Tere
Mul selline mure,elame eksmehest juba 5 aastat lahus,mul on teine pere.Laps käib isa juures aga elatist meile ei maksa,taotlesin läbi e-tomiku kunagi mingeid asju aga asjast midagi ei saanud.Isa on töötu,vara tal pole ja kardan et ma ei saa sealt kunagi midagi.Mure aga nimelt selline et nüüd on eks mehel ka uus sõbranna,koos nad ei ela.Aga poisi isa ütleb lapsele et nüüd on sul uus pere.Laps on täitsa segaduses,ei saa enam aru mis see õige sõna "pere" üldse tähendab.Pidevalt ütleb lapsele et mina emana ei ole keegi et tema uus naine on parem.Ühesõnaga igakord kui laps isa juurest tuleb on pea sassi aetud ja laps enam ei tea mis õige on.Ütleb pidevalt et ei taha minu siis emaga elada, et läheb isa juurde elama,sest seal on kõik nii äge.Isa pole last toetanud ühtegi korda,pole ühelgi kooli üritusel käinud.Reeglitest isa kinni ei pea,näiteks kui ütlen et laps peab olema kell 3 kodus ,tulevad nad alles kella 5.Võõrasisa on talle tuhat korda isa eest olnud kui päris isa.
Olen ka käinud laste psühholoogi juures,arst ütleb et poisiga kõik korras,tuleb lihtsalt isa paika panna.Mis kuidas ma lähenema peaks isale?Kas pean ütlema et sa enam ei kohtu oma lapsega sest lihtsalt näitad halba eeskuju.Mis saab kunagi minu lapsest kui suureks kasvab,kas see jätab jälje temale.See pendeldamine edasi tagasi.Vahest kui ütlen et sel nädalavahetusel isa juurde ei saa-hakkab laps hüsteeriliselt karjuma.Laps 8 aastane.
Loodan et saate mind aidata,sest ma ei oska enam midagi teha.
Kas pean tõesti tegema nii et ütlen lapsele et sa isa juurde kunagi enam ei lähe.
Teie suhted lapse isaga on seniajani pingelised – teie pole saanud temalt toetust, tema ei taha tunnustada teid lapse emana. Kui vanematel on teineteisele etteheiteid, siis kahjuks kannatab ta laps. Teie kirja põhjal võib oletada, et eeldate mõlemad, et teiega on lapsel parem ja seega teise juures halvem ja nii on laps paratamatult tõmmatud lojaalsuskonflikti. Kui ta on ühe poolt, siis on ta ju teisele liiga teinud. Kui aga laps saaks vabalt tunda, et te mõlemad olete talle olulised ja kui ta tahab ühe vanema juures olla, tunneb rõõmu sinna minemisest ja see ei tekitata kuidagi teises kibestumist, siis see olekski kõigile parim.
Mida aga teie teha saate. Kõige olulisem on püüda ise mitte osaleda võistlemises, kes on parem lapsevanem või kelle juures on lapsel parem olla. Selle suhtumise juurde käib kindlasti ka pärisisa ja teie elukaaslase võrdlemisest loobumine. Samuti pole vaja kuidagi vaja arvustada, kritiseerida ega hinnata päris isa. Kui teil on põhjust arvata, et midagi konkreetset on, mida on vaja kokku leppida ja see on tõepoolest lapse huvides, siis tehke seda. Näiteks kellaajad, millal laps tuuakse ja viiakse, samuti lapse tervise, hügieeni, päevarütmi, õppimise jms vajalikud asjad, et lapsel säiliks kindlustunne, et oleks selgus, kuidas asjad toimuvad ja poleks vaja pidevalt vaielda. Samas on kindlasti ka asju, mis võivadki olla ühes peres ühtmoodi ja teises teisiti. Kõige olulisem on, et lapsega seonduv ei muutuks omavaheliseks suhte klaarimiseks. Kui teil aga on põhjust rahulolematuseks, siis rääkige mehega vaid otse, last kaasamata. Kui mees on teid halvustanud, siis rääkige temaga sellest ja öelge, et see on teie arvates lubamatu. Teie olete ju ikkagi ema ja selleks ei saa kunagi keegi teine. Püüelge ise selle poole, et saaksite aktsepteerida seda, et laste isal on elukaaslane ja ta võib teie lapsele olla ka hea mõjuga. Mõelge tõsiselt selle üle, mis teeb teile raskeks selle, et laps rõõmustab isa juurde minnes. See ei tähenda ju sugugi, et teie oleksite vähetähtis. Laps lihtsalt vajab teid mõlemat. Ta tahaks ju ka seda, et ema ja isa hästi läbi saaksid. Just seda olekski vaja teil lapse isaga rääkida, et mida te saaksite teha sellist, et jääda headeks vanemateks. Kindlasti ei ole lahendus see, et keelate lapse isa juurde minna. Kõik see, mis teile muret teeb isa käitumises ja suhtumises, on vajalik tema endaga arutada. Kes teab, võib olla on jäänud midagi ju varem välja ütlemata ja teeb haiget, kuigi lahutusest möödas juba aastaid. Ka see on mõistetav ja inimlik ja sellest on võimalik rääkida.
Hea lugemine võiks teile mõlemale olla : Stahl, Philip M. „Lastekasvatus pärast lahutust”.
