Tean,et tüüpiline teema..
Aga olime koos olnud mehega üle 6 aasta.. tõesti viimased aastad olid raskemad,siiski olime koos ja avaldasime ka armastust jne..
Kuni peale 1 jõulupidu hakkas kõik allamäge minema..
Lõpuks öeldi,et ei armastata mind enam,et mina olen süüdi,mina olen aastaid ajudele käinud jne jne..
Nüüd sain teada oma allikate kaudu,et mehel oli jõulupeol oma töökaaslasega midagi tekkinud..
Mõtlen,et kuidas saab inimene üle 6 aasta oma põhimõtete kohta valetada? On mulle kõik need aastad rääkinud,kuidas tema ei teeks tegemist oma töökaaslasega,et tema ei tee jõulupidudel neid asju mida teised jne jne..mina veel olen ennast süüdi tundund,et ma nende pidude üle nn vingun. Ja teiseks selle naise nimi on mulle teada ma tean,et sellele inimesel on 2 last ja väiksed koerad - aga minule öeldi,et ei taheta abielluda,et mõttetu raha raiskamine ja mõttetu paber,lapsi ei tahetud,koduloomi,mitte midagi . Kuidas nüüd korraga sellise naise kasuks otsustati?
Olen nii katki omadega,ma tõesti olin usaldanud oma eks-meest.
Mis oleksid need järgmised nö leevendavad sammud,kuidas oma eluga edasi minna?
Tunnen,et mind on need kõik aastad reedetud..
Olete löödud ja kurb suhte lõppemise pärast ning mõtlete, kuidas oma eluga edasi minna.
Loomulikult on suhte lõppemine raske kogemus, see on valus kaotus. Kaotust läbi elades tundub alguses ikka, et juhtunuga on võimatu leppida, selle olukorraga kaasneb palju raskeid ja segaseid tundeid, on palju mõtlemist see-üle, miks nii läks, kes mida valesti tegi, kes on süüdi, äkki saab asja veel midagi parandada jne jne. Viha ja masendus vahelduvad kurbuse ja pettumusega, ja kõiki neid üles-alla, siia-sinna voogavaid tundeid on raske taluda. Olukorra mõistmiseni ja sellega leppimiseni on pikk tee, ja see on ju ka mõistetav. Ainult siis, kui suhe kuigi tähtis pole olnud, on selle lõppemist lihtsam taluda.
Nii et praegused leevendavad sammud saavad eelkõige seisneda selles, et olete mõnda aega nõus oma tunnetesegadiku sees olema: ainus viis oma tunnetega toime tulla on nõustuda neid tundma. Lubage olla endale kurb ja löödud, aktsepteerige oma pettumust ja valu. Läbitöötamata tunnete eest pole kellelgi pääsu, parem nendele siis kohe otsa vaadata, põgenemine emotsioonide eest on ajutine lahendus. See ei tähenda muidugi, et ei tohikski keskenduda millelegi muule. Vastupidi, aju peab saama puhata kõigest sellest intensiivsest, mida psüühiline pinge kaasa toob. Kindlasti püüdke teha ka midagi, mis mõtted mujale viib: tööd, trenni, jalutamist, sõbrannadega lobisemist jms.
Olete üsna nõutu ses osas, mis puudutab partneri põhimõtteid, tundub uskumatuna, et lähedane inimene, keda arvasite tundvat, oma senistest arvamustest-tõekspidamistest kinni ei pea. Kahjuks ei märka me tihti, kuidas inimesed meie kõrval tasapisi muutuvad, paneme seda tähele alles siis, kui muutus on juba suur ning võtnud suuna, mis meid lahku võib tirida. Ja eks seegi on oluline meeles pidada, et suhtes on ikka kaks inimest. Oma osa juhtunus on samuti vajalik märgata.
Vahel juhtub, et partnerid on enda arvates olnud selged teise jaoks, selgitanud ootusi suhetele, põhimõtteid, seda, mis meeldib, mis mitte jms. Kuis samas on jäetud kontrollimata, kas teine minu selgitusi ka mõistis, või mõistis neid omal moel. Nii võib tekkida suhe, mille realistlikkus soovida jätab, sest kumbki elab tegelikult omas maailmas ning suhtel on soovitud kuju ainult kummagi peas.
Kui teil on oskus iseendale toetuda, siis see on parim, mida inimene endale kriisis elades pakkuda saab. Kuid ka tugivõrgustik teie ümber on oluline. On tähtis, et teil oleks selles olukorras toetuda ka teistele, olgu nendeks siis sõbrad, kolleegid või vanemad. Tähtis on, et te ei jätaks ennast üksi – üksi toime tulla emotsionaalselt raskes situatsioonis on keerukas. Praegu on oluline oskus pidada vastu selle aja negatiivsele pingele ning võime selle sees kasvõi midagigi head näha. Väikegi positiivne kild või nihe igas päevas aitab kindlasti teil selle raske aja üle elada ja ühel päeval saate endale öelda, et see on möödas.
