Tere
Olen 35a naine,3 poisslapse ema ning abikaasa.Lapsed on vanuses 14; 3,5 ja 1a2k. Abielus olen olnud 15,5 aastat.Abikaasa on palju perest eemal. Tihedad komandeeringud on tal alates sellest ajast,kui vanem laps oli 2 aastane. Kunagi ei ole liiga lihtne olnud,aga olime oma elukorraldusega harjunud ning ühel hetkel soovisime veel ühte last. Kolmas laps tuli boonusena juurde.
Ja nüüd ma tunnen,et ma enam ei saa hakkama.
Ühe lapsega 80%ajast üksi olla on üks asi. Aga kolme lapsega üksi..Ma ei oska seda sõnadesse pannagi. Kaks esimest last ei maganud korralikult esimesel eluaastal, aga aastaseks saades hakkasid magama.Kolmas ei maga ikka veel.Nutab palju. Kõikidel lastel on olnud algused väga rasked.Olen kõikidega pidanud palju arstide ja haiglate vahet käima. Keskmisel on olnud tänaseks ka 2 operatsiooni juba. Kõige väiksem on erijälgimise all. Vanem poeg kasvas oma terviseriskidest välja. (Tema annab hetkel oma panuse minu murtud meelele pubekana.) Kõik need etapid olen teinud ma läbi üksi. Mees on eemalt vaadanud/kaasaelanud,aga ei ole iial kõrval olnud.Tulemuseks on see,et ta ei teagi mis tegelikult toimunud on.Ta ütleb,et nüüd on kõik korras,et miks ma üle ei ole saanud. Näiteks oli meie keskmine poeg alla aasta vana kui tal oli esimene operatsioon. Kuna peale oppi pidi tal olema kateeder,siis oli ta kokkuvõttes 2 nädalat voodikülge kinniseotud kätest ja jalgadest.(nii palju kui päeval kõrval olles ise käsi tal lahti sidusin, nii palju ta vaba oli..).Ma ei mõtle sellele koguaeg, aga mul ei lähe iial meelest see pilk kuidas ta hirmunult röökis kui avastas,et liikuda ei saa..Meie vanem poeg sündis vaakumi abil ning talle tekkis ajuverevalum.Pidin jälgima,et ta ei nutaks liigselt jne.Ma mäletan seda hirmu ning mul on nii kahju lapsest, sest tol ajal vaadati teda nagu imelooma. Arstid ütlesid,et ta jäi ellu vaid suure elutahte abil.Kõige väiksem on veel kõige raskema algusega, aga nüüdseks olen suutnud ka tema sellest välja aidata ning tundub,et läheb kõik paremaks. Aga see kõik on jätnud minusse jälje. Ma ei ootagi mingit haletsust mehelt, aga ma tahaks,et ta kuidagi saaks aru,et ei ole mingid väikesed päkapikud,kes need lapsed on terveks ja rõõmsaks teinud. Ta ei saa aru,et juba aastaid magamata olek on nüüd lõpuks ka minu murdnud.Ma nutan palju.Ma ei suuda uinuda,sest ma tean,et pean kohe varsti ärkama.Ma näen, kuidas ärritun 3,5aastase peale kohtades, kus ma saaksin ka rahulikult olukorra lahendada.
Ma tunnen end üksikuna.Ma tunnen end väsinuna. Ma tunnen end kurvana.Kui olen seda mehele öelnud,siis ta ütleb,et ei viitsi sellest rääkida.Ära mõtle probleeme välja.Mis sul viga on,kõik on ju hästi,mida sa vingud. Juba mõnda aega olen märganud ka seda, et sel ajal kui mees kodus on, siis ta üritab laste jaoks see "hea" ja popp vanem olla. Nt. kui ma olen 3,5 aastase pannud istuma voodile, et ta rahuneks jonnist.Ma olen ise ka ta kõrval ja räägin,et ta võib minna kui on rahunenud ning oleme rääkinud,et mis toimus. Siis tuleb issi ja ütleb lapsele,et mis sa siin passid, sa ei pea siin olema ja ütleb mulle,et mida sa hoiad teda siin, see ei muuda nagunii midagi ning võtab lapsel käest kinni, et teda äraviia. Või siis kui ma ütlen,et laps tohib vaadata nüüd veel selle viimase multika ja seejärel mängib mänguasjadega, siis piisavalt kõvasti nuttes saab ta kindlasti mehelt veel natukeseks ajaks iPadi. Kui meie 3,5 aastane midagi soovib, siis ta nüüd küsib kõigepealt minu käest - kui ei ole sobiv vastus, siis küsib kohe sealsamas issi käest. Ja kui ka issilt ei saa soovitud vastust, siis lihtsalt röögib. Sellepeale mees vihastab, lubab karistada või siis natukene järele anda. Või siis näiteks ostis ta teismelisele toidulisandeid lihaste kasvatamiseks, kui me olime (koos teismelise ja isaga !) kokkuleppinud, et 14 aastane peab saama korda ning regulaarseks ja mitmekesiseks oma tavatoidu söömise. Ning seejärel treeneriga läbirääkida kas üldse või mida ta tohib kasutada.Issi meil aga lihtsalt läks ja ostis poisile jõuludeks erinevaid pulbreid.Ja kui ma ütlesin,et me ju rääkisime sellest, siis ta vihastas minu peale,et mida ma rikun kõik koguaeg ära ja ei tunne millestki rõõmu.. Loomulikult on kooliga seotud mured ka ainult minu kanda. Mees ei sekku õppetöösse. Kui siis ainult etteheiteid tehes.
