Olen 7-kuud rase ning oma mehega koos olnud aasta. Suhte algus oli mõlemalt poolt armastus esimesest silmapilgust ning siiamaani on meie kooselu kulgenud probleemideta. Kuna oleme mõlemad juba 30+ vanuses ning selja taga ka varasemad pikemad kooselud, oskame praegust elu hinnata kaalutletult ning mitte teha mõttetuid emotsionaalseid otsuseid. Veel enam, et mu elukaaslane on rahulik, pigem tagasihoidlik ning väga sümpaatne mees.
Meie suhte alguses rääkis mu elukaaslane kui väga talle meeldiks kunagi olla abielus, kui väga ta hindab monogaamsust ning, et tal poleks midagi selle vastu, kui meie perre sünnib laps. Monogaamsust meil on, rasedust ka juba väga palju , kuid kurvaks on mind viimased paar kuud teinud mehe suhtumine: ta armastab mind, aga ei leia, et abieluks oleks õige aeg. Küll on tähtede seis vale, küll on tööl liiga pingeline aeg … Samas oli ta teadlik sellest, et mina naisena ei tolereeri suhteid, kus laps sünnib vabaabiellu. Loomulikult võiks minult küsida, et miks ma selle peale varem ei mõtelnud (enne kui rasedaks jäin), aga ma ei oleks osanud arvata, et mees muudab oma arvamust. Enne rasedaks jäämist olime me jõudnud selgitada teineteisele kõiki oma iseärasusi, ootusi-lootusi elult, kui vanuses ei olda enam väga noor ning uisapäine. Olen teinud enda kallal väga palju tööd, et leppida sellega: mu mees ei pea minuga abiellumist vajalikuks. Aga samas on ju hea, et ta armastab mind ning soovib vananeda koos minuga. Enda häälestamine teisele lainele on olnud suht produktiivne, kuni ajani … mil meil tuli jutuks, et meie viimasest seksuaalvahekorrast, mille tema algatas, on möödas juba 6 nädalat. Ehk siis olukorrast kus mina naisena tundsin, et minu mees mind ihaldab, ma olen tema arvates kaunis ning atraktiivne. Vahepealsed seksuaalvahekorrad on minu initsiatiivil ning see on rahuldust pakkunud vaid mu mehele, kuna nendel hetkedel ei ole ta püüdnud mind kuidagi hellitada; mina olen jaganud täit tähelepanu. Küsisingi, et milles võib probleem olla: kas rasedus on teinud mu liiga koledaks, pakuks, ebaatraktiivseks jne… Enda arvates olen ma rasedana väga naiselik ning ei ole kindlasti oma välimust käest lasknud, aga teatud hetkedel tunnen end tõesti juba väga koledana just seetõttu, et mu mees ei taha mind seksuaalselt. Viimase nädala jooksul kui olen temale püüdnud voodis läheneda või teinud ettepaneku seksiks, pole ta olnud huvitatud. Küll on ta väsinud, küll on töömured jne. Jah, ma usun, et tööstress ja väsimus muudavad meest, aga … kas nii julmalt, et mees ei soovi oma naise lähedust pool teist kuud?
Ja kus seisan mina, millega pean mina leppima? Mees, keda ma jumaldan ning kes on valinud mind oma naiseks, ei soovi mind näha oma abikaasana ning on ütelnud ka välja, et ta tegelikult ei ole inimene, kes ise esimesena romantilise käigu teeks (ehk kes siis enda initsiatiivil algataks seksi)…. Aga ometi oli veel suvel kõik teisiti: ta jagas rohkem tähelepanu, me olime seksuaalselt aktiivsed ning võisime julgelt koos kõigest unistada. Jah, raseda naisena räägin ma julgelt oma ihadest ning soovidest, sest et ka lapseootusest rääkivatest raamatutes on kirjas, et lähedus oma partneriga on sel perioodil väga oluline.
Kõik see kokku on minu jaoks hetkel liiga palju. Tunnen kuidas olen muutunud kurvameelseks, kuidas mitte miski enam igapäeva elus ei paku huvi ega pinget; tean, et olen juba kergelt stressis ning ainult veel sündimata lapsele keskendumine annab põhjuse mitte kõigele käega lüüa.
Kokkuvõtteks: igapäeva elus on meil kõik korras ning hästi. Me räägime omavahel julgelt kõigest, meil on suudlusi, puudutusi, koosolemisi, kuid puudub temapoolne huvi seksiks ning suuremas plaanis soov abielluda, mis on minu jaoks primaarne mehe ja naise vahel; veel enam, kui on peres ka laps. Kuidas leppida kõige sellega, et need kaks minu jaoks väga olulist asja jääb mul temaga koos olles saamata? Hetkel panustan vaid ajale, et see ravib haavad ning ajapikku suudan taas olla rõõmsameelne. Lahkuminek ei ole meil kindlasti päevakorras.
Kirjutate oma suhtest, mis on kestnud ühe aasta ja mis oli armastus esimesest silmapilgust. Peagi on sündimas ka laps. Kuigi suhe on hästi toimiv, selles on hoolivust ja lähedust, olete siiski pettunud, sest teile kaks väga olulist teema- mehe seksuaalne aktiivsus ja abiellumise soov- ei ole just nii nagu te olete oodanud.
