Tere!
Oleme kaaslasega koos olnud pea 8 aastat. Mõne aasta eest tuli meie vahele teine naine ning läksime lahku. Minu jaoks oli see äärmiselt keeruline aeg, olin vaimselt täielikud madalpunktis. Läks mitu kuud, enne kui jalad alla sain ning raske töö tulemusena olin lõpuks enesekindlam kui eales varem. Seda nägi ka mees ning ilma pikema jututa olin valmis talle andestama. Suhe läks edasi ning meie vahel on suur armastus siiani. Olen õppinud teda uuesti usaldama ning jätnud halvad mälestused seljataha.
Siiski on mehe käitumine väga palju muutunud. Muidugi oli alguses, kui uuesti suhtega alustasime tagasilööke. Haavad polnud veel täiesti paranenud ja vahest sai ikka valusaid asju öeldud ja samuti tema poolt. Ta üritas tihti oma tegu õigustada ning hõõrus mulle nina alla lühikest suhet, mis oli minul sellel ajal, kui lahus olime. Ühel hetkel viis tüli päris tõsiste tagajärgedeni, kus mehe psühhiline seisund läks väga halvaks. Sellel on perekondlikud põhjused kaugemast minevikust. Muidugi sain süüdlasemärgi otsaette just mina. Sai ka vesteldud oma ala spetsidega, kes ütlesid, et muu ei aita kui kõik möödunu unustada ja sellest rohkem mitte juttu teha. Nii me ka otsustasime ning oleme ka oma lubadustest enamasti kinni pidanud.
Pärast seda intsidenti on mees aga väga muutunud. Meie omavaheline suhtlemine on küll väga hea, kuid nii kui asi puudutab minu isiklikku arvamust, elu või probleeme, siis saan kohe kriitika osaliseks. Kohati on selline tunne nagu oleks ma jälle 12-aastane tüdruk, keda isa üritab kasvatada. Alustades loengutest selle kohta, kui ma õueminnes mütsi pähe ei pane, lõpetades minu kõva häälega unistamisest. Justkui ma oleksin analüüsivõimetu,rumal ning ei suudaks enda eest vastutada. Aga olen siiani oma eluga väga hästi hakkama saanud. Talle jääb ette isegi see, kui mõnest inimesest mõne loo räägin või mõnd uudist talle räägin- selle peale ütleb ta, et kas sul paremat pole teha kui teise inimese elu peale mõelda (ja seda iga kord). Ma olen suure surve all, kuna pean kontrollima iga sõna mida välja ütlen, et vältida tülitsemist. Pean alati olema valmis, et ta seisund võib minna taas halvaks.
Kõige suuremaks probleemiks on siinjuures aga see, et ta ei taha, et mul oleks sõpru. See, et ma ilma temata väljas käiksin, ei tule kõne allagi. Ta väidab, et nad ainult mõjutavad mind ja ütlevad mulle mida ma pean tegema ja sealjuures on ta täiesti kindel, et see nõu on suunatud tema vastu. Sama väidab ta ka minu väga lähedase sõbranna kohta, keda tean üle 15 aasta. Ometigi ka mees tunneb teda sama kaua, kui teab mind ning nad said enne meie lahkuminemist väga hästi läbi. Omast kogemusest võin öelda, et olen võrdlemisi iseteadja inimene ning iga oma sammu mõtlen ikka enne ise mitu korda läbi, kui teen seda kellegi teise sõnast ajendatuna. Lisaks võin veel garanteerida, et meie suhe on viimane asi, mid kellegiga arutama hakkan. Kuna olen üpris kangekaelne, siis pole mingi hinna eest nõus oma (käputäiele) sõpradele selga pöörama ja muidugi kasutab mees seda manipuleerivalt minu vastu. Väidab, et ma tahan mingite mõttetute sõprade pärast meie suhet lõhkuda, kuigi otseselt selgitada, et kuidas see välja näeb, ta öelda ei oska. Kui midagi rohkem öelda ei ole, siis toob teemaks toona juhtunud olukorra, kus meie tüli viis teda väga raskesse seisundisse (rääkisin sellest ülevalpool).
