Tere!
Soovin küsida nõu oma mehe käitumise kohta, äkki oskate seletada.
Olen kuuendat aastat üldiselt õnnelikus abielus, mees on hooliv ja armastav. Minus tekitab aga palju küsimusi ja nördimust mehe negatiivne hoiak minu mõtete, ettepanekute ja arvamuste osas. See väljendub selles, et tihti, kui ma midagi ütlen, siis mees arvab esimese reaktsioonina kohe, et ei-ei, see pole nii/see pole võimalik/seda ei saa korraldada jne. Ta nagu töötaks mulle vastu, isegi kui pole veel üldse jõudnud teemasse süveneda ega vaagida, kas ja kuidas asi lähemalt on. Konkreetseid näiteid: mina ütlen, et peaks laskma lapse mänguasja kusagil ära parandada, ja mees kohe vastu, et ei saa, keegi ei hakka seda parandama, ei ole mõtet vaeva näha. (Lõpuks lasin ära parandada, tasuta, asi korras.) Või siis: arutame õhtul koos igasugu mõtteid ja asju, mina kuulan tema jutud ära, toetan teda, ja kui tuleb minu kord, ütlen, et võiksime algatada naabrite ja tuttavatega suuremad kevadkoristustalgud. Mehe reaktsioon: ei saa, kes sinna hakkab tulema, keegi ei viitsi osaleda, nii ei tehta. (Lõpptulemus: korraldasin ikkagi, paljud osalesid, väga tore oli, mees ise osales samuti ja kiitis pärast veel takka.) Veel üks näide: pakun, et kuna suvepäevad on kuumad, võiks viia õue peale lastele veega täidetud vanni suplemiseks-mängimiseks. Mees vastu, et nii ei sobi, naabrid vaatavad ja hakkavad pahandama, linnas nii ei tehta, mismoodi sa seda vanni sinna õue viid, lapsed ei tahagi äkki jne jne. No viisin ikka, sest tahtsin päevade kaupa lastega kodus olemisele vaheldust lisada ja lapsi karastada. Tulemus oli, et naabrilapsed tulid ka vanni ja lapsevanemad kiitsid, et hea mõte olevat olnud. Keegi ei pahandanud.
Selliseid näiteid võiksin tuua kümneid. Meie suhte alguses mõjusid mehe negatiivse hinnangud mulle lausa laastavalt ja summutasid minus igasuguse tahtmise midagi omal käel ette võtta. Lõin käega ja lasin asjadel minna omasoodu, jätsin need mehe teha. Kui lapsed sündisid, siis hakkas aga kiiresti tekkima mustmiljon küsimust, mis vajasid kohe lahendamist ja sekkumist. Mees eriti lastekasvatuses ei osale, väidab, et tal "pole selleks soont", ta ei viitsi lastega mängida ega neid hoida, pigem magab või vaatab telekat. See teeb mu elu raskeks, kuna tunnen end ainuvastutajana ja see on suur koormus, kuid ajapikku olen harjunud ja leppinud. Mul on tekkinud arusaam, et palju asju ongi targem ise vaikselt ära teha (ilma mehega arutamata), et mehe negatiivne hinnang ei mõjuks mulle masendavana ega viiks mu tuju alla. Aga samas - vahel ju ikka jutu sees unustan ennast, mõni uus mõte lipsab keelele ja pauhh, kohe ütleb ka mees midagi vanas laadis, "ei saa, ei ole võimalik, keegi ei tee nii" jne. Kas sellisel käitumisel on mingi seletus? Kas ta ei usalda mind? Kas ta tunneb ennast minu seltsis kuidagi ebakindlalt? Või olen mina kui naine tema silmis kuidagi vähemväärtuslik, mistõttu ka minu arvamus ja ideed on tema arust kuidagi mõttetud ja kohatud? Või midagi muud? Oleme vaatamata üha enam esilekerkivatele erimeelsustele siiski üldjoontes üksmeelne pere, armastame teineteist ja kõik oleks justkui korras.
Tore lugeda, et peate oma paarisuhet üldjoontes õnnelikuks, tunnete mehe hoolivust ja armastust. Teid häirib aga mehe negatiivsus teie ettepanekute osas, kuigi kirjutate, et teete siiski kõike seda, mida mees esmahetkel ei soosi või võimalikuks ei pea.
Osaliselt tundub, et kirjas kirjeldatud viis on osa teie suhtemustrist, millega kumbki on harjunud: mees on harjunud teie initsiatiivile reageerima „ei saa, pole võimalik“ – viisil, teie siiski teete asja ära ning sellega konkreetne olukord lõpeb.
Kõik need asjad, mis suhet segavad, peaks kindlasti jutuks võtma ja püüdma kokkulepete poole, mis kumbagi poolt rahuldavad. Kui palju olete mehega arutlenud sel teemal? Kui palju teate mehe käitumise tagamaadest? Kas olete püüdnud käituda mingil muul moel, et kohtuda teistsuguste reageerimisviisidega?
Käitumine on ikka seotud nii hoiakute kui ka vajadustega. Hoiakud-suhtumised on pärit lapsepõlvekodust, paljud neist on aga ka omandatud elu jooksul. Vahel me ei märkagi, kui palju me käitume sel moel, nagu käituti meie lapsepõlvekodus; tihti ei näe me, kuidas hoiak ilmneb justkui automaatselt, justkui ilma mõtlemata. Loomulikult mõjutab see ka suhet, kus paratamatult kohtuvad – ja ka põrkuvad – kaks inimest, kumbki oma „sabaga“: lapsepõlvemõjudega, elukogemuse, harjumuste ja palju-palju muuga. Selleks, et mees ja naine teineteisest paremini aru saaksid, on vaja teineteise „sabasid“ teada: kõigest peaks olema võimalik rääkida. Teineteise tausta teadmine aitab teisest paremini aru saada, ja siis ehk ka paremini leppida sellega, et teine on teistsugune: tal on teised mõjud, teised kogemused, teised mõtted, tajud, tunded.
Ehk on teil üheskoos võimalik selgemaks rääkida see, mil moel teie end tunnete, kohtudes mehe kirjas toodud käitumistega, samuti saate te omakorda meest tähelepanelikult kuulata, et aru saada, mis temas endas (ja mis teie käitumise mõjul) tekitab just taolised käitumisviisid. Kas olete püüdnud ka põhjalikumalt aru saada mehe EI-de tagamaast, lasknud tal põhjalikult selgitada oma vaadet? Kas on kohti, millal mees ütleb: JAA – ehk peaks ka neid kohti paremini uurima, et EI-dest aru saada?
Inimlikud vajadused on hoiakutest sügavamal – need on meie käitumiste kõige põhjapanevad käivitajad. Inimene käitub vajaduspõhiselt. Milline mehe katmata vajadus võib olla seotud selle käitumisega, mis teile haigettegevalt mõjub? Sellest peaks saama rääkida nagu ka sellest, kuidas luua suhtesse paremat tasakaalu. Praegu tundub, et algatused on teie rida, mehe rida aga nende takistamine. Ehk võiks kaaluda n-ö ministriportfellide paremat jaotamist pere sees – ülesandeid ju jagub? Igal juhul on vajalik kõigest sellest omavahel rääkida, ja kui kahekesi vestlusest midagi välja ei tule, siis kaaluda pöördumist paarinõustamisse.