Kuna mul on mõistus otsas ja ei oska enam kuhugi pöörduda siis ehk saan siit veidi nõu..
Oleme abikaasaga koos olnud peaegu 10 aastat. Juba algusest peale on meil olnud üpris keeruline suhe. Alguses käisin mina pidudel ja suhtlesin edasi teiste meestega ja tahtsin olla vaba. See kestis meie suhte alguses nii kuu..Peale seda mõistsin et tahan koos olla just oma mehega ja pühendusin täielikult meie suhtele. Mis on algusest peale arenenud päris kiiresti. Kolisime kokku kui olime koos olnud pool aastat, peale seda rasestusin päris kiiresti ja saime lapse. Ja sealt mured alguse saidki..
Mina kskendusin see aeg meeletult lapsele ja ideaalseks naiseks olemisele(hoolitsesin kodu ja lapse eest, tegin kõik et mees minuga rahul oleks) ja üritasin meeleheitlukult tagasi saada oma raseduseelset välimust. Kuid siis selgus tõsiasi et minu mehel oli armuke. Nende suhe oli minu teada saamiseni kestnud juba üle poole aasta. Kui kaugele see neil arenes ma ju ei tea. Terve mu ilus roosa maailm varises kokku. Suhe oli ju minu jaoks olnud korras ja ideaalne. Väikseid tobedaid nääklemini oli ikka aga ei midagi hullu. Mees tõi vabanduseks vähese tähelepanu..Mis oli minu jaoks loll vabandus. Sest rohkem tähelepanu enam pakkuda ma ei suudaks. Igatahes andestasin..Või vähemalt üritan seda siiani teha ja me jäime kokku. Ja nii aasta peale seda abiellusime. Kõik tundus nagu enam vähem. Nüüd olen aga uuesti värskelt emaks saanud. Minu raseduse alguses(nii neljanda kuu ajal) sain teada et mu mehel on jälle keegi tekkinud. Viga pidi olema väidetavalt jälle minus. Üritasin siis hoolimata tugevast toksikoosist oma mehele veel rohkem meele järgi olla. Kõik tundus täiesti korras olevat. Ja siis kui olin kaheksandat kuud rase selgus et tal jälle uus. Rääkisin sel korral siis ka kolmanda osapoolega. Olin meeletult endast väljas ja tahtsin lihtsalt teada mis sunnib kedagi meie vahele tulema. Selgus et too naine ei teadnud minu rasedusest mitte midagi ja minu abikaasa oli talle väitnud et ei tunne minu vastu juba 5 aastat mitte midagi. Et elame vaid lapse pärast koos. Mu maailm hävis jälle täielikult. Abikaasa istus lihtsalt kõrval ja vaatas kuidas ma ennast näala jälle magama nutsin. Ta küll vabandas meeletult ja rääkis et oli loll ja tegi vea kuid miski murdus minus lõplikult. Me jäime ikka veel kokku. Lihtsalt ei kujutanud sel hetkel ette et viimaseid kuid raseana jään täiesti üksi. Peale seda asjad rahunesid ja kõik tunus jälle korras olevat. Ka siis kui laps sündis oli esimesed kaks nädalat elu vägagi ilus. Arvasin et tegin õigesti ja et meie suhe paraneb. Nüüd on aga sünnitusest kuus nädalat möödas ja ma ei tea enam mis toimub. Ma tunnen oma abikaasa vastu meeletut viha. Ma ei kannata enam tema lähedust ja mõtlen pidevalt lahku minekust. Probleem on ka selles et mõlemad naised kellega ta mind raseduse ajal pettis töötavad temaga igapäevaselt koos. Ja see tekitab minust tohutuid kahtlusi. Ja teeb lausa endalegi haiglaselt armukadedaks. Ja tunnen kuidas ma ei tule sellega enam kuidagi toime. Kuidas ma saaks olla kindle et ta on nendega suhted lõpetanud? Mida ma peaks arvama sellest väitest, et ta ei ole minu vastu juba viis aastat mitte midagi tundnud?( abikaasa ajas selle jutu küll tagasi ja väidab et see naine valetas). Kuidas ma peaks edasi käituma või teda enam üldse usaldama? Sest lisaks sellele et ta on mind aastate jooksul petnud ja vahele jäänud on ka pievalt välja tulnud selliseid tühiseid ja väikseid valesid. Lisaks sellele ei tunne minu abikaasa minu vastu ka erilist huvi. Ja sea juba aastaid. Voodielu on meil täpselt selline et pean teda konkreetselt mitu õhtut paluma et ta minuga magaks. Ja see on alandav. Ikka väga alandav..Ja ega siis pole motet nii kuu jooksul mitte midagi enamat loota. Samamoodi ei pane ta tähele seda kui ostan uusi riideid või lõikan pool oma juustest maha. Ta ei ütle mulle kunagi et näen hea välja või oskan miagi hästi. See kõik on aga minu jaoks nii meeletult masendav ja tunnen isegi tema kõrval olles meeletut üksindus tunnet. Ma ei ütle et mul on halb mees. Sest need korrad kui mul on teda tõeliselt vaja on ta mulle toeks(kellegi surm või haigus, sünnitus). Ja ma tõesti hoolin temast ikka väga ja ei tahaks kuidagi ilma temata elada. Veel raskem oleks selgitada oma seitsmeaastasele, et issi kolib mujale. Mu laps on väga issist sõltuv. Kuigi ka see on viimasel ajal tõsiseks probleemiks sest abikaasa karjub asjata koguaeg lapse peale.
