Mul on mais 7a saav poeg, kelle isaga oleme lahus elanud umbes 4 aastat ning hooldus on korraldatud nii, et meie ühised lapsed- poeg ja tütar (5a) elavad nädala minuga ja nädala oma isa juures. Elame üksteisest 3km raadiuses, kuid vanemlik suhtlus omavahel annab soovida. Eksmees on üsna kergesti ärrituv (minu suhtes kui ma ilma temaga nõu pidamata mõne otsuse vastu võtan), kuid väga kaitsev & hooliv oma laste suhtes.
Lapsel on probleemiks see, et kui ta mõne ülesandega hätta jääb, siis hakkab kohe pisaratega nutma. Rahunemiseks kulub päris palju aega, sest kui see staadium tuleb, siis ta lihtsalt "ei kuule". Siiamaani olen sel juhul lihtsalt tal rahuneda lasknud ja seletanud, et kõik inimesed õpivad ja kõike ei peagi oskama, kuid see seletus ei ole osutunud niivõrd efektiivseks, et seda endastvälja minemist enam ei juhtu. Kuna ta on nüüd kooliks ettevalmistusklassis, siis mainis ka kasvataja, et ei suutnud sõna kokku lugeda ja hakkas nutma. Mängudes kaotajaks ta ka ei suuda jääda, hakkab nutma. Kuidas seda leevendada, et ta iga ebaõnnestumise peale nutma ei puhkeks? Millest see tingitud võib olla?
Teine teema veel, mis pojaga seoses muret teeb on see, et ta ei talu kui keegi tema üle nalja teeb, siis on samuti vesi silmas, samas ise teisi norida (nt õde) vahel meeldib küll, aga temast ei tohi nalja teha.
Asjade saamise suur soov on tal ka... ja alustab juttu nii, et "Ma tahaks seda, aga ma tean, et ma ei saa... Ma ei saa aru, et kas see on manipulatsioon minuga, et ma ikka ostaksin või on see isa poolt sisse kodeeritud, et "ei saa"... Mina teen tavaliselt uute asjade saamiseks kokkulepped, et tähtpäevadeks ja kui mingi eesmärk on saavutatud (nt oli üks selline oma voodis magama hakkamine).
Minu jutu puhul on ilmselt raske tõelist probleemi põhjust näha. Olen vestelnud tema isaga ja isa juures pidi samamoodi käituma, aga ka tema ei näe põhjust. Kuidas last toetada/aidata, et ta elus ebaõnnestumistega paremini toime tuleks?
Laste enesekindluse toetamine on kahtlemata oluline asi. Sellest, kuidas laps end tunneb, kuivõrd usub endasse, oleneb tema toimetulek, käitumine, areng ja lõppkokkuvõttes ka rahulolu üldiselt ja suutlikkus olla õnnelik. Kuivõrd me muretseme, talume pingeolukorda, ärevusetase oleneb kindlasti nii kaasasündinud närvisüsteemi eripärast kui ka omandatud suhtumisest ja käitumisest, seega õpitust. Võib ju olla, et poisi isa on sarnase geneetilise pagasiga ja see pole ei halb ega hea, vaid inimesed lihtsalt on igaüks oma eripäraga. Niisiis, on igati ootuspärane ja loogiline, et muretsevate vanematel sageli muretsevad ja ärevad lapsed.
Küsimus ongi selles, kuidas igaühe eripära arvestada ja mida teha, kui olete märganud lapse raskusi mõne olukorraga toimetulekul.
Nagu öeldud, palju on meis ka omandatut ja siinkohal on oluline jälgida, kuidas toimib eeskuju, st lähedaste inimeste toimetulek sarnastes olukordades, millest laps saaks õppida. Näiteks, võib poiss võtta omaks kellegi pessimistlikku suhtumise („ma niikuinii ei saa ….“) või sisendusi, nt manitsusi, hoiatusi, muretsemisi. Laps võtab omaks kuuldut-kogetut mitte ainult neist olukordades, mis on otseselt temaga seotud, vaid ka sellest, mida näeb-kuuleb ümbritsevate inimeste kaudu. Seega kindlasti jälgige, kuidas poisiga tegelevad, lähedased inimesed käituvad, suhtlevad. Kuivõrd lipsas jutu sisse endal "ma ei saa, ma ei oska" . Kuivõrd teis ja teistes posile olulistel inimestes on ärevust, muretsemist, kartlikkust, hoitusi, ettevaatlikkust, keelamisi jms.
Veel on mõistlik jälgida ja saada endale vajalikku mõtteainet sellest, kuidas lähedased inimesed reageerivad, kui poiss ilmutab ebakindlust, kaotusevalu, miski ebaõnnestub, nutab, loobub proovimast jne. Ja teisalt, mis on aidanud poisil õnnestuda, leppida kaotusega, innustanud midagi uut proovima, olnud ise huvitatud, näitab initsiatiivi ja mis on toetanud usku iseendasse.
