Oleme 14 aastat koos elanud ja aasta alguses oli kriisi hetk (mehe väidetav sõprus naisega, mis minule väga sõprus ei tundunud). No oli paar nädalat sellist rasket aega ja mõtlemist... Kuna mees tihti teises linnas tööl, siis peale töönädalat saabuti koju ja nagu poleks midagi olnudki. Ühel hetkel kõik lihtsalt muutus ja mulle lubati ei tea mida kõike kokku. Nägin tõesti kuidas mees muutus ja me rääkisime ja asjad läksid tõesti paremuse suunas. Minu silmis. Ühel üritusel aga keerasin tühjast tüli üles ja nüüd on kõik pea peal.... No olen vabandanud, aga nüüd on täielik ignorants minu suhtes ja päev-päevalt läheb suhtumine täiesti talumatuks. Olen nagu tühi koht. Meil on ka laps ja näen, kuidas see kõik hakkab teda mõjutama. Äkitselt väidab mees, et ta ei tea mida ta tahab ja kõik on juba mitu aastat olnud halvasti jne jne. Tundub, nagu ta nimelt tahabki haiget teha. Paar nädalat tagasi rääkis suurest armastusest ja nüüd on see kõik nagu kadunud. Tegime koos aasju, mida pole aastaid teinud, tundsin tema tähelepanu ja kõik läks paremuse suunas. Räägib vaid oma tööst ja järjest enam teeb teise linna minekut. Ka aasta alguses nägin seda täielikku ignorantsi minu suhtes. Ütlesin, et mina ka lõpmatuseni ei oota siin, siis hakkas mõtlema ja peale nädalat töölt tulles, oligi kõik hästi. Tunnen nii puudust sellest inimesest, nagu võõras on ta hetkel. Täiesti muutunud. Räägib vaid, et ma peaksin ka lihstalt elama, mitte kinni olema temas. Ma loodan väga, et see möödub jälle. Aga ma ei tea, mis selle inimese peas toimub. Ei mingit selgitustki, et mille pärast päeva pealt kõik muutus... Tahan vaid selgust majja, kuidas edasi, ei taha venitada seda nõmedat aega, parem ju õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga hetkel tunudb, nagu ta tõesti ise mingis kriisis ja nagu puberteet peale tulnud, oleme mõlemad 30-ndates, aga käitub nagu poisike. Väidab küll, et laps tähtis jne, aga varsti tunnen, et ka see on vale. ütles küll, et oleme abielus ja pere, et no ei lähe kuskile ta, aga ei tea.... Kas pean istuma ootama ja laskma tal lihtsalt olla, sest temaga rääkida ei saa, läheb närvi ja ta ei oska mingit vastust mulle anda. Mina aga tahan selgust, kuidas edasi...
Sain südamelt ära, ehk oskab keegi öelda, kuidas kõrvaltvaatajale näib ja mida teha. Alla veel ei anna, ise ka ei tea miks, aga tahan et kõik korda saaks. Hoolin väga temast ja ka mure, et kas tal on ehk endal mingit abi vaja (kuigi ta keeldub, väites et tal mõistusega kõik korras). No aga tunnen, et ehk siin ka lapsepõlvest mingid mõjud...
Olen tänulik iga arvamuse eest!
Teie aastaid kestnud kooselus on nüüd keerulised ajad. Kord räägib mees ilusat juttu ja annab lubadusi, siis jälle ignoreerib teid. See tekitab segadust ja paneb kahtlema nii mehe sõnades kui kooselu tulevikus. Saan aru nii, et muutus mehe suhtumises ja käitumises on toimunud viimasel aastal (mees on väitnud, et juba mitu aastat on tema jaoks asjad halvasti) ja teil on kahtlusi, et tal on teine suhe. Teie ebakindlus ja usaldamatus on seda enam suurem, et mees viibib palju kodunt eemal. Oletan, et mehel endal on samuti suur segadus – talle on pere tähtis, suhe teiega, kuid miski siiski ei toimi nagu vaja ja sellest on temalgi raske rääkida ja teile tunnistada. Ikka on karta tüli ja seda pinget on ju raske taluda.
Teie vajate selgust, kuid mees läheb närvi, kui püüate rääkida. Kui hoiate end tagasi, siis võib varem või hiljem pinge kogunedes tüli lahvatada (nagu tollel üritusel). Praegu ongi teil nii, et kui te ei räägi, siis jäävad kahtlused alles, kui räägite, siis tuleb sellest tüli. Mees üritab pingelise suhtega toime tulla nii, et ignoreerib teid ja probleemi, teie jaoks see aga suurendab ebakindlust, mistõttu avaldate mehele survet. Mida rohkem seda teete, seda enam mees teid tõrjub ja mida enam mees teid tõrjub, seda enam püüate teie survet avaldada, vabaneda ebakindlusest ja usaldamatusest. Küsimus võib olla ka selles, kuidas seda senist mustrit muuta. Üks võimalus on proovida rääkida teisiti kui seni. Kirjutasite, et kord väitsite, et ei oota teda lõpmatuseni ja see muutis mõneks ajaks mehe käitumist. Seega on ju ka talle teie suhe oluline. Ta ei talu teie survet, kui läheneb siis, kui te ise veidi eemaldute. Võimalik, et talle ongi keeruline taluda survet ja tema jaoks liialt palju lähedust, ta vajab veidi ruumi ja distantsi, et saada ise lähendeda ja olukorda sobivalt reguleerida. Seetõttu võib talle sobidagi teises linnas töötamine. Teile aga mitte. Selline distantssuhe ongi keeruline.
Nüüd siis oleks vaja rääkida nii, et saaksite lähemale teemadele, mis seni varjul. Alustada võiks sellest, et soovite mõista teda, mitte süüdistada. Näiteks pole ju keegi süüdi selles, kui suhe teda ei rahulda või ta on õnnetu. Seda on aga raske kuulda ja taluda teise pettumusi. Mõelge, kui valmis te ise olete nendeks teemadeks ja andke teada ka mehele, et soovite tõepoolest temast aru saada, mitte teha etteheiteid. Edasi tulekski rääkida, sellest, mis teile muret teeb. Näiteks: tunnen sinust puudust; tahan sinuga rohkem koos olla; kui sa ei räägi minuga, siis see teeb mind ebakindlaks, vahel kardan, et sul on keegi teine; tahan selgust, kas meie suhe on sulle oluline jne. Neil teemadel rääkimine ei ole kerge ja tüli on kerge tekkima, nagu varemgi. Väga oluline on aktsepteerida kuuldut, teise tundeid, ka rahulolematust (vajalik aktiivse kuulamise oskus) ja iseenda murest ja häirituse juures on oluline hoiduda süüdistustest ja hinnangutest (mina-keeles eneseväljendamise oskus).
Teie eesmärk on ju mõista meest ja kui ta usub, et see nii on, siis ehk saate ka temas toimuvast rohkem teada. Kindlasti on asju, mis ka teile suhetes tähtis on ja mida te peate lubamatuks (nt ignoreerimine, teine suhe vms,) ja ka seda peaksite saama väljendada. On ju loomulik, et soovite temaga suhet, millest mõlemad tunnete rõõmu.
Kui teie rääkimised ei too selgust suhetes, siis tasub pöörduda ka pereterapeudi poole.
