Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Suhted elukaaslasega :: Minu elukaaslane ei taha mingil tingimusel rääkida pere probleemidest ja arvab, et need on mu enda tekitatud.

Juta
Külaline
Postitatud 04.10.2013 kell 12:00
Oleme koos elanud 13 aastat ja meil oli varem imeline suhe. Mu mees on saanud minult alati palju tuge ja imetlust. Kui sündisid lapsed, kasvas minu koormus ja hakkasin tundma, et olen probleemides ja muredes üksi. Silmad avanesid, nagu öeldakse ja nägin, et mu mees ootab, et teda kõiges toetan ja mõistan, et võimaldan talle vabaduse teha oma tööd. Tunnen end alati üksi ja kui püüan seda väljendada ja toetust ja abi otsin, ütleb mees, et olen lillelaps, ega mõista et ta peab peret toitma. Meie elust puudub igasugune üksteise mõistmine, kui räägime, siis lõpeb asi inetult, teineteise süüdistamisega. Olen mitmeid kordi püüdnud abi otsida, ühel korral sain ta isegi perenõustaja juurde. Paar korda käimist isegi aitas pisut, kuid siis oli raske sobivat aega leida ja täna oleme seisus kus meil ei jätku sellise teenuse jaoks raha. Osa pingetest on tingitud ka sellest, et mu mees kaotas töö ja mõistan, mis see mehe egoga teeb. Ühesõnaga oleme ummikus. Mina soovin väga meie peret päästa ja usun et tema ka, aga me ei oska. Vajame abi, aga endale seda lubada ei saa. Mõtlen vahest kui palju toredaid perekondi saaks päästa, kui Eestis oleks näiteks Haigekassa rahastatud, mingigi abi. Ei õpetata meid ju kusagil pereelu elama ja oma kodudest pole palju kaasa võtta, teades nõukaaegset mentaliteeti. See on surnud ring, jälle üks põlvkond lapsi on katkise hingega, lahutatud peredest. Mida teha??
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 06.10.2013 kell 10:41
Tunnete, et olete oma paarisuhtes jõudnud keerukasse olukorda, kus ilmselt kumbki tahaks kooselu päästa – kui vaid teaks, mil viisil.
Väga paljudes peredes on just laste sünd kriisi käivitaja, seda kirjeldate ka teie. On ju tõesti suur muutus, kui ei olda enam kahekesi, kui tähelepanu, hoolimist ja armastust tuleb jagada ka lastega. See n-ö armastuse ümberjagamise koht on pingettekitav, ja kumbki partner võib tunda armastuse ja tähelepanu puudujääki. Teiegi kirjutate, et tundsite laste sündides ja tunnete ka praegu üksindust ja mõistmatust, ja on tõenäoline, et sama tajub ka teie mees.
Väikeste lastega kodusolemine on kindlasti sama suurt pingutust nõudev ja vastutusrikas töö nagu iga teinegi töö väljaspool kodu. Kerge on aga tekkima olukord, kus kumbki – nii naine lastega kodus kui ka mees väljaspool kodu perele raha teenides – tunneb, et just tema osa on väärtustamata, et just temal on puudu toetusest, mõistmisest ja abist. See tekitab pahameelt ja üksiolekutunnet, ja nii ongi vastastikused süüdistused ning mõistmatus kerged tulema.
Kui inimese sisse on kogunenud juba liiga palju rahulolematust ja valu, siis tal ongi raske teise valu mõista – oma valu otsib väljapääsu, teise valu ei ole võimalik ligi lasta, selle jaoks pole enam ruumi. Vastastikkune kuulamine ses olukorras nõuab teadlikku pingutust ja kokkulepet: kui üks räägib, siis teine kuulab, et sega vahele, enne kui teine on lõpetanud. See võib osutuda keeruliseks, sest teist kuulates ja ise rahulolematu olles võib lihtsasti juhtuda, et süstitakse vahele oma teemade ja seisukohtadega. Kui aga kumbki suudab end takistada ja tõesti siiralt teise kuulamisele pühenduda (eesmärgiga mõista), on lootust tasapisi tekkivale taasmõistmisele ja usaldusele. Kas teilgi oleks võimalus teineteist rääkida-kuulata nii, et kumbki ka tunneks end kuulatuna, et kumbki tunneks end mõistetuna? Oluline on ju ka mitte vaid rääkida-kuulata, vaid pärast rääkimist-kuulamist sõlmida kokkulepped, mida kumbki saab teha teisti, et kumbki saaks tunda end teisti.
Paarinõustaja üks töö ju ongi juhtida sedasorti keerukaid vestlusi. Kui suhtekriisis paar neid jutte omavahel ajab, siis põhilised ohukohad ongi vastastikkune süüdistamine, hinnangulisus ja keerukus mõistmiseni jõudmisel, kuna see tunne, et teine ei saa aru minu valust, on liiga valdav. Tõsi on aga seegi, et kaugeltki mitte kõik suhtekriisis olijad ei jõua paarinõustamisse, on väga palju paare, kus asjad saadakse lõpuks omavahel selgeks räägitud. Ja on ka palju paare, kes vaatamata pikale nõustamisprotsessile siiski lahku lähevad.
Aga loomulikult olen nõus teiega – kui psühholoogiline abi paaridele-peredele oleks paremini kättesaadav, oleks see paljude paaride jaoks ühtlasi võimalus kokkujäämiseks. Kui on tõsine soov kokku jääda ja nõusolek iseenda ja oma suhtega tööd teha, suurendab see kindlasti võimalust suhtekriisist edukalt välja tulla.
Kirjutate, et käisite mõned korrad perenõustaja juures ja et sellest oli ka pisut abi. Jah, ikka on kahju, kui nõustamine pooleli jääb, omal moel on ju tegu suhte ravimisega, ja kui ravi jääb poolikuks, on ka tulemus poolik. Samas on kindlasti võimalik leida ka haigekassa toetusega nõustamiskeskusi ja paariterapeute, kelle teenus on odavam tänu lepingule haigekassaga. Oleneb, millises Eesti kandis te elate, infot peaks teadma nt kohalik sotsiaalosakond.
Usun, et nõustajalt tasub küsida (ka nõustajalt, kelle juures te käisite), kas on ehk võimalik teha ajutist allahindlust sessioonidele pere majandusliku olukorra tõttu, enamasti on seesugune võimalus olemas.
Kas see vastus oli abistav?
Näita kõiki postitusi (2)

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!