Olen oma mehega koos olnud 6 aastat. Meil on 4 aastane laps. Ma sooviksin lahku minna ja eraldi elama asuda. Aga ei suuda. Tunnen sellist süütunnet pere lõhkumise ees ja suurt hirmu lapse jagamise ees (mõlemad sooviksid lapse elus 100%-liselt osaleda). Samas me mehega ei ole juba peaaegu 3 aastat üksteist füüsiliselt puudutanud ja ma tunnen, et ei armasta teda enam. Lihtsalt tunded on kadunud.
Tavaliselt soovivad naised suhtest lahkuda, kui mees käitub halvasti: kas siis joob, peab sõpru või tööd kodust ja perest tähtsamaks, on füüsiliselt või vaimselt vägivaldne, on majanduslikult või muud moodi vastutustundetu vms. Minu mehel ei ole ühtegi neist vigadest. Ta on maailma parim isa (lapsega nii väga lähedane ja iial ei võtaks ma temalt vägisi last ära vms), soovib kogu vaba aja perega veeta jne jne. Lisaks on ta veel ka puhas ja kena välimusega, aitab kodutöödes ja teeb süüa. Ühesõnaga mitte midagi ei ole ette heita.
Ja siit algabki minu probleem. Mis õigus on mul pere ära lõhkuda sellises situatsioonis? Kuidas ma saan nii isekas olla? Ja seega olen oma tundeid, et soovin lahkuda, vabadust ja ehk uut suhet, alla surunud juba mitu aastat.
Kuhu siis tunded kadusid? Ei tea. Ei olnud vist alguseski seda ilmatuma suurt kirge, pigem oli lihtsalt hea ja turvaline koos olla. Abiellumisenigi ju ei ole kunagi jõudnud. Peale lapse sündi läks suhe vaikselt üle lapse eest hoolitsemiseks tehtavale ühistööle ja nüüd ongi kõik kadunud. Elame nagu sõbrad koos. Viimasel ajal küll üha rohkem tülisid, kuna ta saab aru, et soovin lahkuda (on olnud ju ka ikka juttu sel teemal), mis temale üldse pähe ei mahu, sest kuigi ta tunnetest minu vastu ei räägi, siis pere kooshoidmine on talle esmane.
Muidugi leian ma oma mehes ka vigu, aga mul on häbi neist rääkida. Nimelt just seepärast, nagu eespool kirjutasin, et tal ei ole NEID vigu, mis minu arust mahajätmine vajaks, et seda süümepiinadeta teha. Mis siis on need vead, mida mina näen? No minu arust ei ole ta piisavalt edukas ja motiveeritud arengule. Ei taha täpsemalt kirjutada ja kindlasti ei ole tema tegevusala ja elustandard midagi, mida häbeneda, aga mina ise olen rohkem edasipüüdlik ja leian tohutut motivatsiooni enesearengus. Tema mitte. Ja see on häirinud mind algusest peale. Ta nagu ei nõua elult palju, ei viitsi nii palju õppida ja lugeda. Teiseks ei ole tal eriti palju sõpru, hoolimata sellest, et minu sõprade seltskonnas on ta väga hinnatud suhtleja. Aga tema poolt ei ole meile mingit seltsielu väga sisse tulnud. Need vist ongi 2 peamist asja, kui niiviisi järele mõelda. Ja need tegelikult mõjutavad meie igapäeva elu, eriti nüüd, kus laps on juba suurem ja käib lasteaias ja meil on aega ka oma asjadega tegeleda. Tahaks, et mu mees oleks rohkem eestvedaja, aga temal ei ole huvi muu vastu, kui kodus olla peale tööd ja kõik. Ja kuigi ma ei tea, miks täpselt need tunded kaduma on läinud, siis nüüd tunnen ennast igal juhul süüdi, et soovin oma elu edasi üksi elada.
Ja kõik see oleks minu poolt tehtav, see lahkuminek, kui ei oleks seda suurt suurt probleemi, et kuidas me siis last jagame. Lapsel on isaga paremad suhted, kui minuga ja see kõik hirmutab mind. Ei taha oma lapsest ilma jääda. Aga vahel on mul tunne, et nad saavad ilma minuta ilusti hakkama ja ma olengi juba nagu üleliigne. Ja et kui ma välja koliks, siis ma nagu oleksin lihtsalt alla andnud ja jääksin päris üksi. Lisaks saaksin veel rongaema tiitli ka.
