Tere tere- oleme mehega koos elanud paar aastat ning mehe laps (7) koos meiega poole sellest ajast (laps elab vaheldumisi nii ema kui isa juures).
Üldjuhul ei ole justkui miskit valesti ning suhte alguses tundus, et kõik võiks üsna hästi sujuda..seda aga hetkeni, mil otsustasime kokku kolida ning sai alata niiöelda argipäevaelu.
Algasid tülid teemal, et ma kohtlen last liiga karmilt ja miks ma alati ainult temaga riidlen ja talle pidevalt "liiga teen" aga näiteks sõprade lastega olen alati ülitore ja kas siis tõesti on teiste lapsed nii palju paremad kui "meie enda laps" jne.
Püüdsin selgitada, et minu meelest tuleneb see erinevus ehk sellest, et kui minna külla sõprade lastele, teise perekonna koju, siis üldjuhul ei lähe me sinna nende perekondlikke muresid lahendama ega nende lapsi kasvatama. See ongi justkui selline toreda tädi sündroom, kus sa mõned tunnid mängid ja lustid lapsega, siis lehvitad mõnusalt head-aega, paned riidesse ning lahkud. Ei ole ju minu asi minna külla, hakata uurima, et mis siis laps pahasti teinud on ja kuidas kasvatusega lood jne..
Kuna aga meie laps elab koos meiega päris suure osa ajast, siis on tema mured ja probleemsed kohadki mulle aktuaalsed, mina pean nendega iga päev koos elama. Minu osaline vastutus on, et lapsest sirguks võimalikult terve mõtlemisega ning ühiskondlikult toimetulev noor inimene.
Kuigi ka mina tahaksin elada maailmas, kus puudub negatiivsus, tülid, riidlemine, olelusvõitlus jne jne, siis paraku me sellises maailmas ei ela ning kuigi mul omal lapsi ei ole ning see kogemus on mulle esmakordne, ütleb mu süda, et lapse kasvatamisega kaasneb ka mingil määral halvemate asjadega tegelemine- ei ole keegi meist päevast päeva ainult päikest täis ning üdidni heatahtlik.
Ühesõnaga, minu mehele paistab, et kui ma saadan lapse juba 2 õhtut järjest täpselt kl 21 pessu ja voodisse..kutsun ta vannituppa tagasi, kui ta peale pesu jätab oma riided laiali vedelema ja palun need mustapesukasti panna.. ei luba tal veel 5 min enne magamaminekut "ühte kiiret arvutimängu" teha, vaid püüan veenda teda hoopis joonistama või raamatut lugema või kurjustan kui laps sõna otseses mõttes viriseb söögilaua taga, et ei meeldi see ja ei meeldi teine ja ei maitse, kuigi eelmisel päeval ei olnud nende samade asjade söömine mingi suurem ettevõtmine..seda kõike tehes ma näen ja tunnen vägagi tugevalt oma meest mulle kuklasse hingamas ja sellist minu "kasvatamist" taunimas.
Oleme sellest ka rääkinud ja seda avameelselt.
Alguses anti mulle mõista, et ma ise mõtlen selle tauniva emotsiooni välja- et mu mees vägagi austab mind ja seda, kuidas ma last suunan ja kasvatan.
On olnud ka olukordi, kus ma tõsimeeli tunnen, et mees tuleb mingis kindlas olukorras, kus ma lapsele miskit keelan või tõrelen temaga, seisab mu kõrval ja toetab mind. Tahan siia juurde lisada, et ma panen käe südamele ja ütlen, et ma ei riidel lapsega ilma põhjuseta! Meil on palju äärmiselt toredaid hetki ning olenemata sellest, et ma olen rangema käega kui mees ning niipalju kui aru olen saanud, rangem ka kui lapse päris ema, tunnen ja näen lapse käitumisest, et ta austab mind ning talle meeldib mu läheduses viibida.
Selle kõrval on aga hakanud tihenema olukordi, kus sellel hetkel, kus lapsevanemad peaksid üksteist toetama ning isegi kui on erimeelsus, püüdma seda arutada omavahel, mitte lapse ees, tekib vastupidine situatsioon.
Näiteks, olime siis kokku leppinud, et jah, laps peaks magama minema ikka iga päev võimalikult ühel ajal, mitte ühel õhtul kl 21 ja järgmisel 23.45..rutiini tekitamine lapsele (ja eriti veel kooliealisele lapsele) on ülioluline ning seda peavad küll täiskasvanud inimesed ise jälgima, mitte lootma, et küll laps ise väsib ja siis lõpuks magama läheb..
