Mees pole kunagi lapse kasvatamisel suurt rolli mänginud (laps sai just 2aastaseks). Jah, ta armastab teda väga ja tal on tema üle hea meel ning tore ju teda ninnunännutada, kuid see ka kõik. (söötmised, riietamised, öised üleval olemised jne. kõik minu teema).
Nääklemisi ja ütlemisi on meil varemgi olnud, kuid ükskõik mida mina ka ei ütle või teen on valesti ja halvasti jne.
Lapsel on siis hetkel tulnud see niiöelda "kohutava kahese" periood. Mina temaga olen 24/7 koos ja minuga saab ju manipuleerida ja jonnida jne. Mees tuleb töölt, muutub asi kohe väga minu vastu- tuleb rohkem kiusu, asjade loopimist jne. Kui pahandan, saan mehelt peapesu, et mis ma kärunutan last ja miks ma siis temaga ei tegele jne. Kui ütlen, et sa oled samamoodi lapsevanem nagu minagi, et võiksid ka natukenegi keelata või temaga tegeleda, tuleb vastus, et tema töölt tulnud ja väsinud ja et temaga ju laps ei jonni, ainult minuga.
Lõunat söömas käib ta kodus, enne seda olen lapsele just süüa andnud. Tuleb isa, hakkab laps ampsu nuruma ja opa tahtma. Jälle mina paha ema, kes ei anna lapsele süüa ja ei tegele lapsega, sest laps tahab sülle. Olen sättinud lapse söögiaja täpselt samale ajale koos mehega. Kuid siis ei sööda ise oma taldrikust, vaid nurutakse ikka ampsu ja ampsu. Mees muidugi annab, sest tema jaoks on laps veel väike ja ei peagi ise oma lusikaga ja oma taldrikust sööma.
Neid asju on nii palju, kus leitakse just seda,et mina olen halvasti käitunud ja last halvasti kasvatanud, sest mehega ju laps nii ei käitu ja ei ole nii kiuslik.
Põhiline vastus tal ongi, et ta käib tööl ja on väsinud. See,et mina päevast päeva kodus lapsega olen, on tema jaoks kui puhkusel viibimine. Ütlesin,et ole paar päeva ise temaga kodus ja korista ja tee süüa jne. See pole nii lihtne. Vastus sellele oli selline: " Mine siis ise tööle ja saa samaväärset palka kui mina ja ma võin ise lapsega kodus olla ja kasvatada." Mul pole sõnu.
Ahjaa ja tüli käigus heitis ta mulle ka seda ette, et ma õpetasin last liiga vara potil käima, et ta liiga väike veel, et mässusid ära jätta (ps. laps käib 2-3 kuud ilusti potil, ise küsib jne. öösel alla ei lase). Kuid ometi on see probleem. Ja probleemiks on ka see, et liiga vara võtsin luti ära (11-kuuselt ja jätsin rpa ära - aastaselt).
Ma tunnen kuidas olen vaikselt juukseid kakkumas. Laps on tore ja meil on lõbusaid hetki ka, aga seda ongi siis kui me oleme kahekesi. Nii kui issi tuleb, hakkab trall pihta ja mitte kuidagi ei tõesta vastupidist.
Eile muidugi tuli veel selline pirn, et laps lasteaeda ei lähe. Kui tahan tööle minna, võtame hoidja. Lasteaias karjakesti, aga hoidja pühendub ainult tema lapsele....
No mismoodi ma küll selgeks teen, et väiksest imikust on juba asi kaugel.
Kindlasti on väga keeruline kasvatada last koos mehega, kellega suured erimeelsused. Kirjast jääb mulje, et teie arvates kritiseerib mees teid ja teie ei ole rahul ka mehe käitumise ja suhtumistega. Paistab, et teil vanemlikud arusaamad ja põhimõtted erinevad ning see häirib nii teid kui ka meest. Kirjast ei selgu, kui rahul olete oma paarisuhtega. Kas teil on piisavalt kahekesi olemise aega ja kas see on teie jaoks turvaline ja meeldiv? Millal nautisite viimati kahekesi koos olemist? Millal oli viimati mõlemal lõbus? Mis pakub mõlemale rõõmu? Mida parem on paarisuhe, seda lihtsam on lahendada ka vanemlikke probleeme ja erimeelsusi.
On loomulik, et kui ootused ja põhimõtted on väga erinevad, siis tekib ka palju pettumusi. Kirjast ei selgu, millist muutust te tahate. Kas tahate selle mehega kokku jääda või tundub õigem lahku minna? Kui tahate kokku jääda, kas olete siis valmis oma suhte nimel iseenda suhtumistes ja ootustes muutusi tegema? Teist ju muuta ei saa. Igas suhtes on perioode, kus tekib võitlust ja pettumusi. Rasketest ja ebamugavatest aegadest on võimalik üle saada, kui luua suhtesse rohkem mõistmist ja aktsepteerimist. Kui aga tunnete, et teile ei meeldi teie mehe põhimõtted, siis tasub kaaluda lahkuminekut, sest vastastikune kriitika teeb ju tõenäoliselt mõlemale asjatult haiget.
Selleks, et luua mõistmist juurde, tasub rääkida oma ootustest ja arutada, millised on need põhimõtted, millest tahate koos lähtuda. Milliste erinevustega olete nõus leppima? Mis rõõmustab teid mõlemat? Mida vajate rohkem ja kuidas teineteist saate paremini toetada. Võib-olla tasub omavahel rääkida ka sellest, mida mäletate oma suhte algusest. Kas mäletate, mis oli see, miks teile suhte alguses oma mees meeldis? Mis on teile täna oluline ja mida väärtustate? Mida rohkem loote enda vajadustes selgust ja mida rohkem kuulate oma mehe vajadusi, seda rohkem tekib suhtesse selgust.
Kui te oskate täpsustada, mida soovite oma suhtega seoses, siis võite kirjutada ja sel juhul on mul lihtsam ka täpsemalt vastata.
