Mul on 8 kuune tütar. Terve see aeg on olnud lapse isaga tülid selle üle, et milline on tema roll lapse kasvatamisel.
Tema arust on tema roll tööl käia ja perele raha teenida. Kui ta tööl ei käi, siis ta peab saama puhata.
Ma olen viimasel ajal nii väsinud ja olen palunud nädalaid oma lapse isa käest, et ta üks hommik ärkaks ise lapsega ja laseks mul magada, aga ei. Laps oli siin haige ja siis olid öid siin hamba tuleku tõttu üleval.
Ma tunnen kuidas ma vajan enda jaoks aega... et saaksin minna välja nt sõbrannadega välja... et saaksin aega enda jaoks... pole selliseid võimalusi.
Lapse isa saab siin kogu aeg väljas käija ja hetkel on ka väljas. Ma olen endast nii väljas ja tema peale nii vihane.
Ta nagu ei arvestaks üldse minu vajadustega. Olen jäänud nagu tema tahaplaanile ja tunnen ennast nii üksildasena.
Ma kujutan ette kui segaselt ma kirjutan, aga on ehk keegi kes sellest midagi aru saab.
Ma lihtsalt tunnen kuidas on jõud osta saamas...
Kui ma üritan temaga rääkida, siis ta lihtsalt üks hetk lahkub või siis korrutab ''aga teised emad saavad hakkama''
Ma ei jõua oma jutuga temani... et ma vajan rohkem abi ja tuge.
Olete mures ja väsinud, sest tunnete, et mees ei osale lapse eest hoolitsemises, tunnete end seetõttu tagaplaanil oleva ja üksikuna.
Tundub, et teil on kooselureeglid kokku leppimata, või olete lasknud need reeglid teha mehel. Kuid suhtes on kaks osapoolt: teie ja teie mees, nii et on vaja üheskoos tehtud reegleid, millest kumbki kinni peab. Kooselu on sarnane meeskonnatöö põhimõtetele – igaüks annab oma panuse. Eriti oluline on see sel ajal, kui peres on väikesed lapsed, kes nõuavad reeglina palju hoolt. Suhetes loob tasakaalu see, kui kumbki tunneb, et annab palju – aga ka saab palju. Kui see tasakaal paigast nihkub (ja kirjas kirjeldate just seda), tekib rahulolematus, enamasti tekivad ka tülid ja konfliktid, mille eesmärk on uue tasakaalu loomine.
Kunagi ei saa jääda lootma, et inimesed teineteisest sõnadeta mõistavad. Asjad, mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Teie mees arvab, et laps ongi naise hoolitseda. Teie arvate, et mees peaks teid toetama, aitama, mõistma. Kui arusaamad on erinevad, tuleks rääkida ja kuulata, seda seni, kuni jõutakse kokkulepeteni.
Teise arvamusi, tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Mis on mehe arvamuste taga? Kas olete püüdnud oma seisukohti selgitada mehe käitumisele hinnangut andmata, lihtsalt oma olukorda ja vajadusi kirjeldanud?
Mõistagi on olukorras, kus nn halbu pingeid ja tundeid on palju, väga raske nende reguleerimisega toime tulla. Probleemidest rääkimine võib alul luua tunde, et nii need vaid suurenevad. Tundub, et teie mure ja vajadused ei ole meheni jõudnud. Sel juhul peaks ikkagi püüdma rääkida. Kõige parem on seda teha siis, kui mõlemad olete rahulikud, ja hea oleks ka, kui eelnevalt oma peas paika panete, mida tahate öelda: millest tunnete kõige suuremat puudust, mis teis kõige enam häirib, milles näete väljapääsu jmt.
Suhe koosneb alati vähemalt kahest inimesest. Ikka on mõlemal oma osa, ikka on partnerite käitumine vastastikku tingitud. Seetõttu on oluline mõelda, mis teie enda käitumises on sellist, mis hoiab alal praegust seisu. Alati on ka võimalus otsida abi asjatundjalt, perenõustajalt või psühholoogilt, kelle teadmisi ja kogemusi appi võttes oleks ehk lihtsam tuge ja lahendusi leida.