Kogu see olukord valmistab mulle suur pinget, süütunnet ja elan oma igapäevaelu nii, et ei ole õnnelik ega rahul ja pidevalt käib peas mõte, et miski on puudu ja valesti ja midagi tuleb muuta. Aga ei julge ja ei tea, kuidas seda asja jätkata. Lisaks olen endale juba aastaid otsinud nö asendustegevusi (õppimine, vabatahtlik töö jne), mille abil üritan saavutada mingit saavutus- ja õnnetunnet ja korvata puudujääke. Ei suuda lihtsalt kodus istuda ja nautida hetke, sest ma ei ole kodus õnnelik ja pidevalt arvan, et mingi muu saavutus muudab kõik heaks, aga seda ei ole seni juhtunud.
Olete üsna nõutu oma suhte osas: ühelt poolt tunnete, et peaksite kooselu lõpetama, teisalt aga kardate selle sammuga kaasnevaid süütundeid, pealegi kui annate endale aru, et mehele pole õieti midagi ette heita, või et see, mida ehk ette heita võiks, ei anna justkui piisavat põhjust lahku minna.
Keerukas tõepoolest. Selge on see, et kui kindlasti soovite kooselu lõpetada, siis keegi ei saa teid sundida selles edasi elama. Laps on mõistagi oluline, ja laps on teist kolmest ka kõige haavatavam. Kuid ka lahku minnes saavad mees ja naine teha lapsesse puutuvaid kokkuleppeid sel moel, et lapse kannatused oleksid väiksemad. Laps vajab ka pärast lahkuminekut tingimata nii isa kui ka ema. Ka seaduse silmis on ema-isa kohustused lapse osas võrdsed.
Ent enne kui mõelda võimaliku lahkumineku peensustele, peaks ikkagi põhjalikult mõtlema, mis on see, mida te elult tervikuna ootate. Lähisuhe on oluline osa elust, kuid siiski mitte kogu elu. Hea lähisuhe võib katta palju erinevaid inimlikke vajadusi, kuid oleks ju ebarealistlik loota, et suhtest saame kätte kõik, mida elult ihaldame. Liialt kõrgeid ootusi ei saa panna ka teisele: partner võib olla igati sümpaatne inimene, kuid ei saa ju olla, et absoluutselt kõik temas oleks kiiduväärt.
Elu võib pakkuda palju rohkem rõõmu ja rahulolu, kui suudame tekitada paremat tasakaalu erinevate valdkondade ja rollide kaudu ning aktsepteerime partnerit just sellisena, nagu ta on. Kodu ja pere asjad, mehe-naise roll, vanemlik roll, suhted kolleegide ja sõpradega, eneseteostus, huvialad... Teie soov õppida, teha vabatahtlikku tööd jms on olnud teile seni justkui hea suhte asenduseks, kuid see saab olla ka midagi, mis arendab teid kui isiksust ning samas toetab ja rikastab suhet. Ent loomulikult võime end leida ka olukorrast, kus polegi enam midagi toetada ega rikastada – suhe on kuidagi märkamatult peost libisenud või pole seda kunagi õieti olnudki.
Küsimuste esitamine iseendale on tähtis, aga vaja on ka vastused leida. Kirjutate, et midagi on valesti, midagi on puudu... aga mis täpsemalt on valesti, mis on konkreetselt see, mis on puudu? Kas vastuseid oleks võimalik sõnastada? Kasvõi paberilehele pähetulevaid variante ritta seada – et need oleksid mustvalgelt ees. Ehk peaksite vastuste otsimisse kaasama ka mehe? Kirjast aimub, et olete oma suhtele palju mõelnud, aga kui palju olete sellest mõelnud koos mehega? Kui ollakse pikalt ja pingeliselt üksi mõelnud, siis on kerge juhtuma, et tallatakse aina justkui sama rada. Äkki tekib uusi ideid, uusi küsimusi, teisi vaatenurki, kui oma suhtele üheskoos otsa vaatate?
Ükskõik kuidas mõtlete suhte tulevikust, tingimata tuleks kahekesi rääkimiseks ja teineteise kuulamiseks aega võtta. Oma mõtete ja tunnete aus jagamine võib tuua selgust. Vastastikkune süüdistamine ja vaikimine tekitab vaid suuremaid seinu teie vahele. Otstarbekam on siiralt rääkida sellest, mida te kumbki mõtlete, tunnete, vajate, ja kas ja kui palu on veel kummalgi lootust ja tahet teha asju teisiti, et suhe muutuks.
Võib muidugi otsustada kooselu lõpetada ning aja möödudes alustada uut suhet, ent tõsiasi on see, et kõik need probleemid, mille raskust tunnetate praegu, on peagi kohal ka uues suhtes. Kõige rohkem kannatusi tundub praegu valmistavat olemasoleva olukorra säilitamine, julgematus midagi muuta. Kui vähegi tahtmist, võiks kõige enne püüda kannatlikult uurida olemasolevat suhet. Alati on sellel eesmärgil võimalik ka pöörduda paarinõustamisse.