Igal kooslusel on oma arengufaasid. Päris alguses, romantilises etapis (1-2 aastat)näeme oma suhet ja partnerit läbi roosade prillide. Paneme tähele just seda, mida oma partneris näha tahame ja mis vaimustav tundub. See on võimalik, sest teatud mõttes on reaalsustaju häirunud, hormoonid möllavad ja eks ka partner soovib just näidata endas neid külgi, mida arvab teisele meeldivat. Selles etapis näeme seda, mis on näitamiseks välja pandud ja mida nii väga näha soovime. Kaks ideaalpilti suhtlevad üksteisega ja sel on suur tähtsus, sest eks annab ideaalpiltide kokkulangevus hea eelduse järgmisteks eluetappideks. Teie suhe on arenenud päris kiiresti. Rasedus kiirendab muutust veelgi. Juba praegu ei ole te enam kahekesi, olete juba kolmekesi. Selles olukorras on üsna tõenäoline, et romantiline suhte tunnetus hakkab muutuma, millekski realistlikumaks. Üha rohkem näidatakse üksteisele iseenda teist poolt, seda mis enne justkui varjus oli. Niiviisi kujuneb välja tervikpilt partnerist, mis ei pruugi olla nii ideaalilähedane, pigem ikka mitmekesisem ja mitmevärvilisem.
See on etapp, kus võiksite küsida, kas tahaksite armuda ka n.ö. teisest pilgust. Kooselu edasine kvaliteet ei sõltu sellest, kas erimeelsusi on või mitte vaid pigem sellest, kuidas neid erimeelsusi lahendatakse ja lahtuda lastakse.
On täiesti normaalne, et suhte algusaegadel esinenud seksuaalne kirg asendub raseduse ajal pigem mitteseksuaalselt väljenduva hoolivuse ja lähedusega. Kui lapseootuse teises pooles naise seksuaalne aktiivsus tänu bioloogilisele eripärale isegi kasvab, siis mees võib tõepoolest tunda teatud ärevust seksuaalakti ees. Naise jaoks on rasedus reaalsem ja käegakatsutavam, mees näeb kogu protsessi kui pealtvaataja ja muutub tublisti ettevaatlikumaks, justkui valmistuks isarolliks. Põhjendada mehe seksuaalse huvi vähenemist vaid iseenda mitteatraktiivsusega on liigne kartus.
Mis puudutab abiellumise unistust, siis tõepoolest, üksi seda teha ei saa. Te saate väljendada vaid enda lootusi ja ootusi, kuid soovitan seda teha mitte väga tihti. Selleks, et mehel tekiks tahtmine teile abieluettepanek teha, peaks ta tundma enda vabadust seda teha või mitte teha. Tihti on nii, et kui astuda samm tagasi, tekib partneril ruumi, et astuda samm edasi.
, kuid kurvaks on mind viimased paar kuud teinud mehe suhtumine: ta armastab mind, aga ei leia, et abieluks oleks õige aeg. Küll on tähtede seis vale, küll on tööl liiga pingeline aeg … Samas oli ta teadlik sellest, et mina naisena ei tolereeri suhteid, kus laps sünnib vabaabiellu. Loomulikult võiks minult küsida, et miks ma selle peale varem ei mõtelnud (enne kui rasedaks jäin), aga ma ei oleks osanud arvata, et mees muudab oma arvamust. Enne rasedaks jäämist olime me jõudnud selgitada teineteisele kõiki oma iseärasusi, ootusi-lootusi elult, kui vanuses ei olda enam väga noor ning uisapäine. Olen teinud enda kallal väga palju tööd, et leppida sellega: mu mees ei pea minuga abiellumist vajalikuks. Aga samas on ju hea, et ta armastab mind ning soovib vananeda koos minuga. Enda häälestamine teisele lainele on olnud suht produktiivne, kuni ajani … mil meil tuli jutuks, et meie viimasest seksuaalvahekorrast, mille tema algatas, on möödas juba 6 nädalat. Ehk siis olukorrast kus mina naisena tundsin, et minu mees mind ihaldab, ma olen tema arvates kaunis ning atraktiivne. Vahepealsed seksuaalvahekorrad on minu initsiatiivil ning see on rahuldust pakkunud vaid mu mehele, kuna nendel hetkedel ei ole ta püüdnud mind kuidagi hellitada; mina olen jaganud täit tähelepanu. Küsisingi, et milles võib probleem olla: kas rasedus on teinud mu liiga koledaks, pakuks, ebaatraktiivseks jne… Enda arvates olen ma rasedana väga naiselik ning ei ole kindlasti oma välimust käest lasknud, aga teatud hetkedel tunnen end tõesti juba väga koledana just seetõttu, et mu mees ei taha mind seksuaalselt. Viimase nädala jooksul kui olen temale püüdnud voodis läheneda või teinud ettepaneku seksiks, pole ta olnud huvitatud. Küll on ta väsinud, küll on töömured jne. Jah, ma usun, et tööstress ja väsimus muudavad meest, aga … kas nii julmalt, et mees ei soovi oma naise lähedust pool teist kuud?