Okei, esimene õhtu tegime seda kõike koos, mina vaatasin kella, kell oli 21 ja siis ütlesin lapsele, et nüüd 5 min teeme veel mängu ja siis pessu ja siis rahulikult voodisse magamaminekuks valmistuma..kõik töötas, mees oli minuga samal lainel, toetas mind ning laps tegi ilma tõrgeteta nagu palutud..
Mul tekkis sellest südamess nii hea tunne! See oli õhkkond, mida olen nii kaua oodanud ja see on nüüd käes! Fantastiline! Ma ei pea enam maha pidama sõdasid teemal, et ok, ma siis võtan selle paha vanema rolli ja kamandan lapse minema kuigi just praegu on ju nii põnev arvutimäng käsil või laps tahaks nii väga edasi vaadata action filmi, mis tegelikult rohkem nagu suurematele mõeldud vms.
Mõni päev hiljem aga olime justkui ära kustutanud kogu eelneva.
Laps käis jälle vahepeal ema juures ära, tuli tagasi, loomulikult käib siia juurde see, et ka ema juures saab võike tegelane kodust kasvatust ning kindlasti mitte täpselt samasugust nagu meie kodus. Ehk siis igakord, kui laps jälle meile "kolib", on meil käes justkui uus inimene. ( olen nõus, et täiesti eraldi teema, ja väga lai teema, on kogu konseptsioon- kuidas ja kas üldse peaks last vanemate vahel "jagama")
Ja siis saabus jälle argipäev. Tundsin, et mees pole mu kõrval, ei sekku minu ja lapse suhtlusesse, öeldes, et need on meie teemad ja peame ise oma nurgad maha lihvima. Okei, püüan seda siis teha.
Jään siiski ka kindlaks oma seisukohale, et laps elab minu katuse all, minu kodus, ta ei ole minu bioloogiline laps, ma olen ta vastu võtnud oma koju ja oma südamesse ja ma ei ole kohustatud taluma kellegi teise võõrast last omas kodus, tekitades segadust minu asjades, asju lõhkudes ja määrides, maha salates mu toitu ja manipuleerides mu tunnetega, ilma et mul selles kohas mingit sõnaõigust oleks! Mul on õigus tuletada lapsele kasvõi 20 korda päeva jooksul meelde, et mustad riided käivad pesukastis või et kuivanud vorst ja näts ei käi teki all. Ja ma ei pea sealjuures taluma laitmist, et mis see laps sulle teinud on! Miks sa pead talle alati nii karmilt peale lendama!?
Nüüd, kuna mees ei sekku enamus ajast minu ja lapse suhetesse ega vaidlustesse teemal laps ja mida tohib ja mida nii väga mitte, siis loomulikult tabab selle ideaalselt ära ka laps ise.
Laps on meeletult nutikas ning saab lausa õhust aru, mis värk on ning kes mingil positsioonil parasjagu asetseb.
Kuigi ma tunnen, et laps austab mind ning meil ei ole sellist läbisaamise muret ega võõrastamist, on loomulikult tema isa ning ka ema talle olulisemad. Ja see nii peabki olema.
Aga tänasel päeval on see olukord hakanud mulle vaenlaseks, kuna iga kord kui ma midagi ütlen, vaatab laps kohe isa poole ja ma näen, kuidas isal hakkab kahju- ta justkui ei julge oma last keelata või temalt midagi ära võtta ( eks see ongi see katkise perekonna taak, mida kaasas kantakse) ning minust astutakse üle.
Kui ma sellest hoolimata jään oma seisukohale kindlaks ning ka isa jaatavast vastusest hoolimata keelan last, siis ma saan juba vastu sellise tüüpilise varateismelise sisina ning silmakõõritamised ja kõik muud sinna kuuluva. Seda on päris paha taluda ja sellega koos elada. Sest see on lisaks lapse ja mehe kodule ka minu kodu! See on minu peidupaik, kus ma tahan end hästi tunda, kuhu ma lähen hea meelega ja rõõmsalt.