Täna ütlesin abikaasale,et kuna mina olen lastega ühes kuus 30st päevast 21 päeva üksi, siis ka issi kodus olles peab meil siiski olema samad reeglid. Ma ei saa nendega üksi hakkama kui nad mind ei kuula ja kui tema nende ees minu autoriteeti õõnestab. Ta ei saa sellest aru.Ta arvab,et ma lihtsalt vingun ja tema ei tee midagi valesti. Ja ma ei oska selle olukorraga midagi teha enam.Ma ei jaksa midagi teha enam.Ma olen avastanud end mõttelt,et äkki oleks parem kui ma lihstalt sureksin ära. Et see pidev tülitsemine, üksi olemine, jonnimine, magamatus..kui sellele tuleb veel nüüd ka võistlus "lahedama vanema" tiitli pärast, siis ma ei tea..Ma ei oska enam olla.Me mehega ei käi kuskil koos. Ta ei räägi minuga, ütleb et nii palju kui vaja nii palju räägib. Kuna mul lapsed väikesed ja palju haiged,siis on ka mu oma varasem elu ja sõbrad eemale jäänud. Ja nii ma passin siin ja annan endast 110%,et lapsed oleks terved ja rõõmsad. Aga no ma ei jaksa ju lõputult. Meil on käsil veel lisaks ka majaehitus. Ka seal ei saa midagi arutada. Mees läheb kohe närvi ja hakkab lahmima äärmuslike variantidega. Samas asjaajamine ja muu selline on sujuvalt jälle minu ülesandeks jäänud.
Ma ei tunne ennast naisena. Ma olen nagu mingi üleskeeratav robot. Tunded pean sisse/välja lülitama selleks mõeldud nupust. Mul on käes hetk kus ma enam ei oska edasi minna. Muidugi mul on heameel,et mees tahab võimaldada paremat elu, ehitab meile maja jne. Aga mis selle hind on? Kas ma tõesti ainult vingun või siiski on inimvõimetel piirid?
Teie kirjast on tunda suurt raskust, pettumust, viha. Tunnete, et ei saa ise hakkama ja te ei näe väljapääsu. Teie teekond 3 lapsega on olnud muljetavaldav ja nõudnud teilt kohati üle jõu käivaid pigutusi. Kuna nooremad lapsed on väikese vahega, siis isegi tervete laste eest hoolt kandmine on 24/7 pingutus. Mis siis veel rääkida lastest, keda on vaevanud tõsised terviseprobleemid. Teie kirjast jääb ka mulje, et abikaasa ei taju teie olukorra tõsidust.
Kindlasti on mitmeid võimalusi, mida käsitleda, et parandada suhet, et te mõlemad mehega tunneksite end oma pikaajalises suhtes jälle hästi. Siiski arvan, et kõigepealt on lausa kriitilise tähtsusega see, kas ja kuidas te enda jõuvarusid taastate. Teie unetuse probleemid, nutusus, mõtted surmast, lootusetus, viitavad tõsisele emotsionaalsele ja füüsilisele kurnatusele. Antud olukord võib näidata, et kuna lastel on mõneti parem, siis on saabunud kohale kriis, mida siiani suure tahtejõu ja kohusetundega eemal hoidsite.
Kui mees teid hetkel ei mõista, ehk on temagi mingil kombel oma muremõtete küüsis, pöörduge kindlasti professionaali poole. Mõtekas oleks külastada psühholoogi. Paraku peaks varuma kannatust vähemalt 6 kohtumiseks. Kui psühholoogi poole pöördumine ressursi puudusel (aeg, raha, jaks rääkida, mõtiskleda) võimatu tundub, siis oleks abi psühhiaatrist, kes tabletiravi võiks määrata. Kui ka see tundub mõeldamatu, siis rääkige kindlasti oma perearstiga. Tänapäeval oskavad ka enamus perearste küllalt häid ravimeid soovitada. Kui inimene kannatab läbipõlemise, depressiivsuse, või lihtsalt väga- väga mustade muremõtete käes, siis on peaaegu, et võimatu näha midagigi positiivset, ei ole võimalik näha olukorra muutmiseks ühtegi võimalust- justkui labürint, millest ei olegi väljapääsu. Antud olukorras ei pruugi lahenduste, või ka vaid leevenduste nägemine inimlikust tahtest sõltuda, sest muutus on toimunud ajukeemia tasandil. Seepärast soovitan tungivalt professionaalse abi otsimist.
Lisaks katsetage veelkord oma mehega rääkimist. Rääkige nii, et te ei süüdista, vaid räägite vaid iseendast. Ei tasu ju kõrvale jätta ühtegi võimalust, et mõistmist ja tuge leida.
Soovin teile, et suudaksite iseenda toetamisel olla sama tubli, kui seda olete olnud oma laste abistamisel!
