Seljataga pikk suhe, 12 aastat. Kaks last. Olime abielus.
Olime väga noored, kui kohtusime. Saime suht kohe ka esimese lapse. Selle üle olen aga uhke. Elu oli karm- mees kogu aeg ära, ikka ainult sõbrad ja joomised ja igasugused naiste numbrid ja tegemised, kõike muidugi eitas. Absoluutselt kõike, isegi kui oli tõestus olemas- ei ole teinud. Aastaid. Oli vägivaldne. Alguses rohkem. Esimest korda lükkas mind, kui olin rase. Siis läks asi juba isegi veriseks. Ikka jäin temaga, sest ega ma siis kellelegi julgenud rääkida, v.a ämm, kes paar korda mind isegi traumapunkti viis. Aga tema tegi mulle selgeks, et see on justkui normaalne ja ma ise olen süüdi, et ikka naine peab midagi selleks tegema, et kallale tullakse. Leppisin sellega, ju ma siis tegin. Kolisime mitu korda ka lahku, siis jälle kokku, kõik käis tegelikult mehe tahtmiste järgi. Rahulikku elu ei olnud. Enne teist last ei tulnud ta ca paar aastat mulle kallale, suhted olid ka enam-vähem ja tundus, et mees on hakanud suureks kasvama. Saime teise lapse. Nii kui kodune õhkkond oli pingelisem, kordus vana elu taas. Jälle oli ta kogu aeg ära (selle paari aasta jooksul oli ka, aga siis oli kuidagi rahulikum elu), joomingud, töö, alati oli tal ka üks väga truu sõber, kellega asju ette võtta. Ja kordus ka vägivald. Viimati tuli mulle kallale sellel suvel, kui mind peenrasse väänas ja suud kinni hoidis kuna ma ei nõustunud tema arvamusega ja seisukohaga. Diivanilt tõmbas ka maha. Kõik need asjad ei jää isegi meelde enam. Terve aasta olin olnud masenduses, kuna mees ei suhtle, ei räägi probleemidest, põgeneb nende eest. Solvas mind pidevalt. Käisin koolis kahe lapse ja töö kõrvalt, siis heideti ka seda ette, kuna sinna kulus mul palju aega ja mees nägi, et hakkan eemalduma. MA olin ju tegelikutl harjunud olema üksi ja saingi ise kõigega hakkama. Mees aga käis ikka ära, iga kord kui tüli, läks tema minema. Telefonile ei vastanud tavaliselt ja tuli järgmisel päeval (me räägime nüd juba üle 30a mehest). Ka seksuaalne pool jäi väheseks. Ma ei suutnud seksida mehega, kes on mulle kallale tulnud ja mind väga inetusti sõimanud, kes ei suhtle minuga, kes paneb mind allasurutud seisusesse. Ei suutnud. Ikka proovisin ära kannatada need vahekorrad, et ta jumala eest kuskilt mujalt ei otsiks. Nagu ka algusaastatel. Oli lausa graafik, sest mul oli kogu aeg see hirm. Kuni sel suve lõpul tekkis mul austaja. Siis avanesid mehe silmad, ta läks lausa hulluks. Hakkas roomama ja anuma. Ma olin nõus, et kui ta elab natuke eemal, et siis saavad mu tunded ja mõtted settida. Oli nõus, kolis välja. Kuid rahu ta mulle ei andnud. Hetkekski. Tean ka põhjust, ta võttis salaja minu telefonikõnede väljavõtteid ja nägi, et olen oma austajaga telefoni teel suhelnud. Mulle ta seda ei öelnud muidugi. Ja nii siis oligi- ord sõimas, siis palus. Ja mina olin samamoodi täiesti katki, nrmaalset suhtlust saingi vaid oma austajalt, nägin, et asjad võivad ka teisiti olla, et mind austatakse. See tundus isegi uskumatu... Ja asi lõppes sellega, et viisime lahutuse sisse, tema käsul. Lahutamise päeval oli ta jälle nii endast väljas, et mul oli suur hirm. Tahtsn temaga rääkida, kuid ta keeldus. Õnnepalee ees karjus, kas ma olin nädalavahetusel selle mehega. Vastasin, et ei olnud ja nii see ka ju oli. Siis lõpuks, kui ta oli juba kallaletulemise äärel, küsis, kas ma suhtlesin selle mehega sellel nädalavahetusel. VAstasin ka ei, see oli aga juba vale, aga mul oli nii suur hirm, et tuleb kallale. Ja põhimõtteliselt siis tiris mind nagu kaltsu lahutama, et ma alla kirjutaks. Pidn seda tegema, ilma et oleks saanud temaga rääkida. Paar päeva peale lahutust oli ta aga tagasi, et me võiks ikka koos olla jne. Mina muidugi ei soovinud, sest ma ei ole ju lükata-tõmmata. Ja nii jätkus kuukene- tahhtis, siis jälle sõimles jne. Kuniks kolis lõplikult välja. Siis tuli aga mul murdehetk ja võtsin temaga ise ühendust. Nüüd on ta aga ülbe ja üleolev- mitte midgai arutada ei soovi. Olen küll kirjutanud oma tunnetest, kuid võtab neid süüdistusena ja sõimab