Mul on tüliderohke suhe oma elukaaslasega. Nüüdseks olen aru saanud, et enamik meie tülidest algavad täiesti tühisel teemal vesteldes, mingil põhjusel aga hakkab mu elukaaslane vestluse käigus järjest kõvemini rääkima, kui teen sellekohase kommentaari siis ta eirab seda või hakkab seletama, et ta ei räägigi ju kõvasti jne.. Lõpuks ta vehib juba ka kätega, et end kuuldavaks/selgeks teha ning minu arvates lausa karjub. Minu korduvate ütluste peale (palun räägi vaiksemalt, jälgi hääletooni jne) vastab ta, et räägibki vaikselt ning hakkab nn nõmetsema, et kas ta peab sositama jne..
Mingist hetkest aga saabub hetk kui ka mina hakkan häält tõstma (kuna sellistel hetkedel ei lase ta minul rääkida/põhjendada oma seisukohti (muudkui kordab ühte sama joru), kuid samas ise katkestab minu jutu üsna tihti ning lõpuks me lihtsalt karjumegi jälle üksteise peale ühe täiesti mõtetu teema pärast.
Minu küsimus ongi, mida ma tegema pean sellises olukorras, kui mu elukaaslane reageerib liiga keevaliselt mingile olukorrale (räägib liiga valjult, vehib kätega/peaga) ja minu ütlustele, et räägi palun vaiksemalt jne ei reageeri? Mismoodi ma hoian ära selle, et tüli suuremaks ei lähe?
Olen proovinud, et jään ise mõneks ajaks vait, kuid kui ma seda teen hakkab ta selle kallal nokkima, et nii ei või, sa pead rääkima, me ei saagi oma suhet korda kui sa koguaeg vait jääd jne..
Olen proovinud ka situatsioonid ära kõndimist, et nii tema kui ka mina saaksime rahunemise aega aga ka see ei toimi, sest kui ma ära lähen siis ta tuleb järgi ja ütleb, et ei tohi ära minna kui tüli on pooleli, alati sa jätad asjad poolikuks jne..
Üheks lahenduseks oleks see, et mina ise jään rahulikuks ja püüan seletada nii nagu mina aru saan ja aimata, kus tema mõtlemine vea teeb (miks ta niimoodi reageerib, äkki ta sai minult vale sõnumi vms) aga ma ei suuda niipikalt rahulikuks jääda (sest tavaliselt ta suudab ühe teema pärast väga pikalt edasi joriseda, isegi kui ma olen öelnud, et okei see ei ole minu jaoks nii tähtis teema vahet ei ole kummal õigus vms) kui ma üritan rääkida ja tema pidevalt vahele segab ja kätega aina keevalisemalt seletama hakkab, endal hääl pidevalt tõuseb kuni lõpuks tulevad juba solvavad sõnad ja aina hullemaks läheb...
Seega minu küsimus oleks, mida ma järgmistel kordadel sellistes olukordades tegema peaksin, et vältida meie tülli minemist ning hoida ära, lihtsa vestluse keevaliseks muutumise?
Olete mures rohkete tülide pärast oma suhtes ning nõutu, kuidas saaks erimeelsusi rahulikult selgitada.
Pealtnäha on tõesti tihti nii, et tülid tunduvad tekkivat tühistest asjadest. Vahel on aga nähtav, et nende väikeste asjade all on mõni suuremat sorti rahulolematus. Vahel ei tea mees ja naine ise ka, mis neid teineteise vastu okkaid näitama paneb. Ehk oleks ka teil kahel vaja uurida, mis on see, millega te suhtes tegelikult rahul ei ole. Neil teemadel võib olla raske rääkida, see võib tunduda ebamugav ja isegi ohtlik suhte jaoks. See on ka üks põhjus, miks asutakse näägutama, häält tõstma, kritiseerima jms n-ö argitasandi asjade kallal. Kas tuleks kõne alla teil mõlemal mõelda läbi, mis on suhtes puudu, mis on hästi, mida võiks kumbki teisiti teha jne, ja seejärel mõelda ka sellele, kuidas neid olulisi asju teineteisele öelda. Hea oleks, kui saaksite teha kokkulepe ühise jutuajamise kohta, kus kummalgi on võimalus nii rääkida kui ka teist kuulata. (Seesugused suhte-ülevaatused võiksid saada harjumuseks.) Kui saate aru tegelikest rahulolematuse põhjustest, siis saate asuda tegelema oma suhte arendamise ja muutmisega.