Üks mis kindel, last toetab kindlasti piisav positiivne tagasiside ja tunnustus (positiivne mina-sõnum, nt mul on hea meel, et proovisid lugeda seda rasket sõna; olen rõõmus, et tahad ise lugeda; olen uhke, et täna tegid ise …. Jne.). Vältima peaks igasuguseid hinnanguid, nii negatiivseid sildistusi (oled ise ka ikka laisk; piripill, tita vms.), aga isegi positiivsetest hinnangutest pole abi, sest siis ta püüdleb vaid teiste heakskiidu saamise poole ja tema isiksuslikule arengule ei tee see head, suureneb sõltuvus teiste arvamusest, kuid ei kujune enesekindlust temast endast lähtuvalt. Lisaks oleks vajalik vältida ka moraalijutlust (nt sa peaksid ikka rohkem harjutama; sa ei tohiks iga asja peale nutta) või siis hoiatusi, kauplemisi (kui sa jälle nutma hakkad, siis me seda mängu enam ei mängi).
Teie kogemus näitab, et on hetki, kus poiss on sedavõrd tunnetega kipus, et ei kuule üldse, mis te talle räägite. Nii võibki olla, sest sel hetkel lähebki kogu energia tunnete peale ja rahunemiseks on vaja aega. Kõrvalolijalt vajab ta sel hetkel mõistmist ja tuge, aktsepteerimist, et ta võib neid tundeid tunda ja ta ei ole seepärast halvem, nõrgem, vähem tubli. Talle võib kõige paremate kavatsustega innustus (nt ära nuta, pole midagi, küll sa hakkad oskama), süvendada hoopis ebakindlust seeläbi, et ta ei tohi tunda seda, mida tunneb. Kuid ta ei saa ju seda ise juhtida, olematuks teha. Ta kogeb vaid, et temas ollakse pettunud ja ta ei vasta ootustele. Seega võib olla hoopis abistav see, kui eelkõige aktsepteerite, et on kurb, kardab midagi, on pettunud kaotuses, õnnetu, kuis miski välja ei tule jne. Neil hetkil on parim teda aktiivselt kuulata ja tema tundeid peegeldada. Võib juhtuda, et see on talle suureks kergenduseks ja kogedes, et teda mõistetakse ja armastatakse just sellisena nagu ta on, leib endas üles potentsiaali eneseusuks. Sest ta ei pea enam võitlema ebakindlust toitvate tunnetega.
Kirjeldate, et teil on kokkulepe uute asjade saamiseks, et seeläbi innustada teda uuteks saavutusteks. Kindlasti on see hea kavatsusega motiveerida teda ja premeerida tulemust. Samas on sellel ikka kauplemise maik ka ja väärtuslikumaks võib osutuda lõpuks see asi, mida ta siis „präänikuks“ saab ja tahaplaanile võib jääda õnnestumine ise ja saavutus. See ei ole seotud kuidagi eneseuhkusega. Ta ei saa sellest tuge sellele, et temas endas on midagi, mida ta koges ja võitis. Kõlama peaks jääma uhkus ja rahulolu endaga – see toidab tema enesekindlust. Asjad, millega motiveerida, seda aga ei tee. Õpib ta aga ise kauplema ( nt kui ma lugema õpin, kas ostad mulle siis arvutimängu? ). Meeldetuletuseks, et selle asendus võiks olla positiivne mina-sõnum ja teie ühine rõõm iga kordamineku üle ning õppetund, kuidas seda saavutati. Kõik, mis on seotud positiivse elamusega, kipub korduma.
Seega igas päevas on midagi, millest õppida, mida jälgida ja mille kaudu anda tagasisidet. Arutlege ka isaga neid asju ja jagage oma õnnestumisi. On suurepärane, et te mehega ei otsi süüdlast, kes mida valesti teeb. Isegi kui te teete midagi erinevalt, ei tähenda see sugugi, et keegi teeb midagi valesti. Lapsed kohanevad sellega, et inimesed on erinevad. Ka siis, kui poiss nt nutab ühes kodus rohkem kui teises, et tähenda see tingimata, et üks on rohkem põhjustajanud poisi ebakindlust. Küll aga võib lastele vahel olla keeruline kahe kodu olemasolu – liiga palju ja sagedasi muutusi.
Kindlasti aga vajab poiss seda, et tema isa-ema teevad koostööd, suhtlevad pingevabalt, ei ole liialt mures tema pärast, ei tee etteheiteid teineteisele, vaid on sõbralikud, ise rahuolevad, tasakaalus ja austavad teineteist.
