Elukaaslane vastab peaaegu igale mu ettepanekule ja abipalvele eitavalt. Samuti leiab ta hästi kiiresti põhjendusi, miks üht või teist asja pole võimalik või ei saa teha. Kuidas käituda nii, et eitamine muutuks jaatavaks hoiakuks. Kas ja mida teen valesti? Palun näitena ka mõnda konkreetset dialoogi. (Naine:"Palun aita mul kummut poest ära tuua." Mees:"Ei saa, sest see ei mahu autosse." Naine: ...
(Kummut on mõõdetud ja ometi mahub autosse. Kuidas peaks naine mehele vastama?)
Teie elukaaslane leiab pidevalt põhjuseid teie abistamisest keeldumiseks. Küllap olete sageli nõutu ja pahane, võib koguni näida, nagu töötaks mees teie vastu. Küsite väga konkreetselt, milline peaks olema dialoog, kui soovite poest kummutit ära tuua. Kui suhtlemine olekski nii üheselt võetav ja oleks teada, millised on konkreetsed ja „õiged“ laused ja vastused, siis oleks ilmselt paljud suhteprobleemid olemata. Võikski ju olla suhtlemisõpetus sarnaselt matemaatikaga, kus ongi valmis kujul olemas konkreetsed valemid ja sellest tulenevad õiged tulemused. Kahjuks suhtlemises asja nii ühesed pole. Tõtt öelda, ka matemaatikas on mitmeid erinevaid lahenduskäike, suhtlemises on aga vähemalt kaks osapoolt ja palju nüansse, sageli ka oma eellugu, mis suhteprotsessi mõjutavad.
Teile näib, et EI-ütlemine on pigem mehe üldist hoiakut puudutav teema. Üldistatult arutledes, siis võib öeldagi, et meie käitumised on seotud hoiakutega, meie väärtustega, kogemusega, samuti vajaduste ja tunnetega. Teie kirja näitel võivad mõned olukorrad kujuneda kes-keda võitluseks. Kumbki ei tahaks ju olla kaotaja, allajäänu, isegi kui nii juhtub, siis järgmine kord on ju vaja tagasi teha, et sadulasse jääda. kuid ikka on nii, et üks on pahane ja pettunud. Seega on paljud olukorrad ka võimuga seotud. Kas ja miks seda suhetes vajatakse? kas selleks, et tunda kontrolli teise üle, kogeda oma tahtmise peale jäämist, vms - see on kindlasti oluline mõtlemiskoht.
Et jõuda selleni, kuidas mehe keeldumisele reageerida nii, et ta saaks hakata ka jaatavalt vastama, on oluline teadvustada, mille eest ta seisab, mida ta vajab või taotleb või mis kasu ta saab pidevast keeldumisest? Kas see on tema viis piire seada, ennast kaitsta, öelda, et temaga ei ole varem arvestatud piisavalt, tema arvamus pole olnud tähtis, ta pole saanud varem piisavalt ise asju otsustada, tunnetada, et tema oluline, kogeda tunnustust. Kes teab, millal ja kellega on ta kogenud ise abita jäämist, mittemõistmist, vastutuse koormat, mahategemisi, kriitikat ja on nüüd teatud olukordade suhtes tundlik ja ei riski võtta vastutust, muutub ebakindlaks ja püüab teatud olukordi vältida.
Mees võib olla valmis teisiti reageerima, kui tema jaoks ei ole enam vajalik või kasulik hoida kinni senisest käitumisviisist. Ilmselt olete mõistnud, et asi pole ju konkreetses olukorras, ammugi mitte ühes kummutis, vaid milleski enamas ja olulisemas. Ja sellest peab saama nüüd rääkida. Muidugi võib olla ajendiks ka kummut. Näiteks võite proovida temast rohkem teada saada nii, et ütletegi, et soovite aru saada sellest, kuidas ta end tunneb, kui pöördute tema pole oma ettepanekuga. See aitab teid edasi siis, kui mõjute siiralt ja heatahtlikult, ilma surveta ja etteheideteta. Püüdke jõuda koos selleni, mis on see, mis teie suhetes sageli toimub. Kirjeldage seda, mida olete märganud ja mis teile muret teeb, mida tunnete, kui ta keeldub millestki.
Teie enda hoiak võiks olla selline, et suhetes ei saa nõuda, et teine muutuks või eeldada, et keegi on süüdi. Pigem lähtuge sellest, mida te saate teha sellist, et mehel on hea öelda „jah“, et tema enesetunne saaks just nii tunnustust. Arutlege temaga koos, millal on see nii olnud, et te ei vaidle ja asjad laabuvad, kui mõlemad on kogenud, et teine toetab ja mõistab ning kumbki ei kauple ega püüa teist maha suruda. Seda mustrit saab siis muuta, kui mõlemad tunnetate vajadust teisiti suhelda ja võtate vastutust oma ütlemiste eest, usaldate teineteist. Senine muster võib muutuda siis, kui te mõlemad usute, et teie vajadused ja arvamused on võrdväärsed ja mõlemale on oluline ka teise rahuolu.