Kuna eriarvamused ning nende pinnalt kerkivad tülid kuuluvad elu ja suhete juurde, siis tülitsevad ikka ka need paarid, kes on oma ootused suhtele ja oma rahulolematused ja nende kõrvaldamise võimalused enamvähem kenasti läbi rääkinud. Tülisid ei saa ära hoida, küll aga saab seista selle eest, et tülitsemise viis ei kahjustaks suhet. Just see tundub olevat teie mure.
Kirjelduse järgi tundub mulle, et te ei jõua teineteiseni. Kõvenev toon ja kõrgenev emotsioon räägivad ikka hirmust, et „ma püüan ja püüan, aga ma ei jõua sinuni“. Ühelt poolt on see häda märk: mees püüab rääkida valjemini ja emotsionaalsemalt, lootes, et sel moel jõuab see, mida ta teile öelda tahab, paremini kohale. Juhtub aga vastupidine: mehe hääletoon ja intensiivne emotsioon peletavad teid eemale, teil tekib soov kas vastu vaielda või põgeneda. Teisalt on valjenevad hääled ikka seotud ka võimuküsimusega suhtes. Inimene on väärikas olend, võrdväärsus on tähtis. Ma ei oska arvata, kuidas olete omavahel „ministriportfellid“ jaotanud, kuid ka see aspekt on suhtes oluline. Kummalgi võiks olla oma vastutusala ja teise respekt selle suhtes.
On mõned kindlad käitumisviisid, mis aitavad konflikti ära hoida ja ka neid lahendada, kui tüli on juba tekkinud.
Probleeme aitab vältida selge eneseväljendus: kui selgelt ja ühemõtteliselt anname teada, mida mõtleme, tunneme, vajame ja eeldame, siis on teised meie asjadega kursis ja jääb ära suvaline tõlgendamine ja mõtetelugemine, mis reeglina toovad majja vaid segadust ja pahameelt. Nii et mida selgem te olete enda ja teiste jaoks, seda rohkem on lootust pingevabale olekule.
Hea suhte üks põhieeldusi on, et ma pean endast lugu ja pean teistest lugu, näitan teistele, kus minu piirid on ja arvestan teiste piiridega. Kui ses osas konflikt tekib, saab kumbki pool sõnastada, kuidas/milles ta probleemi näeb. Järgmisena tuleks uurida vajadusi. Kui probleemidele läheneda vajaduste (mitte lahenduste) kaudu, on palju rohkem võimalusi leida selline lahendus, mis kõigile osapooltele sobib.
Ilmselt on teie kirjeldatud olukorras vaja mõelda ka teie kummagi vajadustele - kui kaetud või kui katmata need parajasti on. Enamasti reageerib inimene üle siis, kui mingid tähtsad vajadused on katmata. Millest võib puudust tunda teie mees? Kui vajadused on kaetud (isiklik "tass" täis), oleme reeglina kannatlikumad, rahulikumad ja sõbralikumad, suudame konflikti tekkides konstruktiivseks jääda.
Üksinda on võimatu tülitseda. Kas oleks teil võimalik ka siis, isegi kui mees „nokkima“ asub, et teie peate ka rääkima, ikkagi rahulikuks jääda, püüda kuulata ja mõista. Ja öeldagi oma vaikimise põhjuseks: ma soovin sind kuulata, et aru saada, mida sina soovid (arvad, mõtled). Ma püüan sind mõista ja alles siis saan öelda, mida mina arvan (mõtlen, tahan). Põgenemine ei lahenda tõesti tüli, ja kui vähemalt üks osapooltest püüab teadvalt säilitada konstruktiivse hoiaku, siis see võiks ehk viia lahenduseni.
Saate vaadata konfliktilahendusoskusi ka meie kodulehelt http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
Seal on näidis küll lapse ja ema konflikti kohta, kuid mudel ise on universaalne, kasutatav kõikides suhetes.
Kui tülid jätkuvad ja te ei suuda neile lahendusi leida, on alati võimalus ka kaaluda suhte uurimist paarinõustamises.