Olen abielus, mul on kaks last (9 ja 12). Pealtnäha on meil peres kõik ok, kuigi me ei räägi suhetest ega tunnetest. Elame lihtsalt nagu ikka.
Armastan ühte meest, kes ei ole minu abikaasa ehk siis mul on teine. Tean, et armastan teda, see on kestnud umbes kolm aastat. Miks see nii kaugele üldse läks, sellel on palju põhjuseid. Esimene võib-olla see, et mees pettis mind 7 aastat tagasi, teiseks see, et ta on maha teinud minu töökohta, minu arvamusi, minu tegemisi. Kui sain tuttavaks teisega, siis muutusin ise palju. Keegi aktsepteeris mind sellisena nagu olin, viitsis mind kuulata, ei naeruvääristanud mind kunagi. Hakkasin tegema asju, mis mulle meeldisid, muutusin enesekindlamaks ja nüüd on muutunud ka minu abikaasa. Väärtustab perekonda endisest rohkem, isegi imetleb mind, tahab mind. Ma ei tea, kas see on tõesti mingi ürgne värk, et kui mees tajub, et naine on kättesaamatu, siis hakkab pingutama ja uuesti tahtma. Või muutub lihtsalt vanusega. Igatahes olen dilemma ees. Süda tahab ühte ja mõistus ütleb teist. Eelkõige sellepärast, et ma ei taha lastele haiget teha, mida ma kindlasti teeks, kui avaldaksin soovi pere lõhkuda. Asi on ka komplitseeritud seetõttu, et see teine mees on meie ühine tuttav. Võib vist öelda, et meie suhe on olnud pigem platooniline, kuigi mitte ainult. Abikaasale ma ei taha seda rääkida, esiteks ma kardan ja teiseks ei usu, et see teeks talle head, sest kunagi tema kõrvalsuhtest teada saades, ei olnud see ka mulle eriti kerge. Tema sai oma süütunde väiksemaks, aga pani mulle ikkagi nagu mingi koorma ja see ei ole ju siiani meelest läinud. Kokkuvõttes on lugu keeruline ja eks siin ole palju erinevaid tahke, aga lahti harutades jääb nagu kaks võimalust. Olen oma südames kindel, tean et sobin igas mõttes selle teisega ja tean, et ka tema armastab mind. Mida ma ei tea, on see, kui tähtis on armastus? Ja ma ei tea, kui raske võib olla lahutus, kõigile teistele? Mina olen seda mõtet ju kaalunud juba kaua ja sellega harjunud. Kardan ikkagi nn ühiskonna hukkamõistu, kõikide silmis oleksin ju paha ema, halb naine, ilmselt lits, kes mingi tunde nimel jätab pere. Loomulikult ma ei mõtle minna selle teise juurde ja lapsed maha jätta, aga arvan lihtsalt, et mulle ei jää laste suhtes teist valikut. Usun, et aja jooksul suudaksime enam-vähem normaalsed suhted taastada, aga esmalt...oleks vist ikka väga hull. Ma armastan oma lapsi, aga olen alati olnud arvamusel, et lastel on tegelikult oma elu, nad on iseseisvad inimesed, kui suureks saavad, siis lähevad ju omateed ja mis siis saab minust? Kahetsen siis, et ei kuulanud oma südant?
Aitaks keegi kaasa mõelda? Ma saan aru ka, et kõrvaltvaatajale võib kõlada see jutt kindlasti mingi lehtsaba luuluna, aga mu enda arvates see ei ole nii. Inimesel on ju ikkagi ka süda ja hing ja ka need vajavad toitu. Arvan ka, et kõrvalsuhe ei teki sinna, kus ei ole midagi puudu. Miks ei minda seda puuduolevat asja oma abikaasa käest küsima, on ka ilmselt küsimus, millele vastus polegi. Asjad lihtsalt vahel juhtuvad ja kui oleks teadnud, et sümpaatiast võib kujuneda nii tõsine suhe, oleks võib-olla kõrvale hoidnud, aga nüüd on nagu on.
Olete oma elus juba palju kogenud. Teil on pere ja kaks kohe teismeikka jõudvat last. Olete saanud haiget tänu abikaasa kõrvalsuhtele ja olete tundnud abikaasapoolset mittemõistmist. Aastatega olete ise end armastama õppinud ja tänu sellele on ka abikaasa teid rohkem hindama hakanud. Nüüd on teil endal pikaajaline kõrvalsuhe ja seisate justkui teelahkmel: Kas minna või jääda? Olete ise sel teemal palju arutlenud, poolt ja vastu argumente läbi kaalunud.
Tuule, armastus on tähtis. Iseasi on see, mis on armastus. Maailmas on nii palju armastusi ja armastuse tõlgendusi kui palju on inimesi. See arusaam tekib meile lapsepõlves ja natuke küpsedes kandub meiega edasi kuni elu lõpuni.
Mehe ja naise vahel on paarisuhe esikohal, järgmisena tuleb alles naise ja mehe suhe lapsevanematena. Paarisuhe on kõige alus ja kui see hakkab kiiva kiskuma, siis tekivad praod ka kogu süsteemis tervikuna. Paraku ei püsi ükski paarisuhe iseenesest. See nõuab hoolt ja pühendumist. Teatud põhjustel ei ole teie suhe abikaasaga saanud piisavalt mõlemapoolset hoolitsust. Kirjast ei selgu, kuidas oli alguses, kui kohtusite. Kas olite lähedased ja olete nüüd üksteisest kaugenenud või ei ole lähedust kunagi olnudki. Võib olla tasuks siiski julgus kokku võtta ja abikaasaga rääkida enne kui uks lõplikult kinni lüüa. Oma mõtete tunnete jagamine ja teise kuulamine võib avada uusi perspektiive, kuidas edasi minna.
Kui vaadata laste vaatenurgast, siis ei ole võimalik, et teie lapsed ei taju, et kodus on ebakõlad või, et ema on õnnetu. See ei pruugi väljenduda laste sõnades ega ka kohe otsestes sümptomites, aga pigem teatud ebamugavustundes või ärevuses, mis võib võimenduda hilisemas elus. Lahutus toob kindlasti kaasa omad probleemid, millega peaks siis, kui hetk käes aktiivselt tegelema.
Teie uus suhe on kestnud juba 3 aastat. See on üsna pikk period ja ei ole tõenäoliselt enam esimene armumin. Samas ütlete, et suhe on pigem platooniline. Miks mõtlete olukorra muutmisele just nüüd? Mis on see ajend? Kas on uues suhtes tekkinud mingi muutus või on see muutus tekkinud vanas suhtes? Neile küsimustele vastuseid otsides võib pilt natuke laieneda ja see võib abiks olla olukorra lahtimõtestamisel. Püüdke ka vaadata olukorda vajaduste vaatenurgast. Milliseid teie vajadusi praegune kõrvalsuhe rahuldab? Millised vajadused jääksid rahuldamata kui jääksite oma pere juurde? Milliseid teie vajadusi teie suhe teie abikaasaga rahuldab ja milliseid mitte ja kas seda saaks muuta?
Mõistan, et teie otsus ei saa olema kerge. Igasugune valik, ka olukorra samaksjätmine, on valik.
Jõudu ja ilusat kevadet soovides
Tiina Teska
