Elame mehega juba 7 aastat koos millest 1,5 aastat oleme olnud abielus. Peres kasvab hetkel 2 last (1 laps minu esimesest abielust ning teine on ühine), kolmas kohe sündimas, mõlemad lapsed on olnud planeeritud ja oodatud.
5 kuud tagasi avastasin et mehel on armuke. Kuni selle päevani mil mees vahele jäi oma sõnumitega tundus kõik olevat peaaegu korras. Igas telefonikõnes ei puudunud sõna musikene või kallikene, rääkisime pidevalt üksteisele ilusaid sõnu, tundus olevad kindel suhe. Oli ka vahest probleeme ja vaidlusi. Kuna minu esimene laps on emotsionaalne ja temperamentne siis olid kodus pidevad pinged ja vaidlused lapse kasvatamise osas. Lisaks mulle tundub et mu mehel on tekkinud viimasel ajal ka alkoholiga probleeme, kaob mitmeks päevaks ära ning koju jõudes süüdistab koheselt mind (parim kaitse on rünnak), miks ta ei või sõpradega lijtsalt juua ja miks ma pahaseks küll saan, mis selles siis on. Sellest polekski midagi olnud kui see ei toimuks 2-3 nädalavahetust kuus, ülejäänud vabadel päevadel toimubad erinevad kliendiüritused ning lisaks nädala sees 1-2 päeva komandeeringus. Pere jaoks jäi aega ühe vähemaks ja vähemaks, mis tekitas minus tohutut kurbust ja pahameelt, elasin selle pahad meeled vaikselt üle ilma suutre tülidetta, olen loomult väga pehme ja leplik inimene.
Armukesel pole lapsi ja muid kohustusi peale ilusalongide ja trennide aga tal on väidetavalt elukaaslane kellega tal pole lähedasi suhteid juba 2 aastat, ning mu mees rõhub et see naine suudab talle pakkuda rahu ja vaikust mis meie ühises kodus puudub. Olen armukesest teadlik juba 5 kuud kuid mees pole kodust välja kolinud vaid tegeleb vaimse vägivallaga arvestamata et peagi peaks meie teine ühine laps sündima. Kiidab minule pidevalt seda naist, kui hea laste kasvataja küll tema oleks ja ta ikka nii mõistev ja armastav inimene. Meie ühist teist last ütles et hiljem enam ei tahtnud, kuigi kõik oli planeeritud. Nüüd mu mees sai lõpuks teada mis on tõeline armastus, väidab et mind ta polegi kunagi armastanud. Selle suve puhkuse 3 nädalat veetis ta selle naisega ja sõpradega juuest mitte oma perega või lapsega. Miks ta siis minema ei koli oma ideaalse naise juurde, kas ta ootab et mina teda viskaks välja?
6 kuud tagasi soetasime endale maja ning võtsime enda juurde elama ka minu vanaema. Nüüd mees väidab et kui laps sünnib siis ta lähebki meie juurest minema, jättes mind üksi kolme lapsega, pooliku kuid elamaskõlbliku majaga ning vanaemaga. Lisaks pean jätkama ka töö tegemist sest muidu ei tule rahaliselt kuidagi välja omadega (maja laen, kommunaalkulud, laste kasvatamine).
Kuidas edasi elada ja miks mu mees siis välja ei koli vaid terroriseerib mind vaimselt, saates minu nähes armusekele sõnumeid ja vastates minu kuuldes kõnedele. Olen püüdnud säilitada rahu ning kannatades vaikselt just veel sündimata lapse pärast.
Südames tahan et see kõik oleks lihtsalt üks halb unenägu, tahan et pere oleks koos ja mees saaks aru et mis elus on tegelikult tähtis.
See on tõesti väga valus ja paha olukord. Kooselu on suur väärtus, selle ohtusattumine toob kaasa kriisiolukorra, laste olemasolu ja lisaks veel uue lapse ootus teeb olukorra veelgi valusamaks. Nii ongi teie peas keerlemas palju küsimusi, neid jagub nii mehele kui ka iseendale.
