Olen oma poiss-sòbraga olnud koos 3,5 aastat, elame koos. Algul tundus, et kòik saab olema tàiuslik, kuna me sobime nii hàsti kokku ja armastus on suur. Viimased pool aastat kooselu on minu jaoks olnud aga emotsionaalselt vàga raske.
Esiteks me tùlitseme vàga tihti asjade pàrast, mida mina pòhjustan ja mille peale tema nàrvi làheb. Tihtipeale asjad, mida ma pòhjustan, pole tehtud meelega, vaid nii kuidas olen harjunud. Nàiteks tùli vòib lihtsasti tekkida sellest, et ma lòunani magan, ei tee sellist sòòki nagu talle meeldib vòi jàtan sussid sinna, kus nad ei peaks tema arust olema. Vòi kui ma ei korista nii nagu tema on harjunud jne. Tema pòhjendab enda nàrviminekut sellega, et "ma ei austa teda ja ta soove/harjumusi". Lisaks, et mul pole empaatiat, ma ei mòista teda, ei loe ta mòtteid, lisaks sùùdistab mind ebaausalt asjades, milles ma tegelikult sùùdi pole. Okei, pùùan end parandada ja teha nii nagu talle meeldib, kuid raske on koheselt enda harjumusi muuta ja tihti làhevad need asjad meelest ning selle peale làheb ta veel rohkem nàrvi. Viimased aastad on tema jaoks olnud rasked (probleemid perekonnaga, tòòga ja iseendaga) ning tihti vòib ta ka depressiooni langeda, kuid see pole minu arust òige, et ta seda minu peal vàlja elab. Mina olen suhteliselt rahulik ja tolerantne inimene, tema aga vastupidi - teda hàirib iga asi ja kui ta nàrvi làheb, siis on parem temast eemale hoida. Ta on mòòblit tagunud, ùmber lùkanud vòi siis telefoni mitu korda vastu seina visanud jne...
Kui ma rààgin talle, et ma ùldse ei kannata seda nàrvitsemist ja et kas ta vàhemalt minuga suheldes vòiks end tagasi hoida, kuna see teeb mulle haiget? Kuid ta ei muuda ennast karvavòrdki. Kui meil on tùli, siis ta ùtleb kòike mida vaid sùlg suhu toob. Olen hakanud ka ise rohkem nàrvitsema ja tihtipeale nutan meeleheitlikult, kuna nii saan vihast ùle.
Miks ma pole temast lahku làinud? Sest ta oskab olla ka 100% tàiuslik mees- ta ùtleb kuidas ta armastab mind rohkem kui midagi muud ning meil on vàga kirglik ja hea seks ning meil on tihti koos nii vahva olla. Vòiks òelda et pool ajast on ta superhea ja pool nii halb mu vastu, et tunnen, et vihkan teda.
Ma ei tea mida teha... àkki on see vaid periood ja ma peaks usaldama tema head poolt ja rohkem sellele keskenduma. Nii me siis suhtes olemegi. Kui tal on halb tuju vòi ta on nàrvis millegi peale, siis ta kàitub minuga nii halvasti, ùtleb mùrgiseid sònu ja kohtleb mind kui kaltsu. Ei tea mida siis uskuda? Siis ùtleb ta mulle heas tujus olles, et ùkskòik mida ta ka ei ùtleks, ta ei laseks mul kunagi minna, kuna olen ta eluarmastus. Tema halba tuju tundes on mul temast aga nii kòrini, et làheksin kohe minema. Oleme ùksteist ka àhvardanud lahkuminekuga, kuid see on alati vaid jutuks jàànud.
See "loksutamine" nii hàirib mind, et kord tunnen end nii ònnelikult ja armastan, siis aga olen nii ònnetu, nutan ja ei tea mida teha. Elame pealegi vàlismaal ja koju naasmine pole nii lihtne, vaid on vaja nàdal ette plaanida. Lisaks pole mul siin ùhtegi perekonnaliiget ega head sòpra, kellele ma vòiksin kurta vòi òlal nutta. Tunnen end tàiesti lootusetunna.
Kirss tordil on veel see, et tàna on vana-aasta òhtu, tahaks ju tàhistada, kuid tema on terve pàeva voodis mossitanud, sest tal on halb tuju ja vihkab kòiki ja kòike. Nii ma siis oma vana-aasta òhtu veedan: ùksi ja kurvana.
Kirjeldate oma suhet kui sõitu ameerika mägedel. Kord üles, kord alla ja kunagi ei tea, milline pööre on ees ootamas. Tunnete, et ei saa ise teha kiireid muutusi, sest elate välismaal, eemal oma päritoluperest ja sõpradest. Olete nukker, sest tundsite end vana aasta ärasaatmisel üksi ja kaaslase poolt kõrvalejäetuna.
