laps palju kannatanud. Õnneks läheb tänasel päeval lapsel hästi ja saan talle palju toeks olla. (lapse emaga saan hästi läbi, oleme siiski ühise asja eest väljas).
Nüüd põhiloo juurde. Elasin aastaid üksi nii Eestis kui välismaal ja tegin nii erialast inseneritööd kui ka muid otsi, et kogemustepagasit ja silmaringi laiendada. Olen elanud rohkem kui aasta igapäevaselt suheldes ca 8 erineva kultuuriruumi inimestega koos - kokku neljas erinevas riigis kaheksa aasta jooksul. Eestisse naastes mõtlesin, et kui üldse, siis uus naine võiks olla korralike kommetega, toimekas ja mehest lugu pidav. Leidsin - alguses tundus kuidagi võõras, hiljem veidi harjusin, aga ikka jäi miski sisse kripeldama, et asi pole õige. Pea 8 aastat kahekesi koos lapsega elanud, ilmselt läheb tal teisega kohanemiseks rohkem aega vaja. Mingi aeg oli mu laps külas ja oli mõte, et teeks neljakesi koos midagi, paluti mul päevakava kokku panna. Rääkisime lastega läbi, istusime autosse ja siis laste kuuldes öeldi, et ei, ma ei ole üldse kellegagi midagi arvestanud ja tema arust peaks ikka nii tegema jms. Lapsed kurvad, mina nördinud, tegime nagu roolihoidja soovis. Julgesin arvata, et aja jooksul ehk õpib teistega rohkem arvestama, 9nda kuu paiku kolisime kokku, mis oli omaette tsirkus. Minu suur üürikas ei sobinud, tema korter jäävat meile väikeseks - me peame maja ostma. Ma olin sellele risti vastu, teades, et majaga on väga palju tööd, sissetulek ei võimaldaks seda + Tallinnast väljas on linna tööle käimine probleem igast küljest. Minul ei olnud tol ajal autot vaja kuna elamine ja töö olid 15min jalutuskäigu kaugusel. Siit hakkas vaikselt kooruma. Naine oma autot kellelegi kasutada ei anna ja ise ka kellegi teise autoga ei sõida. Jagasin lahkelt oma sissetulekute info, et ta saaks uurida, kas maja ost veaks välja või mitte. Kui uurisin tema sissetulekuid, siis selle kohta öeldi, et mul ei ole vaja teada, ma ma maksku iga kuu selline summa ja siis on kõik vinksvonks. Arvestasin, et sellise numbri saavutamiseks pean ma tegema iga kuu minimaalselt 80h lisatöid lisaks, mis tundus üsnagi ebareaalne arvestades klientide käitumist, vaba aja olemasolu jms. Ma ei tea, mida pankadele räägiti, maja saime, eeldasin, et naise teenistus on piisav juhuks, kui mul lisatöid pole. Hiljem selgus, et rohkem lõhki laenata pole võimalik. Maja ostmiseks võetud koduvahetuslaen läks buumi algusega täpselt kokku, korteri hinna kohendamine toimus täpselt turu langemise kiirusega. Minu soovitusi kuulda ei võetud ja lõpuks oligi meil maja ja korter mõlemad kaela peal. Lisaks oli vaja võtta kohe koos maja ka hirmkallis suur koer, et maja ilma koerata on kõle ja tühi. Selle kohese nõudmisega võeti retk ette Soome, kuna Eestis too moment kutsikaid ei olnud saada. Koer sööb ühe kuuga sama palju kui väike laps. Kooruski nii välja, et linna ja kodu vahet sõitis naine, mina olin reisija. Tema laps istus kõrvalistmel tähtsa näoga, et ta on juba suur. Ma väitsin, et lapsed ikka istuvad autoga sõites taga, kus on turvalisem, aga ei. See on tema õiguste kitsendamine ja soovitati lugeda mingit ÜRO dokumenti lapse õiguste kohta. Pole seda senini teinud. Kui kuhugi kaugemale minnes oli vaja kaarti lugeda, soovitasin seda lapsel teha, sest kaardilugeja istub ikka juhi kõrval, mitte tagaistmel. Ausalt, tagant ei näe enamus silte enne lugeda kui nad on sinuga täpselt kohakuti ja siis on hilja reageerida. Kui mul oli vaja lisatöö osas kliendiga kokku saada, oli see täielikult minu personaalne mure. Kulude kokkuhoiu mõttes kutsusin osad inimesed koju - mis siis, et naisele ei meeldinud (mulle endale ka mitte), mõnedel juhtudel pidin koosolekul käimiseks kulutama 9 tundi, kui autoga saanuks hakkama 2 tunniga. Laps läks kooli, seks puhuks ehiti maja, telliti tordid ja asjad, 01.09 oli tööpäev, mina liikuma ei saanud, auto oli juba naise sugulasi täis, kahte korda ta linn-kodu suunal sõita ei tahtnud ja nii ma lapse kooliminemise peost ilma jäingi. Tellisin krundile 60 kanti mulda, reede lõunal toodi kohale ja see tuli kindla peale pühapäeva õhtuks ära vedada. Ma ütlesin, et see pole reaalne - naist ei huvitanud. Krundi piirilt muld taha aeda, liiva ja kivide praht peale, tänavale konteinerisse - ja nii terve laupäev. Pea pool sain ära, pühapäeval sadas, ei saanud vedada. Naist ei huvitanud, et kuidas ei saa, alati saadud. Soovitasin tal proovida porist mulda vedada. Läks ja vedas, pärast oli korralik porimülgas terve krunt. Mina olevat laisk... E viisin vedajale raha sulas ära ja oli kokkulepe, et linna piirilt võtab mu peale ja läheme koos koju. Ta jõudis 12 minutit enne mind, ütles, et pole aega oodata, koer pikalt üksi kodus olnud, tuled ise järgi. Viigipükste ja kingadega 7km, kott seljas. Tegin kõrtsis tunnise peatuse ja läksin veel 2km kuniks sain koduni. Anna aru, kus ma nii kaua olin. Ma ei suitseta, ei käi sõpradega nädalalõppudel kõrtsis, hobidest olen loobunud rahalistel põhjustel. Aastake tagasi tuli naine jutuga, et tema tahab oma lapsega ühte nädalavahetust kuus, kus kahekesi koos olla. Mu esimene laps elab minust 250km kaugusel, avaldasin sama soovi, et temaga kord kuus koos olla. Visati, et kui raha jagub, jah, palun. Või et kui talle külla lähen, siis võiks ikka kõik koos või väiksem laps kaasa vms - ehk ei saaks olla lapsega kahekesi, nagu minult oodatakse.
