Olen huvitavas olukorras. Olen abielus 12 aastat ning sama mehega läinud lahku kolm korda. Nüüd jälle koos. Mina palusin ta tagasi, sest tundus, et kui saame oma probleemidest üle, siis tegelikult võiks meil olla suurepärane elu. Meil on lapsed, kodu, ühised huvid. Meie probleemide põhjuseks minu poolt vaadatuna on mehe kõrvalsuhted. Tal on neid kahesuguseid, ühekordsed ja pikemaajalised. Mind on see alati väga häirinud ja ma ei suuda sellega leppida. Tavaliselt mul on neid võimatu tõestada ja ta teeb mu lolliks, öeldes, et olen paranoiline. Kui mingid tõendid olen saanud, siis lhtsalt vaikib teema maha. Viimasel korral kogusin enne vahelevõtmist korralikult andmeid, et mitte lolliks tehtud saada. Järgnes ülestunnistus ning kommentaar, et see ei tähenda midagi ning läheb varsti üle. Palusin mehel lahkuda või kõrvalsuhe lõpetada. Ta ütles, et lõpetab suhte. Ma olin väga õnnelik ning tundsin, et meie suhe võib minna uuele tasandile. Paari nädala pärast sain teada, et mind oli siiski ninapidi veetud ning mehe armusuhe oli endiselt täies hoos. Paluin selgitust ning sain vastuseks, et me saime teineteisest lihtsalt valesti aru. Nüüd palusin oma mehel lahkuda ja otsustasin enda meelest kindlasti, et ma ei kannata nende probleemide pärast enam kunagi. Ja siis palun teda taas poole aasta pärast koju tagasi. Oleme olnud nüüd koos 4 kuud ning ma tunnen, et ma siiski ei suuda andestada nagu lootsin. Ning tunnen ennast halvasti, et petsin ennast, meest ja lapsi uue lootusega. Meie suhe pole väga lähedane, me ei saa nendest probleemidest rääkida ja pole kunagi saanud. Mulle tundub, et mu mees hoiab minuga meelega pisut distantsi ega avameelitse ning jätab mulje, nagu mina oleks meie probleemides süüdi. Seda selleks, et vajadusel oma seikluste juurde nagu õigustatult asuda. Minu küsimus on, miks ma nii käitun? Ma ju ei aktsepteeri tegelikult sellist käitumist tema poolt ning selline abielu ei vasta sugugi mu ootustele. Ja imelikul kombel läheb nii, et ma võtan vastutuse tema ringitõmbamise eest riidude käigus enda peale. Kodurahu seatakse jalule alles siis kui mina olen vabandanud oma kahtlustamise, kontrollivajaduse ja paranoilise käitumise pärast. Ma teen seda muidugi omal vabal algatusel, sest ei talu ignorantsust millega peale riidusid alati karistatud olen. Kas tegu võib olla kaassõltuvuse või lähisõltuvuse vormiga ja kuidas ma saaksin ennast aidata?
Olete oma abielu vältel korduvalt lahku läinud ja jälle uuesti oma kooselu taastanud. Hetkel on käimas järjekordne kooselu uuendamise periood, kuid teid on hakanud vaevama küsimused, miks olukord on nagu ta on ja kas olete kaassõltlane oma mehe suhtesõltuvuses. Küsite, kuidas saaksite end aidata.
On hindamist väärt, et suudate ja tahate oma suhet analüüsida. Tohuvapohus olete suutnud säilitada kaine pilgu.
Tõepoolest tundub, et kirjeldate teatud liiki kaassõltuvust. Samas, mis siis sellest, me kõik oleme oma suhetes kaassõltlased, erinevus on vaid selles, kas ja kui palju olukord meile rahuldust pakub. Kuna teie suhe on püsinud küllalt pikalt teatud mustris, siis võib arvata, et sellel on omad põhjused. Tegelikult saab suhtetüüp alguse juba inimeste kokkusaamisel, sest valime endale partneriks inimese, kes mingil alateadlikul kombel just meile ja just sel hetkel sobib ning meie vajadusi rahuldab. Tavaliselt, kui me räägime vajadusest, siis peame silmas ajamomendil aktuaalset tunnet. Sügavam vajadus on aga igapäevaselt varjatud ja tihti näitab vaid pilk selja taha, pilk ajalukku, mis on reaalsus. Kui te olete paarina vastu pidanud 12 aastat, siis on üsna tõenäoline, et mingil, ehk lausa esimesel hetkel tabamatul kombel, olete te üksteise sügavaid ja alateadlikke vajadusi rahuldanud. Psühholoogias öeldakse, et see on nagu tants kahele või ka tango kahele. See toimub ainult kahe inimese koostöös, kus jõud on alati vastastikuses liikumises ja vahetuses ja tasakaalu saavutamiseks kompenseeritakse seda, mida ollakse teiselt saanud. Kui kusagilt on ühte partnerisse jäänud harjumus (vajadus) tasakaalustada suhet enesekaristusega, süütundega, isiklikust heaolust loobumisega, siis väljakujunenud olukord saab muutuda ainult hetkel ja põhjusel, et rahulolematus olukorraga on muutunu suuremaks, kui süsteemi loomulik jõud end koos hoida jaksab.
Reaalsuses elame oma igapäevaelu, teeme toimetusi, käime tööl, hoolitseme laste eest, tunneme heameelt või vastupidi, rahulolematust, oma suhte erinevate nüansside pärast. Me ei mõtle igapäevaselt neile nähtamatutele niitidele, mis meid panevad tegutsema just teatud kindlal viisil.
Kõigepealt soovitaksin teil analüüsida, millisel kombel ja kuidas on teie sisemised vajadused alguse saanud, kust on pärit see suhtemuster, mida siiani olete säilitanud. Kas olete tasakaalustanud teatuid suhteid samasuguse käitumisega juba lapsepõlves, näiteks õdede, vendade vahel või koolis sõpruskonnas või olite te pingemaandajaks või patuoinaks vanematevahelistes tülides, või elate te läbi samu tundeid, mida on teie peresüsteemis keegi teine pidanud läbi elama. Selline analüüsimine loob parema mõistmise olukorrast, kus olete ja suure tõenäosusega aitab jõuda otsusele, kuidas tahate edasi minna.
Kuna pere ja suhtemustrite puhul on tegu väga võimsate süsteemidega, siis juba üks väike teie enda poolt tehtud muudatus käitumises või olukorra tõlgendamises võib tuua esile muutuse kogu süsteemis. Paraku, see võib olla nii positiivne, partneriga uuele suhtetasndile jõudmine või ka suhte lõplik purunemine.
Mainimist väärib ka tõsiasi, et olemasolev abikaasadevaheline suhtemuster mõjutab teie lapsi tulevikus suuresti. Nad ei pruugi seda otseselt üle võtta, kuid kaudselt teevad nad seda kindlasti. Võib juhtuda ka nii, et mida rohkem teatud käitumisstiili hukka mõista ja vätida, seda rohkem kinnistub see lapse alateadvuses ja seda suurem on tõenäosus, et kriisisituatsioonis tulevikus lööb välja just see kritiseeritud käitumine.
Selleks, et päevatoimetustes üldisemat pilti silmas pidada, soovitan teil endale appi võtta terapeut, psühholoog, individuaalne nõustaja või veelgi parem, kui saaksite koos abikaasaga alustada pereteraapiat, et rahulolu suhtest suurendada.
Kindlasti on abi ka erinevate suhteid puudutavate raamatute lugemisest.
Soovin ikka kainet mõistust ja pisuke ka huumorit kujunenud situatsiooni lahtimõtestamisel!