Kirjast ei selgu, kui palju olete püüdnud sellest olukorrast mehega rääkida, arutleda seeüle, mis on valesti läinud ja kas midagi saaks veel ette võtta. Kas olete selgelt väljendanud, kuidas teie ennast selles olukorras tunnete, mida mõtlete? Ehk olekski esimene asi, mida teha, avameelne jutuajamine, kus kumbki on nõus teist kuulama. Ilma kuulamiseta ei ole võimalik teineteist mõista, ilma teiselt küsimata ja teda ära kuulamata ei ole teil vastuseid, vaid ainult haigettegevad miks-id. Nagu te ilmselt ka ise näete, ei aita teie vaikne kannatamine seda olukorda lõpetada.
Paarisuhet uurides on tihti nähtav, et teineteisele ütlemata jäänud olulised mõtted, väljendamata haigetsaamised, rahuldamata vajaduste kibedus – kõik need valutavad tihti kummagi osapoole sees (tihti pikki aastaid) ja segavad teineteise mõistmist ning teineteisele andestamist, mis koos edasiminekuks on hädavajalikud. Teiegi kirjeldate iseend kui kedagi, kes vaikselt kannatab ja enda eest seismine võib teile ehk isegi pealetükkiv ja ebamugav tunduda. Ent teie eest ei saa keegi muu seista – ainult te ise.
Paarissuhe, nagu selle nimigi viitab, on kahe inimese vaheline suhe, kus koostoimes on kahe inimese vajadused, ideaalid, põhimõtted jpm. Aja jooksul need muutuvad, ja muutusi on tähtis tähele panna. Paarissuhtes on tingimata vaja teada, mida MINA tahan, kuid sellest ei piisa. On vaja teada ka seda, mida tahab SINA ehk paariline ning kõige tähtsamates küsimustes, eriti lahknevates küsimustes, on vaja kokku leppida.
Ükski kooselu ei püsi usalduse ja tasakaaluta – avatus, ausus, selged sõnumid teineteisele teevad vahel suhtes imet, ja kui mitte imet, siis toovad vähemalt vajaliku selguse ja vastused küsimustele. Kas on mõtet elada teineteise kõrval kurvalt kannatades, aina rahulolematuna? See pole ju kindlasti kooselu mõte.
Suhte päästmiseks ja kriisi ületamiseks on vaja ikka kaht inimest. Kui üks suhtest kindlasti välja tahab, ega siis olegi palju teha. Ent isegi kui suhet pole võimalik enam kokku lappida, on ikkagi oluline asjad omavahel selgeks rääkida. Kui mees ja naine, kellel on lapsed, lähevad lahku, on vaja kindlasti teha kokkuleppeid edasise osas. Kõige olulisem on püüda vähendada laste kannatusi, aga ka raha ning vara osas peaks suutma teha mõistlikke kokkuleppeid.
Kui ühised arutelud ei suju ja kokkulepete sõlmimine ummikusse kipub jooksma, on võimalik abi ja nõu saada ka spetsialistilt. Kohalik lastekaitsetöötaja on kursis perekonna õigusliku poolega ja enamasti on tal ka palju kogemusi, et leida leevendust sedalaadi olukordades. Perenõustajast võib olla abi keerukate vestluste pidamisel. Selge on ju see, et suhtekriisi teemad on tundeid paisutavad, raske on hoiduda teineteise süüdistamisest, raske on rahulikult kuulata ja teist poolt mõista püüda.
Perenõustaja üks ülesandeid ongi keerukate vestluste juhtimine ja ohjeshoidmine, et paar saaks rääkida olulised asjad selgemaks, et pinge langeks ning pikapeale saaks lõppenud suhte valu kõrvale panna, et keskenduda lapsevanema rollile. Kõigepealt tuleks aga ikkagi selgeks teha, mida kumbki suhtelt ootab, ja kas on veel lootust neid ootusi vastastikku täita. Kui ei, on tõesti mõistlik mõelda lahuselu suunas.