Aegajalt kütame talvel kaminat, selleks puhuks toon maalt puid. Olen pea iga aasta käinud seal metsa tegemas, et oleks mida võtta. Iga kord on sellest suur tüli, et miks just mina ja mitte keegi teine - teised ju ei vii sealt puit. Või kui lähen, võta lapsed kaasa. Kolmesega ei minda metsa puid tegema kui lumi on põlvini. Süüdistatakse egoismis. See triangel on kestnud tänaseks 6 aastat. Olin viimase aasta välismaal töötamas, et eelarve auke lappida. Koju saadetud raha eest osteti head-paremat, käidi sõbrannadega puhkamas, osteti hooajaks kamaluga ooperi ja opereti pileteid (sõbrannadega käimiseks) ja lõpuks mul ikka tühjad pihud. Kui raha ei anna, olen egoist, ei mõtle perele. Kui lisatöö tegemiseks on vaja kliendiga kokku saada, autot kasutada ei tohi, isegi kui see seisab terve päeva niisama maja ees -aasta vana sõiduk, poest ostetud. Kui tahad, osta endale auto. Selle oma auto ostmiseni on väga pikk tee praeguse kulubaasi juures. Talveriideidki ei tohtinud osta mujalt kui kaltsukast, sest teised ju ostavad kaltsukast. Naisel on riideid ilmselt kümneks aastaks ette ostetud ja lapsed kasvavad nii kiiresti, et poest ostmisel puudub otsene vajadus. See talv ostsin kogu komplekti ära nii nagu vaja, et ei peaks busse oodates külmetama - tüli nii suur-suur. Miskipärast küsitakse enne töö valmis saamist, et millal ja kui palju raha tuleb, aga mitte - kuidas sa selle valmis jõuad teha. Koduse koormuse jagamiseks olin nõus tööd ära jaotama, kes mida teeb. Samas ütlesin, et kui mul on lisatööd kaelas, ei jõua kõigega tegeleda (vahel on nädalavahetusega vaja teha 4-5 päeva töö). See enam teist poolt ei huvitanud, kokkulepe on kokkulepe ja kõik, vaata ise kuidas tehtud saad. Kui olen naisele meele järgi, ei saa töö valmis ja pole raha - kui teen töö valmis, tuleb raha, naisele pole meele järgi olnud, tuju paha ja seksi pole mitu kuud loota. Kui ma ütlen, et sa manipuleerid minuga, siis süüdistatakse mind vaimses vägivallas. Kodukontori pakkisin välismaale minnes kokku, tagasi tulles enam selleks kohta ei olnud. Külaliste tuba on külalistele, tahad tee kontor magamistuppa!!! Kui oli juttu pikkades töö-öödest ja nädalavahetustest, siis lubas naine külalistetoas diivanil magada. Nüüd siis ongi enamjaolt nii, et teen pikalt tööd, naine magab teises toas, mina meie voodis. Kui juhuslikult tööd pole, oleme küll koos, aga naine on seksiks väsinud või pole õige päev või ma olen midagi tegemata jätnud.
Käisime kunagi naise soovil paarisuhte nõustaja juures, kes peale esimest seanssi küsis mu käest, et kas ma olen ikka kindel, et tahan seda suhet jätkata. Tookord olin enamvähem kindel, et võib asja saada. Täna enam ei ole. Samas lubasin aastaid tagasi endale, et järgmiste laste juurest ära ei koli, tulgu mis tuleb. Nüüd siis olengi lõhkise küna ees - ühel pool mina ja teisel pool superideaalne naine. Olen proovinud temaga kahekesi koos reisile minna, ei ole võimalik. Nõutakse, et kui tahad minna, siis aastas üks reis lastega ja teine kahekesi. No ei tule seda raha kuskilt nii palju peale.
Nüüd on 2 kuud järjest koolitus T ja K õhtuti, naine tahab trennis käia, lisaks on mu lisatööd, et pere ära elaks (ja naine uue autoga saaks ringi sõita). Kui kogu mahtu mainisin, siis pakuti, et tema trennist ei loobu, ma ise olen oma aja planeerimisega liiale läinud ja jätku ma mõni koolitus vahele. Selles osas ma vastu enam ei tule.
Ostsin kuu tagasi elektrilise sae, et kaminapuude tükeldamine kiirelt käiks, sellest oli metsik tüli. Saag maksis 130 eurot. Puude lõikamisele kuluv aeg kõik kokku ca 3 tundi. Käsisaega läinuks ilmselt 16h. Arvestasin, et kui mu tund maksab 25€, siis olen 325ga plussis. Kui ei teeni raha, saan vähemalt lastega olla. Selle kohta öeldi, et ma ei oska üldse mitte midagi planeerida.
Häid ideid, mis edasi? 
PS! Detailsemalt lahti kirjutades saaks paksu raamatu.
|
