Suhe mehega on lahkumineku äärel. Imik kätel ja ma ei tea, kas minna ja kuhu minna. Meie suhte alguses (oleme koos ligi 2 aastat) on mees pidevalt:
- mind süüdistanud. isegi olukordades, kus mina olen haiget saanud (olen ise selles süüdi, et põhjustan ise tema halba käitumist)
- mulle ette heitnud, et ma pole piisavalt tema "tüüpi", ilusa naeratusega vms
- pole lubanud mul väljendada oma arvamust, nördimust, pahameelt tema mõne teo suhtes ehk on tahtnud täieliku aktsepteerimist tingimusteta (ise ta seda pole mulle pakkunud)
- on tahtnud täieliku vabadust teha seda, mida ta õigeks peab. Kompromisse pmt ei tee.
- endisest abielust on kaks last, kes on tema jaoks nr 1- ta valib tihti lapsi endisest abielust, mitte enda uut perekonda
- lindistab salaja mu kõnesid, paneb kirja mu ütlusi
- on nii raseduse ajal kui lapse 1 elukuu jooksul ähvardanud küll kodunt välja tõsta, ise minema minna, lapsele rääkida kui halvast emast, kui ma ei luba lapsega kohtuda nii tihti kui tema tahab jms
- on üritanud mulle selgeks teha, et ma ei saa ilma temata hakkama, et rikun lapse elu ära, et olen siis ise selles süüdi, et keegi meestest mind ei taha, et jään üksikuks, kui ta juurest ära lähen jne
- ignoreerinud mind, minu nutmist, soove nii raseduse ajal kui väikse lapsega
- on öelnud, et ma vastutan ise enda emotsioonide eest, mis kahjustavad last nii kõhus kui ka praegu (pole olnud kuidagi emotsionaalselt toeks kogu raseduse jooksul ega väikese lapsega)
Kas tegu võib olla vaimse vägivallaga, millega puutun kokku, kuid millest aru ei saa, et see vaimne vägivald on?
Suhte alguses, iga väiksema arusaamatuse või konflikti ajal ta ähvardas, et läheb minema ja et temal pole sellist jama vaja (lõplikult ei läinud ta muiugi kunagi). Kui jäin rasedaks, hakkas mees endale järjest rohkem lubama. Jätis mind tihti enda emotsioonide ja väljaütlemistega üksi, läks kodunt ära (apeleerides, et see on tema inimõigus ja tegi muid "imelike" asju) Peale lapse sündi on ta aga täiesti kontrollimatu, ükskõikne, süüdistav. Teda ei huvitanud ka minu emotsionaalne ja füüsiline seisukord vahetult peale sünnitust, kui korraldas mulle sünnitusmajas skandaali, solvus ja siiamaani süüdistab mind selles ning nõuab vabandust (kuigi minu hing on peale seda sündmust täiesti katki).
Tunnen, et olen lõksus ja mees kasutab seda väga osavalt. Sest kui hakkan meeleheitest rääkima, et lähen ikka lapsega ära, et üksi küll keerulisem, aga rahulikum, siis kohe muutub, ütleb, et teeb kõike, et me ei läheks ära, et tahab suhet päästa jne. Reaalselt ta aga midagi ei tee. Kui olen ise maha rahunenud ja elame edasi energias "mida-poest-tuua-sina-palun-olen-nüüd-natukene-lapsega" ja kõik, siis ta täiesti eraldub minust ja lapsest ja elab oma töö-trenn-eelmise suhte lapsed elu edasi. Ainuke abi on praegu temast see, et öösiti ja õhtuti aitab natukene last hoida. Kõik muu on täielik põrgu mu jaoks. Ma ise selles kõiges väga õnnetu. Minu esimene laps ja ma päriselt sünnitasin teda suure armastusega selle mehe vastu, kuid see, kuidas mind on koheldud teeb väga väga haiget. Muidugi saan aru, et olin ka ise pime, et ei näinud enne läbi meest või lootsin, et midagi muutub .. Aga olukord on selline, nagu on ja ma ei näe väljapääsu, sest kardan, et lapsega üksi hakkama veel ei saa. Tean aga, et pean midagi tegema, sest laps vajab tasakaalus ja korras psüühikaga emat. Palun abi.
Jah, olen teiega igati sama meelt, et laps vajab võimalikult tasakaalukat ja korras psüühikaga ema ja muidugi ka isa. Ma saan aru, et te armastate oma meest, kuid teie suhe on teinud teile palju haiget ning seetõttu tundub olukord teile väljapääsmatuna. Teil on väike laps, kuid paarisuhtega olete aina enam rahulolematu, et mitte öelda päris lootusetu. Olete põhjalikult analüüsinud oma suhet ja kirjeldanud mehe käitumist. Saan aru, et teis on tekkinud küsimus, kas võib olla tegu emotsionaalselt vägivaldse suhtega.
Emotsionaalselt turvaline suhe on ideaalis selline, kus partnerid aktsepteerivad teineteise olemust, mõtteid ja tundeid. Täielikult ei ole see võimalik, sest inimesed on erinevad, erinevate vajaduste ja igaüks oma väiksemate või suuremate emotsionaalsete haavadega, mis teeb võimatuks teist igal hetkel aktsepteerida. Samas on võimalik püüda teineteise mõtetesse ja vajadustesse lugupidavalt suhtuda. On täitsa arusaadav, et paarisuhe ei saa oma rolli täita, kui suhtes puudub turvalisus ning mängu tulevad ähvardused.
Selleks, et oma paarisuhtes selgust luua ja mõista, mis on juhtunud, et suhe nii palju haiget teeb, võite pöörduda perenõustaja poole. Lapsega kodus olles väärite kindlasti toetust ja seda väärib ka teie mees. Saan aru, et mehele olete teie teine naine ja pere ning tõenäoliselt on ka temal keeruline ennast jagada kahe pere vahel, mille tulemusena pinged hakkavad kuhjuma ja väljenduma just teie suhtes. Te võite otsida nõustaja meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/ või üle Eesti www.pereterapeudid.ee
Kuna teie laps on väike, siis võite pöörduda ka raseduskriisi nõustaja poole, kelle vastuvõtt ja telefoni teel nõustamine on tasuta (telefon 8002008 või www.rasedus.ee). Vahel on pereloomine ja lapse sünd keerulisemad protsessid, kui ette arvata oskaks. Kindlasti tasub aga proovid luua turvalist suhet. Suhte hoidmiseks on vaja kahte inimest, kuid suhte muutmiseks ühte. Kui otsustate omalt poolt, et tahate teha kõik, et suhe muutuks turvaliseks, siis saab teie mees kas teiega ühineda või lähevad teie teed lahku. Lapse jaoks jääte ikka mõlemad võrdselt olulisteks. Kindlasti soovitan nõu saamiseks pöörduda spetsialisti poole.
Soovitan ka lugeda huvitavat raamatut suhtemustritest ja nende muutmisest - H. Lerneri „Vihatants“.