Ma ei tea enam mida teha. Olen täiesti endast väljas, sest minu lapse isa ei kasvata oma last üldse. Tegemist siis 4-aastase poisiga.
Jah, ta mängib ja mürab jne. Aga ei KASVATA, mis tähendab seda, et ta ei keela lapsele midagi, ei nõua midagi (nt koristamist), laps võib issiga piiramatult süüa magusat, korralikku toitu laps ei söö ja tal ei ole enam mingit motivatsioonigi korralikku toitu süüa, sest issi ei nõua seda ja leiab lapsele alati alternatiividena kas mingeid poest ostetud pihve või viinereid ja nii iga päev, samuti võib issi talle pakkuda päevas mitme toidukorra eest võileibu, tavaliselt sai, mille peal on siis juust või vorst ning pelmeene.
Kui laps on minuga kodus siis mina selliseid asju ei luba, olen lapse mitmeid kordi tühja kõhuga magama saatnud, sest mina ei paku talle alternatiive s.t kui kodutoitu ei sööda, jääb kõht tühjaks. Ja minuga olles ta siis natukenegi sööb normaalset toitu ka (pean vaeva nägema, vahel isegi kuri olema), kuid loomulikult on ta ära hellitatud magusaga, sest peale mõneampsulist korralikuma toidu söömist küsib alati: "mis magustoiduks on?" Ja magusa osakaal on tihti issiga koos olles suurem kui eelnevalt söödud korraliku toidu osakaal. Olen seda kõrvalt jälginud.
Pean ütlema, et olen lapse tervise ja vitamiinisaamise pärast väga mures ja minu arust ainus võimalus on lahku kolida, sest kui mina selja keeran läheb samamoodi edasi, ma enam ei saa usaldada last isegi oma issiga koju, sest issi ei saa aru üldse, mida ta lapse tervisega teeb. Ta ise väidab süüdimatult, et "millal see laps siis ikka magusat sööb kui mitte lapsena?" Ja piire ei ole.
Ka mina ei ole magusa vastane, olen ise ka paras maiasmokk, samuti ei ole ma viinerite ja vorstikeste vastane kui neid mitte igapäevaselt süüa, aga siiski ma leian, et kuna laps ei ole veel küps oma toidulauda ise valima, siis on vanemate kohus seda teha tema eest ja võimalikult tasakaalukalt, et laps saaks toidust piisaval hulgal vitamiine jm vajalikku.
Kui ma räägin lapse isaga ühepajatoidu valmistamisest, siis ta viskab mulle näkku, et "no siis ilmselt pead seda üksi sööma, meie seda küll ei söö!"
Kui juba issi niimoodi ennast väljendab (ka lapse ees) siis see on minu arvates tõsine signaal, et tema väärtushinnangutes on midagi väga paigast ära ja minu arust enam niimoodi jätkuda ei saa.
Meie peres on paraku nii, et laps valib ise omale toidulaua kui issi on kodus, sest issi ei keela midagi. Päris tavaline on ka see, et issi süles minnakse külmkapi juurde ja lastakse lapsel seal endale siis meelepärane valida - olgu see siis viiner, vorst, juust või shokolaadikreemi sai.
Kui mina olen kodus siis ma koguaeg piiran sellist tegevust ja suunan lapse ikka korraliku toidu juurde aga siis olen mina halb ja paha emme, sest mina ei luba niipalju magusat süüa kui sisse läheb ja nõuan korraliku toidu söömist ning isegi tubade koristamist.
Olen ka nõudnud lapse isalt seda, et ei too magusat kojugi üldse enne kui laps hakkab korralikult kodutoitu sööma, aga issi sellega nõus ei ole, vahepeal pea iga päev osteti kas mõni küpsisepakk või kommipakk koju,lisaks igapäevastele üllatusmunadele.
Minu kannatus on otsas ja ootan teie nõuandeid.
Kirjutate, et olete lõplikult endast väljas, teie kannatus on otsas ning olete mõelnud isegi- et tuleks partnerist lahku kolida.
Sellised negatiivsed emotsioonid on teis vallandanud pettumus oma elukaaslase kasvatusstiilis, nagu te ise ütlete:... "ta ei kasvata" teie ühist poega, küll on talle aga hea mänguseltsiline, ei esita nõudmisi korra osas ja lubab süüa seda, mis lapsele maitseb (poolfabrikaadid, maiustused jne.).
Isa roll on lapsekasvatusel ainulaadne ja asendamatu. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll – majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Lisaks sellele on isa kaaslane, hooldaja, abikaasa, moraalne tugi, eeskuju. Tema ülesannete hulka kuuluvad ka õpetamine ja mängimine. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Ema on traditsiooniliselt hoolitseja ja toitja, isa piiride seadja ja „ukse” avaja maailma. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema eemalejäämine laste kasvatamisest muudab kasvatuse ühekülgseks. Isa roll laste kasvatamisel on olulise tähtsusega, kui pöörata tähelepanu laste soolistele erinevustele ja vajadusele erinevate soorollide kujunemise aluseks olevate rolli eeskujude järele. Isa lähedust vajavad kõik lapsed, aga eriti vajavad seda poisid. Kõikidel vanematel on oma isiklik kasvatusstiil, teie poolt kirjutatust võib järeldada, et teie partner esindab kõikelubavat stiili. Kõikelubav/minnalaskev stiil on sageli vanematel, kes ise on kasvanud autoritaarsete vanematega peres ning nüüd püüavad kompensatsiooniks oma lapsele luua lapsepõlve, millisest ise ilma jäid. Sellises peres ei piirata laste vabadusi, korrale ja rutiinile ei pöörata rõhku.
Lapses tekib ebakindlustunne, sest ta ei tea mida temalt oodatakse (nagu teie peres: isa lubab, ema keelab- ehk ei ole selgeid reegleid ja kokkuleppeid ning see tekitab lapses segadust); edaspidi - laps ei allu korrale ka väljaspool kodu (külas, sugulaste pool, lasteasutuses jne., kuna usub, et talle on kõik lubatud); võimalikud on ka probleemid koolis; lapsel ei teki kuuluvustunnet.
Vastukaaluks partneri kõikelubavusele reageerite/kasutate lapse kasvatamisel autoritaarsemat kasvatusstiili. Seetõttu pole ime, et olete saanud endale "halva ja paha emme" nimetuse ning isa ja poeg on moodustanud liidu (teie vastu?) ja on suurimad sõbrad.
Kujunenud olukorras tuleb teha tööd teil- lapsevanematel. Julgustaksin pöörduma viivitamatult paari- või perenõustaja konsultatsioonile, kus saaksite käsitleda mureteemasid, nagu näiteks: erinevad väärtushinnangud- toitumine, kodu korrashoid, ema ja isa rollid ja koostöö lapsekasvatamisel. Kas on üldse võimalik mõista teist osapoolt ja leida viise mõlemale osapoolele sobivateks kokkulepeteks? Meie paarina, kuidas läheb üldse meie paarisuhtel?
Infot abi saamise kohta leiate lehelt: www. pereteraapia.ee