vastu. Ikka väga inetusti. Ja alati on tal põhjendus- tema ju olevat mind anunud ja palunud. Kõik muu unustab muidugi ära. Ja et kui ma midagi tahaks, siis me ei tohi midagi arutada, vaid olemegi koos. Aga kuidas saaks sellises elus tulla taas kokku, kui probleemid on kõik samad? Ta isegi ei saa aru, et ta midgai valesti teeks. Ainult süüdistab. Ei mõista mind absoluutselt. Oleks hea, kui saaks temaga kasvõi otsad kokku tõmmata, et oleks selge pilt, aga see on lihtsalt võimatu. Millalgi ta pakkus, et lähme teraapiasse, aga ma tean tema käimisi, ta ei käi ju lõpuni. Käis ühe psühhiaatri juures, kellele pidi rääkima vägivallast ja oma äkkvihast, kuid see psühhiaater olevat öelndu, et ta on täiesti normaalne inimene ja oligi kõik. Mul puudus usk, et selest teraapiast kasu on. Nüüd olen selles ka süüdi, et ma suhte lõpupoole sinna minna ei tahtnud. Mul on tunne, et olen suhtesõltlane. Kuidas sellest vabaneda ja mida nüüd teha? Tunnen, et olen 12a jooksul nii ära töödeldud, et ei tea enam, mis on normaalne ja mis ei ole. Vägivald ei ole ju normaalne, aga isegi selle oleks ma talle ju andestanud, jrelikult ei ole normaalne inimene enam . Mida teha, palun andke nõu!
Kuigi mõistate, et vägivald ja alandamine ei ole normaalne, kahtlete ikkagi endas ja ega suuda lahkuminekust kõrgendust tunda. Muidugi saab väita, et teie olite osaline selles, milline teie suhe oli, selles, et mees käitus sageli agressiivselt, kuid vägivaldsuse mitteaktsepteerimine on igati õigustatud. Isegi kui suhtes oli ka toredaid aegu ja isegi kui teie ämm või keegi teine leiab, et te olete ise ka süüdi, ei tähenda see ikkagi, et peaksite leppima enda halva kohtlemise ja mittetoimiva suhtega. Õnneks oli teil keegi, kes teid toetas ja pani uskuma, et on võimalik teistsugune suhe ja kogema ka lugupidavat kohtlemist.
Kuid ometi ei anna teile miski selles loos rahu, nagu ise väidate, olete sõltlane. Kas just suhtesõltlane (on ju loomulik soovida lähedust ja olla kellegagi seotud), kuid võimalik, et teid tõmbab teatud tüüpi suhted ja kohtlemine. Igal ühel on soodumus jätkata omi suhtemustreid, leida partner, kes selle võimalikuks teeb ja see seletab paljudel juhtudel ka mittetoimivate suhte jätkumise. Võib koguni öelda, et vahel ollakse emotsionaalselt sõltuv halva kohtlemise või kannatuste suhtes. Näib nagu nn normaalne suhe ei köidagi. Isegi kui tundub ebamõistlik jätkata, ollakse ometi emotsionaalselt sõltuv teatud tüüpi kohtlemise suhtes. Kas võib olla, et teile on tuttav juba varasemast ajast (nt oma päritoluperest) mahategemised, süüdistused, alandamised ja ka agressiivsus? Kas olete saanud tunda piisavalt võimalusi enda eest seista, kartmata kellegi halvakspanu, kogeda lugupidavat kohtlemist ja seeläbi tunda eneseväärikust? Kui teile meenub, et olete ka varem pidanud leppima enda halva kohtlemisega ja seejuures tundnud vaatamata kõigele ikkagi vajadust tema meele järgi olla, tundes vastakaid tundeid (nt alandust ja armasust), siis ilmselt lõi selline varasem kogemus eelduse leida endale partner, kes käitus teiega sarnaselt.
Muidugi oleks ju võinud pöörduda enne lahkuminekut pereteraapiasse, kuid teil oli õigus ka selle tulemuslikkuses kahelda või tunda ebamugavust, ärevust teraapias toimuva suhtes. Küsite nõu ja see oleks - usaldada oma sisetunnet, võtta endale õigus seista oma arusaamade, tunnete ja vajaduste eest, teil on õigus tahta enda suhtes lugupidavat kohtlemist mistahes olukorras. Teil on õigus ka teha vigu ja ikkagi eeldada partnerilt enda väärtustamist. Teie enda sõnu kasutades – on täiesti normaalne pidada ebanormaalseks vägivaldsust. Mistahes rahulolematust ja suhteprobleeme on võimalik lahendada ilma teist alavääristamata ja füüsilist vägivalda kasutamata. Ükskõik mida te ka mehe arvates valesti tegite, ei pea te lubama end lüüa. Kui soovite aga sügavamalt ennast ja kogetud suhtemustrites selgust saada, siis võib olla kasulik lugeda Pia Mellody raamatut „Kaassõltuvus“, mis õpetabki ära tundma mittetoimivaid suhteid ja enda osalust selles.
. Mida teha, palun andke nõu!