Teie suhe ei ole olnud küll väga pikk, kuid siiski piisavalt pikk, et esimene armumine asenduks, millegi tõsisemaga. Suhte alguses näevad mees ja naine teineteisest väljapoole pöööratud- maailma poole pööratud pilti. Tihti näitab kumbki osapool endast just sellist kujutist, millisena ta ideaalpildis tahaks olla. See on väga sümpaatne ja ega tihti tegelikult rohkem vaja olegi, sest selline suhtlemine pakub lõbu ja hormoonid teevad juba ülejäänud töö. Mõnikord on asi keerulisemgi, sest mõnuhormoonide mõju all olles näeb inimene seda, mida näha soovib. Öeldakse, et armastame iseenda kujutlust teisest inimesest. Näeme vaid neid omadusi, mida näha soovime. Säärane ideaalpilt võiks ju kestma jäädagi, alati loodame, et jääb, aga loodus ja inimese bioloogia on halastamatud. Tasapisi paljastuvad meie sügavamad ja maast madalast juurdunud väärtushinnangud, meie arusaam suhtest, kooselust, teineteise mõistmisest, eriarvamuste lahendamisest, armastusest ja selle väljanäitamisest ning ka sellest, kuidas me oma emotsioonidega toime tuleme, kuidas kriisisituatsioonis käitume. Ühtäkki võib tunduda, et oleks nagu järsku unest ärganud. Nii võivad koos elavad inimesed ühtäkki avastada, et ma ei ole ju sellist elu endale tahtnud.
Tundub, et seisate praegu ristteel. Kuhu poole ja kuidas edasi minna on teie ja teie kaaslase otsustada. Headel päevadel on suhe ideaalne, kuid n.ö. halvad perioodid on hirmutavad ja tunduvad lootusetud.
Soovitan teil läbi mõelda, kas oleks võimalik n.ö. ära kasutada head perioodi ja kaaslasega koos arutada ja kokku leppida, kuidas olla suhtes ka just neil raskematel päevadel. Kuidas teha nii, et teine pool ei elaks oma negatiivseid tundeid välja partnerit süüdistades ja materdades. Millised on ootused teineteisele, kui parasjagu on valdamas see raskem periood. Proovige seda sõnastada. Paluge, et ka elukaaslane seda iseenda jaoks läbi mõtleks ja sõnastada püüaks. Ilmselt on see iga kooselu võti. Kooselud ei püsi probleemide puudumise tõttu vaid seetõttu, kuidas partnerid neid probleeme lahendavad või lahtuda lasevad. Silmas võiks pidada, et isegi kui süüdistused ja etteheited tunduvad olema põhjendatud, siis need ei toimi. On üsna inimlik, et sellisel juhul tõmbub süüdistatav juba instinktiivselt kaitsesse ja see tähendab, et tema emotsionaalne pool on aktiveerunud, mis omakorda väistab ratsionaalse ja kainelt mõtleva tegutsemise, ka teise mõistmise. Pigem kasutage mina- sõnumeid, kirjeldage, kuidas te end tunnete, mis selline olukord teiega teeb. Laske mehel ise otsustada, kuidas ja kas ta saaks enda käitumist korrigeerida. Näiteks võiksite öelda: “Kui sinu tuju on halb ja see teed mull etteheiteid susside asukoha vms osas, siis see kurvastab mind väga. Ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud, olen nii meeleheitel ja ma ei tea, kas ma saan selle tundega hakkama”
Kuna kirjeldate olukorda, kus elukaaslane elab oma negatiivseid tundeid välja teie peal või mööblit ümber lükates või asju loopides, siis on üsna tõenäoline, et mingil põhjusel tunneb ta end nurka aetuna, raevununa võib olla isegi väljapääsmatus olukorras olevana. Loodetavasti motiveerivad teie omavahelised vestlused teie kaaslast ka iseendale abi otsima, sest ilmselt see vajadus on olemas. Võib olla oleks ta nõus ka ise psühholoogiga rääkima, või saaksite seda koos teha.
Kui teie omavahelised vestlused ja kokkulepped olukorda ei leevenda, siis saate otsustada, kas leiate endas jõudu ikka ja jälle nende halvemapoolsemate situatsioonide üleelamiseks, kas tahaksite jätkata endiselt ja elada heade perioodide ja päevade nimel.
Soovin teile uueks aastaks kainet meelt ja tarkust!