Tekst tuli nüüd väga pikk ja lohisev, kuid meie tee on olnud kirju. Sooviksin väga teada, kuidas käituda mehega, kes üritab mind muuta ja on väga omandihimuline. Ma jään endale kindlaks ning ei soovi muutuda alandlikuks naiseks. Kuidas selgitada kaaslasele, et ka mina olen isiksus ning see isiksus armastab teda hoolimata kõigest meie ümber? Aitäh!
Igal paarisuhtel on oma lugu. Teie suhte ajaloos on ka lahkuminek ja taas kokkukolimine. Suhe on paratamatult muutunud ning teid häirib mehe muutunud käitumine, mis väljendub ennekõike teie omamis- ja kontrollisoovis.
Võimalik, et mehe alateadlik kontrollisoov on tekkinud kompenseerimaks tema hirmu teie võimaliku edaspidise kaotuse ees. Et seda vältida, püüab ta teid manipuleerides tekitada süütundeid oma tervisliku seisundi eest, justkui teie vastutate oma käitumisega tema tervise eest. Mistõttu jäävad lahti rääkimata mitmed tegelikult tõsiseid pingeid tekitavad olukorrad minevikust ja olevikus.
Mahe püüe teie elu ja käitumist kontrollida (kellega suhtlete) võib olla ka kultuuri ja soorollipõhine- kuidas asjad peavad mehe meelest peres käima. Ja kui miski ei vasta ootustele, hirmutab ja ärritab see meest ja ta arvab, et tal on õigus ennast välja elada - kritiseerides, etteheiteid tehes, kahtlustades, teid kontrollides- tegelikult kahjustades kogu kodust õhkkonda, teie emotsionaalset turvatunnet ja rahulolu paarisuhtega.
Et muutused saaksid toimuda, peab mees alustuseks ise mõistma ja tunnistama, et tal on probleem.
Vaatamata kõigele tunnete, et armastate endiselt oma meest. Samas on teil on õigus oma vajaduste eest seista ja selleks saate mehele oma murest avatult rääkida.
Alustuseks mõelge hästi läbi, mida tahate talle öelda- alustage hinnanguvabast käitumise kirjeldusest, nimetage käegakatsutav kahju, mis sellest saate (on see aeg, energia, raha, tervis, neg. emotsioon vm) ning mida seoses sellega tunnete.
Kui räägite sellisel viisil, kasutades minasõnumeid (minasõnum räägib minust, mitte teisest ja seega me ei süüdista teist inimest), on suurem võimalus saada teine osapool ennast kuulama, koostööd tegema- ja mitte kohe rünnakule asuma.
Loomulikult tekitab ka minasõnum teises tugevaid tundeid, seega tuleb valmis olla, et mingisugune vastupanu sealt tuleb (eitamine, rünnak, solvumine, jne), seega tuleb teil kehtestamiselt ümber lülituda kuulamisele. Aktiivne kuulamine tähendab, et sõnastate ümber teise inimese poolt öeldu, või tema sõnumi tagant paistva tugeva emotsiooni. Ise sealjuures midagi lisamata, oletusi tegemata. Niiviisi jahutate teise emotsioonid maha ning ta on valmis taas teid kuulama- saate end uuesti kehtestada.
Aktiivse kuulamise ja kehtestavate minasõnumite kohta saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kui olete saanud avatult ja turvaliselt (see on väga oluline!) oma mõtteid ja tundeid jagada ning teie mees mõistab oma käitumise kahjulikku mõju teile ja teie paarisuhtele, ning on valmis endaga tööd tegema- siis on lootust muutusteks.
Abi saamiseks saab mees pöörduda psühholoogi vastuvõtule, kus oma hirmude ja kontrollisooviga ja nende algpõhjustega tööd teha ning muuta oma mõtte-tunde-käitumismustrit.
Kui te ei ole peale lahku-ja taas kokkukolimist paari-või pereterapeudi vastuvõtul käinud, siis võiksite kaaluda selle sammu astumist. Mureteemade vältimine (mitterääkimine), ei pruugi olla teie paarisuhte tervisele ohutum, kui praeguseks kujunenud olukord, kus partner püüab teid kontrollida ja teie tunnete end allasurutuna.