Ma ei ütle et olen ise ideaalne. Aastad sellist kurbust ja üksindust taludes on muutnud min kohutavalt. Olin enne alati rõõmsameelne ja naeratav enesekindel naine kuid nüüd.. Muretsen pidevalt et kohe kohe selgub jälle et mu mees petab mind, enesekindlusest ei ole enam mitte midagi alles, võin üksi istudes niisama lihtsalt nutma hakata kui tervele meie suhtele mõtlen. Ja kõik see muudab mind närviliseks. Olen üritanud abikaasaga rääkida et meie tülid ja probleemid tuleb ära lahendada sest muidu edasi ei saa. Ta ei ole nous aga neid asju arutama ja kui ka on hakkab mind kõiges süüdistama. Ja siis tavaliselt lõppeb asi suure tüliga ja ta läheb magama. Hommikul teeb jälle nägu nagu mitte midagi ei oleks olnud ja et kõik on korras. Minul aga kõik tema öseldud sõnad kripeldava sees.
Mu kiri tuli nüüd küll meeletult pikka aga ma tõesti ei oska enam midagi teha. Tunnen ennast meeletult üksi ja abituna. Ma ei taha oma abikaasast ilma jääda ja igatsen meeletult seda meest kes ta kunagi oli. Kas keegi oskab öelda või nõu anda kuidas nüüd edasi peaks toimima?
Teie kirjast kumab suurt kurbustunnet ning segadust, mida oma elu ja paarisuhtega edasi teha. Ühelt poolt nimetate, et tunnete oma mehe vastu suurt viha ning soovite temast lahutada, - teisalt tunnistate, et ei soovi abikaasast ilma jääda- igatsedes meest, milline ta oli suhte alguses (kui ma teist õigesti aru sain).
Teie abielu ei ole teile pakkunud kindlus- ega turvatunnet, kuna mees on teid korduvalt aastate jooksul petnud. Siiani olete talle andestanud - põhjendades seda hirmuga (rasedana, lastega) üksi jääda. Probleemide ilmnedes tunnete end süüdi, ja annate endast üha enam- ajate end mehe jaoks vormi, hoolitsete meeleheitlikult kodu eest, püüate olla ideaalne naine ja perenaine. See ei ole andnud tulemust - mees ei tunne teie vastu seksuaalset külgetõmmet ning ei märka teid kui naist. Teie enesekindlus on olematu ning tunnete häirivalt armukadedust - kuna te ei ole kindel oma mehe osas, et sama asi ei kordu uuesti (ja uuest), nagu kahjuks juba väljakujunenud käitumise/petmiste muster kinnitab.
Paarisuhete uuringutest on selgunud, selleks, et usaldus partnerisse ja suhte jätkumise võimalikkusesse taastuks - on vaja aega ja teatud tingimuste/eelduste täitmist. Eelkõige vaadake endasse ja otsustage, kas olete valmis mehele andestama.
Andestamine tähendab, et olete valmis loobuma tagasitegemisest ja nö "võla sissenõudmisest" ja sellele viitamisest erinevate olukordades. Andestamine ei tähenda, et olete teema unustanud või et teie lein (tegu on leinaprotsessiga) on lõppenud; et juhtunul ei oleks teile ega suhtele tagajärgi, et oleksite leppinud abikaasaga ja usaldus taastunud (koheselt).
Usaldada saab aja jooksul käitumise põhiselt: usaldada ei saa enne kui- haigettegija on võtnud vastutuse oma käitumise eest (vabandanud ja mõistnud tagajärgi), muutnud oma käitumist ja on oma muudetud käitumist piisava aja jooksul suutnud jätkata.
Andestamine on protsess ja võtab aega- eriti petmise teema puhul. Liiga kiiresti andestamisel võivad olla kahjulikud tagajärjed- seega andke partnerile teada, et tegelete talle andeks andmisega. Esmalt vältige kibestumist (mõelge, mis on teie suhtes head ja miks väärib suhe uut võimalust); teiseks võtke aega kurvastamiseks/leinamiseks; kolmandaks liikuge samm-sammult edasi (pole midagi valet selles, et aegajalt tuleb petmine taas meelde ja selle teemaks võtate- te partner peab sellega arvestama).
Kõik tunded, mida te täna tunnete, on normaalsed ja loomulikud antud situatsioonis ning sellega toimetuleku protsessi ei pea te läbi tegema üksi - julgustaksin teid koheselt pöörduma konsultatsioonile psühholoogi poole individuaalteraapiaks. Vajate praegusel ajahetkel kindlasti tuge ja mõistmist- kuna teie partner seda ei paku ja hetkel ei ole ta ka valmis pereteraapiaks, alustage iseenda aitamisest. Tasuta abi võimalus Tallinna Kriisiabikeskuses: http://www.eluliin.ee/index.php/perenoustamine; Tallinna Raseduskriisikeskuses: www. raseduskriis.ee . Kui olete enda tunnetes, vajadustes ja soovides selgema pildi saanud, saate kaasate ka partneri ning töö võiks jätkuda vajadusel paari -või pereteraapia vormis. Infot saate : www. pereterapeudid.ee, www. sinamina.ee .
Septembris on Harjumaal algamas mitu paarisuhtekoolitust väikelastega peredele, vaadake:http://prep.ee/kalender/.
