Mul on elukaaslane kellega oleme ca 1 a koos olnud. Tal on väga kurb minevik, alkohoolikust ahistaja isa, kes on väga jubedaid asju teinud talle ja ta õdedele. Lisaks koolikiusamine ja väga halvas piirkonnas üles kasvamine. Ta ema suri 7 aastat tagasi ja seda elab ta siiani väga üle, umbes nagu ta oleks alles hiljuti surnud. Mu elukaaslasel on olnud vaimseid kokkuvarisemisi ja peale seda otsis ta abi, käis psühholoogi juures ja 3ks kuuks suutis alkoholist ja suitsust loobuda. Jõulude ajal firma ja muudel pidudel hakkas ta teiste survest alkoholi uuesti kasutama, ja kuu aega hilejm antidepressandid, siis ma ise arvan, et alkoholi tõttu pole need ravimid oma tööd teha saanud. Psühholoog on talle hingamisharjutusi andnud, kuigi ma ise arvan, et pigem oleks nad pidanud rohkem ka mineviku ja probleemide üle arutama, ja selgitama mis on õige ja mis vale. Kuna mu elukaaslane on väga intelligentne inimene ja hea manipulaator lisaks siis ma olen kindel et psühholoogil pole tõelisest temast aimugi. Mu elukaaslane on väga sõbralik ja seltsiv väljaspool kodu.
Minul on ka halb minevik, kuigi olen pärit paremast perekonnast kui tema. Teismelisena ahistas mind mu ema elukaaslane, ja ema reetis mind sellega, et algul ütles et suhe on läbi selle mehega aga järgmisel hetkel tõmbas ta temaga hawaiile reisile ja kolis tema majja koos minu noorema õega (!). Lisaks jäi mu vanaema raskesti haigeks mõned aastad hiljem ja perekonnas olin mina see, kes tema eest hoolitses. Tema kaotus oli väga valus, olin väga lähedane temaga. Kuu aega hiljem oli meie peres järgmine draama, millega seoses mu vanem õde ja ema mind mõnitama hakkasid, see tuli kui selgest taevast kuna mu õde oli rohkem patuoinas selles juhtumis. See on väga ebaõiglane minu suhtes ja sain sealt hingeliselt väga haiget. Mu vanemad on lahutatud ja vägivald nende vahel kestis ka aastaid enne lahtust. Ema on mulle kallale tulnud lihtsalt selja tagant kui telekat vaatasin, see juhtus peale lahutust. Isa on mul alokhoolik nüüd, ta on päris kibestunud, vahest ütleb väga halvasti aga mõnikord saame läbi. Olgu see oli nüüd kiire ülevaade mu elust, kuigi igast asjast oleks veel rohkem ja täpsemat informatsiooni anda.
Viibin välismaal ja sain just haiglast välja. Sinna sattusin selle pärast et mu elukaaslane on mulle korduvalt kallale tulnud ja kuna ta on endine poksija siis viimane kord lõi ta mind juba rusikaga pähe nii et ma tundsin et see on juba eluohtlik, seda enam et ta ütles et tapab mu nüüd ära. Kuidagi suutsin ennast lahti rabeleda ja läksin politseisse. Õnneks on siin selles suhtes tugev süsteem, et ta arreteeriti kohe ja võeti tunnistusi, politsei tema versiooni ei usu. Kuna ise tunnistuse andmisel olin veel n-ö pime ja kaastundlik temale siis tunnistus on suht kaastundlik, et ise olen süüdi. Jaoskonnas hakkas mul 'karusell' pihta ja hakkasin oksele pea traumast ja viidi kiirabiga uuesti ära. Esmaspäeval on tal kohus ja teda ähvardab 3 aastane vangistus. Kuna tal see esimene kord siin riigis (ta ei ole kohalik, samas ka mitte eestlane) ja teada kuidas ta ennast välja oskab rääkida siis on võimalus et ta pääseb vaid rahatrahviga. Lisan veel seda, et ohvriabi ja politsei aitasid mul enamus mu asjadest välja kolida ja uue elukoha otsida, nii et selles suhtes olen praegu turvalises paigas.
