Kaaslane on 4 aastat järjest töötu olnud. Praeguseks sellises seisus, et ei kavatsegi tööle minna. Vanust üle 40, ülikool jäi omal ajal lõpetamata, ühtegi eriala tal õpitud pole. Kogu rahaline pool püsib kuidagimoodi minu peal ja lahendust ei näe. Õppima minema ta nõus pole, ei ülikoooli ega kutsekooli, ütleb, et teda ei huvita üksi sealne eriala ja ta ei taha õppida.
Tööle kuskile pole saanud, sest peale keskhariduse midagi ette näidata pole. Samas on tal lausa entsüklopeedilised faktiteadmised kõikmõeldavatest valdkondadest (see on ta hobi). Nn tavalist füüsilist tööd ta pole nõus tegema (nt kojamees, postiljon, ehitusel abitööline), sellisele tööle ta saaks.
Temal polegi midagi viga, probleem on minul. Ma ei jõua enam kogu majapidamist üksi ülal pidada.
Olen hakanud peale tülitsemisi esitama filosoofilisi küsimusi: kas täiskasvanud inimene peab üldse tööl käima? Mis mõte on tööl käimisel, kui niisama saab ka kuidagi ära olla (tema saab)? Kui inimene ei taha tööle minna ega tee midagi selleks, et tööd otsida, kas siis on teistel õigust temalt seda nõuda?
Kas sellisel vegeteerimisel on asotsiaalse mõtteviisi sugemed - ei tahagi midagi teha - õppida ei taha ja lihtsat tööd ka teha ei taha?
Te tunnete, et ei jõua kogu majapidamist üksi ülal pidada. Teie mees ei toeta teid ja teil on tekkinud mitmeid küsimusi, mis väljendavad segadust tekkinud situatsiooni osas.
Siinkohal võib tegu olla isiksusest tingitud väärtushinnangute konfliktiga ,või ka olukorraga, kus pikaajaline töötus on oma laastavat tööd teinud. Filosoofiline lähenemine ei pruugi teile antud olukorras lahendust ega selgust tuua. On väga selge, et olete paarisuhtes, kus mõlemil osapoolel on omad vajadused ja rollid. Paarisuhte üks mõte ongi ju pakkuda tuge teineteisele, seda nii emotsionaalsel kui ka materiaalsel tasandil. Proovige sõnastada iseenda jaoks, millised on teie vajadused ja millised vajadused on antud hetkel rahuldamata. Rääkige oma kaaslasele iseenda vajadustest, soovidest, aga ka hirmudest ja tunnetest, mis praegune olukord teis tekitab. Tehke seda ausalt, kindlameelselt ja rahulikult. Proovige vältida süüdistusi ja küsimusi, sest ka küsimus võib mõjuda rünnakuna. Sellises olukorras peaksid sõnumid jääma VÄGA LIHTSAKS ja üheselt mõistetavaks. Teie ei saa muuta oma kaaslast, kuid võib olla tekib, siis võimalus, et teie kaaslane leiab põhjuse ja jõu muutumiseks.