Nüüd ma seda enam ei tee. Ausalt, ma olen tähele pannud, et ma väldin pikalt kodus olemist kui laps meil on. Teen seda ainult sellepärast, et ma ei taha olla jälle see paha inimene, kes last ainult korrale kutsub ja kamandab- positiivseid hetki ning olemisi ei panda ju sellises situatsioonis enam tähelegi- minust tehakse päeva kokkuvõte, et minul on terve päeva lapsega ainult suur isiklik probleem olnud ning ma ei suhtu lapsesse üldse soojalt ja hästi. Kuigi ma tean ju ja näen, et ei ole ainult probleem ja suhtun küll soojalt ja hästi aga lisaks sellele tegelen ma ka mündi teise poolega, kuna isal endal pole südant selle mündi poolega tegeleda.
Siinkohal selgituseks niipalju juurde, et mees ei ole kogu aeg passivne. Ta kasvatab ka oma last ja tegeleb temaga kuidas jaksab ning tõepoolest püüab kogu hingest korvata lapse purunenud perekonnast tulenevaid miinuseid.
Küsimus on ehk, et kus on see kuldne kesktee?
Kuidas minna edasi nii, et laps ei hakkaks olukorda liiast ära kasutama, kuna paratamatult lubatakse talle rohkem tänu sellele, et mõlemad vanemad püüavad mingi kõrvalt naljakana näiva süütunde tõttu oma last igal võimalikul hetkel kullaga üle valada, et korvata tõsiasja, et jah, ma jätsin su ema maha või, et jah, läksin su isa juurest minema ( Muide, ka mina olen purunenud perekonnast pärit ning seetõttu on mul aeg-ajalt väga sürrealistlik kõrvalt jälgida meie pere lapse käitumist ja olukorda-vaatan kohati justkui iseennast ning seal kõrval tunnen, kuidas isegi tänasel päeval teatud protsessid minus taas ellu ärkavad ning lahendusi otsima hakkavad).
Lõpetuseks, ma ei teagi, mida nüüd edasi teha.
Kas jääda ennast usaldama ja usaldada protsessi- lasta asjadel oma soodu mõnda aega voolata ja siis uuesti otsa vaadata? Või pöörduda viivitamatult kolmanda inimese juurde jutuajamisele..?
Õnnelik ma hetkel ei ole ning mure on hinges päris suur, kuna asi on jõudnud nii kaugele, et ma väldin oma kodu ning püüan hoida oma suu kinni ja sellega iseendale kandadele astudes ning ennast maha surudes.
Ei soovi ma olla "halb lapsevanem" peres poole ajast elavale lapsele. Minu suurim soov on, et temast kasvaks sirge seljaga, iseseisev ning vastutustundlik tegelane.
Näen kõrvalt, kuidas mu mees piinleb oma painajatega, et ma läbi lapse kasvamise vihjan sellele, et ta on läbikukkunud isana ning süüdistan teda, et ta ei saa oma asjadega hakkama ja olen kogu aeg tõre ja tõsine.
Olen siinjuures talle iga kord sõna-sõnalt välja öelnud, et see ei ole minu eesmärk, ma ei süüdista teda ning ma olen täiesti kindlal arvamusel, et ta ei ole läbikukkunud! Ta on siiamaani üles kasvatanud suurepärase noore lapse ja teeb seda kenasti edasi ka praegu, kuid me ei saa jääda oma lastega igavesti sinna Imedemaale, kus lapse ainus "ülesanne" on olla imearmas ning kõik, mis ta teeb, ongi lihtsalt nii tore jne. Me oleme jõudnud nüüd nii kaugele, kus väikest viisi meie ootused lapse suhtes hakkavad kasvama, me hakkame õpetama lapsele rutiini ja puhtust ja vastutust ja kõike sellega kaasnevat. Minul on mulje, et see on meie murekoht. Me ei suuda selles kohas mehega ühte kohta välja jõuda.
Et asi ei ole isiklik.
Kogu selle Imedemaa kõrval, mis loomulikult peab säilima ka praegu, sest laps on veel piisavalt lapseeas ning keegi ei nõuagi temalt täiskasvanu käitumist, peame tegelema ka argisemate teemadega ning ei tohiks ära unustada ka iseennast. Minu jaoks on oluline, et laps ei "ruuliks minu elu". Ja seda lapsele selgeks teha siis, kui ta on 15, on juba võimatu. Sellega peab tegelema praegu. Kehtestama mängureeglid. Nagu igas mängus.
Ei oskagi rohkem midagi öelda..
|