Algul kartsin, et murdun ja et lähen ta juurde tagasi, sest meeles on ikka ilusad ajad ka ja meie unistus tulevikust, plaanisime abielluda ja lapsi saada jne. Uskusin et kõik paraneb.
Nüüd kodus olles olen perevägivalla kohta rohkem uurinud ja saan aru millist manipulatsiooni ta on mulle teinud, nüüd panen kogu 'pildi kokku' ta käitumisest. Peale ühte teist tüli kus ta mind 7 korda näkku lõi, kolisin ta juurest ära aga ta sai mul 'natist kinni', viis mu kohvikusse, et 'asju arutada'. Mäletan et ta pani puhta helesinise triiksärgi selga ja korralikult riidesse, nagu ta oleks 'puhas poiss'. Lisaks hakkas ta mu õlal nutma ja oma tervise kohta valetama, ütles et ta varises dushi all kokku ja pidin ta arsti juurde viima. Ühesõnaga rõhus kaastundele. Ja alati on nii olnud peale tüli, et tüli ajal on väga vastik sõnadega ja füüsiliselt, aga pärast nutab ja haletseb. Lõpuks kolisin tagasi, seda enam et ma elukoha eest maksin. Lisaks on ta mulle vastu mu tahtmist riideid ostnud, pubis ostis alati aloholi isegi kui ma ütlesin et ma olen piisavalt joonud ja tahaks koju. Tülide ajal ta hõõrus mulle näkku palju ma talle raha võlgnen, täpset summat aga ta mulle ei öelnud, et ma saaks tagasi maksta ja 'ennast välja osta'. Lisaks korraldas ta asjad nii, et ma oleks rahaliselt sõltuv temast, teenisin täpselt niipalju, et saaks toitu ja üüri maksta, kui puudu jäi siis maksis tema. Lisaks olen ma selles suhtes väga loll olnud et oma 'nõrgad küljed' välja rääkinud nii et ta on neid minu vastu kasutanud. Täielik manipulatsioon. Perevägivalla lehel nimetatud tegurid kattuvad kõik tema käitumisega aga ei jõua siin lihtsalt ette lugeda kõike.
Mu elu on täielikult kokku varisenud. Olen siin riigis, töö on mul siin olemas veel ehk 1ks kuuks aga kuna elame väikeses kohas siis ta teab siin kõiki (kuna oli ju nii sõbralik ja abivalmis, vähemalt enamuse ajast) ja on ennast nii heast küljest näidanud siis mul on väga raske siin edasi elada. Ta saab minust selle patuoina siin külapeal veel teha aga ma ei ole selline inimene kes läheks külapeale rääkima mis tema mulle teinud on. Lisaks siin on palju mälestusi ka. Tal on mulle lähenemiskeeld ja ta ei tohi minuga kontakti otsida, see kehtib kuni esmaspäevani aga politsei võib seda pikendada.
Kuna asjad on veel väga värsked siis ma ei tea mida edasi teha. Ohvriabi soovitas et ma siiski juba tööle tagasi läheks, kuigi ma häbenen oma ülestaotud nägu. Nemad ütlesid et ajagu ma nina püsti. Ma tean et mul tööl on toetavad inimesed aga samas on see ikka selline võrgustik, kus mu nüüdseks siis endine elukaaslane saab infot kätte ja külapeal siiski mu vastu keerata, sest teised inimesed ei tea vaimsest vägivallast ega meie kooselu varjukülgedest midagi sest enamus inimesi pole neid märke väga tähele pannud.
