Saime elukaaslasega lapse kui olime vaid 2a koos olnud. Tundus, et hetkel ei ole mingeid lahkumineku plaane v6i yldse probleeme, et miks siis mitte. Nii lihtsalt asi k2iski. Peale lapse syndi aga asjad muutusid. Suhe mutuus n2rviliseks (ei olnud enam lihtsalt paralleelsed elud k6rvuti vaid tuli hakata yhise eesm2rgi nimel elama) ja seks kadus 2ra. Nyydseks on suhe olnud peaaegu 3 aastat ilma seksita. Tegeleme t2iesti muude asjadega. Mina aga sellega rahul ei ole, et tegemist on nii tuima suhtega, pole mingit kallistusi, suudlusi. Tundub et k6ik on vaid lapse p2rast. Niisiis tegin ettepaneku lahku minna. Mitte et me sellest kunagi r22kinud ei oleks, aga l2ksin asjaga t6siseks. Minu elukaaslane aga reageeris sellele nii nagu see tuleks talle suurima yllatusena. Et k6ik mis me varem oleme arutanud ei omanud mingit t6sist v22rtust tema jaoks. Alguses ta vihastus ja n6ustus lahkuminekuga aga peale paari kuud k2itub ta nagu me poleks sellest kunagi r22kinud ja et k6ik on ikka korras. Ta j2tab mulle mulje et see on m6eldamattu v6tta lapselt kodu. Kordagi ei maini ta meie omavahelist suhet, k6ik ikka ainult lapse p2rast. Ja mina olen see paha ema, kes tahab pere l6hkuda. Ma ei tea mis teha. Muidugi ma tunnen suuri syymepiinu et tahan pere l6hkuda, aga ma ei armasta oma elukaaslast enam niiviisi. Meie kooselu on nagu s6brad elaks koos. Ma vaatan teisi mehi k6rvalt, sest ma ei tunne mitte kui midagi oma elukaaslase vastu romantilises m6ttes. Peale suurt tyli ja vaidluste perioodi on mul tunne et lihtsam on lihtsalt alla anda ja koos edasi olla aga sisimas ma tean, et see on lihtsalt edasilykkamine. Ma lihtsalt ei tea, mis selles olukorras teha. Tunnen ennast nii syydi.
Olete püüdnud mehega muutunud suhetest rääkida, kuid teile näib, et asja tõsidus ei jõua temani või kui jõudis, siis vihastas ja teie ei kogenud ikkagi mõistmist, pinge pigem suurenes. Selles olukorras on kerge tekkima süütunne, sest teie tõstatasite probleemi ja nähes, et asjad ei muutu, pakkusite lahenduseks kooselu lõpetamist. Kahtlemata vajavad lapsed mõlemat vanemat ja kerge on tekkima süüdistused, kui üks soovib suhtest lahkuda.
Palju oleneb ju sellest, milles probleemi näha ja kuidas mõistetakse seda, kuidas probleem on tekkinud. Praegu on teil oht jääda nö kinni jäämäe nähtava osaga tegelemisse, st kui sügaval toimuvaga tegeleda ei õnnestu, siis haaratakse kinni sellest, mis välja paistab ja antud juhul on see teema kas minna lahku või mitte. Praegu pole veel teada seegi, mis on suhtes probleem ja seetõttu ei tea ju ka, mis oleks parim lahendus. Teie kirjast võib oletada, et lapse sünniga muutus midagi olulist, see pisike kolmas muutis teie kahe suhet, teie igapäeva elu, kohustusi, vastutusi, midagi võis jääda puudu – toetus, mõistmine, lähedus, lihtsalt teise olemusolu tunnetamine. Väga sageli muudab lapse sünd paarisuhet, kahekesi olemisi. Laps vajab ju eelkõige õnnelikke vanemaid, ei piisa vaid täis kõhust ja soojast toast.
Aga hea on ju see, et mees hoidub lahkuminekust, see võib ju tähendada ka valmisolekut rahuolu pakkuva suhte nimel midagi ette võtma. Võimalik, et praegu ta lihtsalt ei mõista, mis teis toimub, tal on keeruline teadvustada seda, millest teie räägite. Mehe poolne püüd probleemi eirata, käituda nagu seda teemat poleks kerkinudki, oodata, millal pinge üle läheb, on ilmselt tema toimetulekuviis keerulistes või arusaamatutes olukordades. Võib ju ka nii mõelda, et ta pole seetõttu halvem ega parem kellestki, ega ka süüdi, vaid ta ei oska teisiti, pole teistsugust head kogemust, kuidas suhteprobleeme lahendada.
Kindlasti ei ole ka teie süüdi selles, et te pole rahul suhtega, kus intiimsus on kadunud. On väga oluline, et saaksite sellest avatult ja turvaliselt rääkida. Turvalisuse all pean silmas, et saab rääkida olulistest asjadest, ka tundlikest isiklikult haavatavatest asjadest ja kumbki ei tunne end halvustatuna, mahatehtuna, rünnatuna, st ei mingit kriitikat ega teise mure ignoreerimist. Sellise jutuajamise juures on äärmiselt oluline nii aktiivne kuulamine kui ka enda nimel rääkimine mina-keeles (vt ka meie kodulehelt: Suhtlemisoskuste KKK).
Samas võib ikkagi olla keeruline leida üles endas soov intiimsuseks, tunda lähedust nii emotsionaalselt kui füüsiliselt, leida endas üles romantilised tunded. Seda, mis on või ei ole, pole mõtet ka eitada, pole ju mõtet petta ennast ega teist. Sel juhul on ikkagi väga oluline teineteise mõistmine ja teineteisega toimuva aktsepteerimine. Kui teil mõlemal on vastastikune soov mõista, mis teiega toimub, kui kumbki ei pea kartma süüdistusi, näima teistsugusena, kogema nagu oleks tal „valed“ tunded, siis juba see võib mõjuda pinget vähendavana ja võimaldab avatult rääkimist, seeläbi suhet muuta. Isegi kui teil ei ole enam romantilisi tundeid, on ikka väga oluline, et säilitaksite vastastikku sõbralikud suhted ühise lapse vanematena.
Keegi ei saa garanteerida ega ennustada, milliseks teie suhted kujunevad, kuid te saate mõlemad tunda end vastutavana suhtes toimuva suhtes, oma rahulolu eest.
Kui rääkimised osutuvad keeruliseks, siis tasub pöörduda ka spetsialisti poole, nt paari- või pereterapudi poole.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
