Mul on probleem suhelda enda poisssõbraga. Me oleme koos olnud 1,5 aastat. Tema on 29 introvert ja mina 28 ekstravert. Tunnen puudust, et ta minuga räägiks, samas alati kui meil tekivad erimeelsused, siis kuna ta on sõnaosav ei aruta me asju mitte kunagi läbi, vaid mind pannakse fakti ette kuidas on õige. Näiteks eelmist tüli proovisime lahendada kirja teel, sest koos arutamine kiskus alati emotsionaalseks ning mind ei kuulatud lõpuni õigustamine tuli iga sõna peale. Eelmisest tülist minu kiri: Ning samas tahad sa koguaeg, et ma oleksin keegi teine. Ära kanna neid riideid, kanna hoopis juuksed lahti, ära mine sinna, vaid tee seda.
Tema vastus: Millal ma jälle su riietust ja välimust olen kommenteerinud. Üks su kleitidest mulle tõesti ei meeldinud. Ausalt öeldes sul riiete osas eriti maitset ei ole ja tunnen, et sul on vaja abi selles valdkonnas. Ema ja tädi on ka maininud, et oled tihti naljakalt riides. Olen püüdnud sind tõesti mõnikord aidata ja öelnud mis paremini sobiks.
Ma ei vaja tema kommentaare, igakord kui ta kommenteerib ajab ta mu nutma. Kommentaar on alati nii vastik hästi ostekohene– mulle ei meeldi need püksid ja ongi kõik. Mis minuga peale seda juhtus oli see, et ma hakkasin temalt küsima, mida ma võin selga panna ja vahest poes olles pean ka alati arvestama, et ta oleks nõus selle riidega,mis ma ostan. Samas nüüd olen saanud ka tagasisidet, et tema ostetud püksid ei sobi mulle enam. Selline olukord teeb mind ebakindlaks.
Sa kohtled mind nagu last, mitte nagu naist? Seda võib-olla põhjusel, et ma ei tunnegi, et mu kõrval oleks naine vaid suurem osa ajast olen tundnud, et olen suhtes 12-aastase ebaküpse tujuka tüdrukuga.
Veel on üks tüliallikas minu pere ja sõbrad.
Ja ma ei põlga sinu sõpru. Ma lihtsalt ei ole väga sotsiaalne olend ja ei saa aru miks ma mingite võõraste inimestega 4h ühe laua taga pean istuma. Ma poleks aru saanud teie sisenaljadest, ma poleks teadnud neid inimesi kellest te rääkinud oleksite. Miks sa tahad, et ma ennast ebamugavana tunneksin? Mõtled ainult iseenda peale.
Vahepeal jõudsime kokkuleppele, et ta on nõus korra kuus tulema minuga kaasa. Samas nüüd ta murdis enda sõna.
Minu jaoks on oluline perekonna pildistamine. Ta lubas tulla, aga ainuke,kes laupäeva hommikul ei tulnud kohale oli tema öeldes, et ta tahab puhata. Hiljem vabandades arvas ta, et me võime ikka minna eraldi pildistama. Aga ma ei usu teda enam. Miks ta peaks minuga nüüd tulema, kui talle ei meeldi pilditamine.
Ühesõnaga vahepeal andestasime üksteisele halvasti öeldu. Kuid nüüd kui tekivad uued lahkhelid tulevad kõik vanad läbirääkimata asjad uuesti üles. Me oleme väga erinevad.
Ma palun abi, kuidas inimesega rääkida nii et me ei saaks haiget ja jõuaksime kompromissini?
Olete mures eriarvamuste pärast, mis tekivad lähisuhetes. Tundub, et soovite väga oma poisssõbraga eriarvamuste osas kompromissile jõuda.
Igas suhtes on neid kompromisse tõesti vaja. Samas on vajalik, et kumbki osapool suhtes saaks ikkagi jääda iseendaks, seista enda vajaduste eest, olla aktsepteeritud just sellisena, nagu ta on. Loomulikult oleme me valmis oma lähisuhete nimel enda käitumist, harjumusi ja hoiakuid muutma, kuid kuskil on siiski ka piir. Kui üks end aina teise meele järgi seab, tekitab see palju pinget ja pahameelt, ning suhe läheb tasakaalust välja. Tasakaalutu suhe on aga ikka ohus suhe, seega tuleks seista selle eest, et kumbki tunneks end nii andja kui ka saajana, nii iseendaks jääjana kui ka kohandujana. Igaüks peaks tunnetama oma piire ses osas. Sest kui me lähisuhtes olles iseendast loobume, siis pikas perspektiivis see lihtsalt ei tööta. Suhtes olemiseks on vaja kaht võrdväärset inimest.
Ehk peaksite läbi mõtlema, mis on õieti see, mida lähisuhtelt ootate, millist elu endale soovite? Kas see partner, kellega koos olete, on just see, kellega saate luua sellise suhte ja sellise elu, nagu olete unistanud? Kas olete koos poisssõbraga arutlenud selle üle, kes te teineteisele olete, millest unistate, millest tunnete puudust jne? Selline laiema tausta loomine suhtesse annab mõlemale selgema pildi, seda enam, kui siis selguvad erimeelsused ja erinevad arusaamad ja põhimõtted. Mis võiks teid ühendada? Mis võiks lahutada? Kumba on rohkem?
Olete koos olnud veel suhteliselt lühikest aega, seetõttu on erimeelsuste klattimine ka loomulik. Ses ajaraamis toimubki enamasti selle väljakaalumine, kas teie kaks teineteisele sobite.
Kirjas kirjeldate erimeelsusi, ent kindlasti on teie suhtes ka neid asjaolusid, mille üle koos rõõmustada saate, mida ühiselt naudite, on asju, mida sarnaselt mõistate jne. Kui neid viimati nimetatuid teie jaoks piisavalt jagub, siis see on oluline tasakaalu looja. Erimeelsustest tuleb rääkida, kuid ükski paar ei saa olla täiesti sama meelt kõiges. Kummagi oskus enda eest seista on äärmiselt vajalik, nagu ka tundlikkus teise vajaduse vastu. Tasakaalu leidmine nende kahe vahel võib olla keerukas, kuid aitab luua head suhet.