Peale selle et mu elu on kokku varisenud, saan ma aru, et mul oleks pikemat teraapiat ja abi vaja, et lahti saada mineviku probleemidest. Ilmselgelt on mu minevikul seos sellega miks ma sellisesse olukorda olen sattunud. Ma ei saa normaalset elu alustada kui minevik pole 'lahti seletatud'. Ema saatis viimasel eesti külastusel mind vägagi pikalt ja naeris näkku kui ma soovisin perega psühholoogi juurde minna, lisaks hakkas ta peale suruma oma Amway (püramiidiskeemi) koolitusi ja minu keeldumise peale hakkas mõnitama. Sellepärast ostsingi pileti teise maailma otsa, et kõigest eemale saada ja ennast selgeks saada. Inimesena olen ma väga turvatunde otsija, aga väga naiivne. Mul on vaja kuidagi ennast 'korda saada' et uue lolluse otsa ei satuks. Ma olen väga klammerduv mõningatesse inimestesse, ja väga vaimselt sõltuv nendest. Kõige nõmedam ongi see, et kohtusin oma elukaaslasega just ajal, kui mu elu hakkas normi saama ja kavatsesin siin uut elu alustada. Algul olin klammerduv sõbrannadesse, siis sain juba suhteliselt hakkama ja viimane aasta oligi siis see elukaaslane mul, kes kõike õõnestama hakkas. Lahku kartsin minna ja kuigi ma saan aru, et tema juurde ma tagasi ei saa minna, on üks mu suurimatest hirmudest, et ma ei leia endale uut kaaslast (mis muidugi esmaprioriteet kindlasti ei ole), kardan jääda üksikuks. Ja vanus on ka selline, et lõpuks tahaksin varsti oma peret luua. Miks ma arvan nagu oleks ta ainus mees maailmas???
Ma ei tea mida edasi teha, ei saa koju minna ja siin hakkab viisa läbi saama, samas võibolla saan tööjuurest tööviisa, et kauemaks jääda aga eelnimetatud põhjustel ma ei kujuta ette kuidas ma siia suudan jääda.
Ma väga palun soovitusi mida mu olukorras teha. Kas minna tagasi euroopasse (kus on majanduslikult ja vaimselt ikkagi raske ja üldarvestuses teeb see mu eneseleidmise ja kordasaamise raskemaks) või jääda siia. Kuidas sorteerida oma minevik? Psühholoogi ma ei saa siin lubada kuna pole residentsust.
Lisaks need kiiremad küsimused, kas ma peaks nina püsti ajama ja sinikaga tööle minema? Rahaliselt oleks see vajalik, ehk ka vaimselt. Teiseks nt poeskäigud, siin külainimesed hakkavad sosistama jne. Ise pelgan aga samas äkki eksin et ma peaks talle andma võimaluse ennast endiselt heast küljest näidata ja teisi mu vastu keerata. Samas on siin see küsimus, et mu praegune uus elukoht peab jääma saladuseks mu endise elukaaslase eest. Mul on natuke hirm selles suhtes, et kui ta ise mulle järgi ei tule siis tema tuttavad võivad seda teha. Viimasel ajal kiskus ta tuvusringkond kahtlaseks, üks tuttavatest on 30 aastat oma elust vangis istunud. Ma ei kujuta ette, mis mu endise elukaaslase peas võib toimuma hakata, kui sassi ta keerab kohtuotsusest. Teisest küljest ma kardan, et ta võib enesetapu sooritada. Kuigi öeldakse, et see ei ole minu mure enam ja ma pean ise endale mõtlema.
Mul on peas nii palju mõtteid ja küsimusi, vabandan et kirjutis väga selge ei ole ja segane. Lihtsalt väga raske on sest iga asjaga kaasneb veel igast muud erinevat informatsiooni, mul on hetkel raske enda mõtteid süstematiseerida. Ehk oskate mulle mingit abi ja nõu anda et saaksin uuesti alustada ja mingi plaani koostada. Ma pean midagi otsustama.
|