Tere. Leian end viimasel ajal üha raskemast olukorrast ja ei oska kellegi poole selles küsimuses pöörduda. Elan nimelt juba ca 8 kuud välismaal vahemere piirkonnas. Mul on teisest rahvusest elukaaslane ja temal on eelmisest abielust kaks last - 11. a poeg ja 14. a tütar. Mehega olen suhtes olnud ligi 2 aastat ja seni kuni mul lastega kokkupuudet polnud, oli kõik suurepärane - arvasin, et olen leidnud täiusliku kaaslase ja armumise tunne mõlemal oli üle mõistuse. Mehe töö tõttu elame pool aastat teises piirkonnas ja lapsi sel ajal meiega koos ei ole (tulevad ainult 1 kuuks külla). Ülejäänud pool aastat (talveperioodil) elame aga suurlinnas, kus lapsed elavad emaga meie kodust paari tänavavahe kaugusel. Sel perioodil käivad ka lapsed meie juures - iga päev pärast kooli umbes 4-5 tundi ja igal teisel nädalavahetusel. Seega nad päriselt koguaeg küll meiega ei ela, kuid tunnen et isegi seda on minu jaoks liiga palju (kuus on meil ainult nö 4 lastevaba päeva). Mul endal lapsi pole (olen l28 aastane) ja mingeid varasemaid kogemusi sellest vallast ka mitte. Ma pole kunagi olnud eriline "lastesõber", sest ei oska nendega suhelda ega olla. Nüüd olen aga tõelise probleemi ees, sest pean äkitselt üsna suure osa ajast lastega veetma ja samal ajal oma elukaaslast nendega jagama. See kõik on minu jaoks nii palju raskem kui oleksin iial osanud arvata. Oleme lastega nö elanud nüüdseks ca 4,5 kuud ja ma pole siiamaani nendega mingit kontakti ega lähedustunnet suutnud saavutada. See aga tekitab pingeid minus endas ja ka minu elukaaslases. Tema jaoks on tema lapsed kõige tähtsamad ja kuna ta neid suvel pikalt ei näe, siis talvel püüab ta iga võimaliku hetke nendega veeta. Mina aga tunnen, et meie suhtest pole varsti enam midagi järel, sest kahekesi me enam praktiliselt üldse midagi ei tee. Kui lapsed on meie juures, siis on ta 100% neile pühendunud, kuid muul ajal on hõivatud töö ja muude toimetustega. Tunnen end üsna teisejärgulisena ja üksikuna, kuna mul siin veel eriti mingeid sõpru pole. Lastega on mul ka raske suhestuda, sest ei räägi nendega sama keelt (mehega suhtleme inglise keeles, kuid lapsed räägivad teises keeles). Lisaks on nende kasvatus mulle arusaamatu ja kohati ka täiesti vastuvõetamatu - 11 ja 14 aastaseid lapsi koheldakse endiselt nagu tittesid ja püütakse hoida hirmsasti nö põllenööri küljes. Tean, et lapsed iseenesest pole halvad ja minu suhtes nad ka pahatahtlikult ei käitu - küll aga väga omandihimuliselt isa suhtes, mistõttu laste juuresolekul ei julge ma talle lähedalegi minna (isegi tema kõrvale istumine muudab tütre tõredaks ja armukadedaks). Ühesõnaga on mul raske tema lapsi omaks võtta, seda enam et minus ei ole seda lapsevanemlikku tingimusteta armastuse tunnet ja nende kasvatamises pole mul justkui ka mingit rolli. Minu mees armastab aga oma lapsi ülevoolavalt ja ei talu üldiselt mingit kriitikat või minu nõuandeid nende kasvatuse osas. Selle 4 kuu jooksul olen suutnud teda veenda vaid selles, et lapsed tuppa tulles jalanõud jalast võtaksid (mis pole siinmail tavaks ja mida tuleb neile alatasa meenutada). Igatahes tunnen end rohkem nagu pere teenijana (päevast päeva ainult koristan, pesen, teen süüa) kui osana sellest ja minu suhe elukaaslasega on tundmatuseni muutunud. Isegi kui oleme vahel kahekesi ja püüame lõõgastuda, siis läheb lõpuks ikka jutt lastele ja lõpeb lõpuks tüliga. Mees meenutab mulle juba iga päev, et kui ma ei suuda elu koos temaga sellisena nautida, nagu see on, siis peaksin ehk ära minema. Ma tõesti ei tea mida teha ja olen justkui kahevahel - ühelt poolt tahaks elada harmoonias koos lastega ja suuta neid omaks võtta, teisalt jälle kardan, et kui nendega liiga lähedaseks saan, siis tahavad nad ehk üldse meie juurde kolida. Kuna isa on veedab suure osa ajast lastest eemal, siis oma tohutute süümepiinade tõttu ja kartusest olla halb isa, ei taha ta neid milleski keelata või nendega karm olla. Seega kui nad minuga ka ühel hetkel väga ära harjuvad, siis võivad nad paari aasta pärast mugavama elu ootuses tahtagi meile elama tulla. See mõte ei rõõmusta mind aga ühestki otsast, seda enam et siinmail on lastel tavaks vanemate juures elada isegi kuni 30 aastaseks saamiseni. Ise kujutan ma meie suhet tulevikus pigem ette sellisena, et tema lapsed saavad kord täiskasvanuks/iseseisvaks ja ka mina võiksin siis ehk kord emaks saada.
Kuna olen ise nii segaduses ja kohutavalt stressis (viimasel ajal on koguaeg tunne, et tahaks nutta ja ei mäletagi enam millal viimati üldse naersin), siis ma ei ole kindel, kas te mu tekstist üldse aru saate või mõne küsimusegi välja loete. Olen tänulik igatahes tänulik ükskõik mis vastuse üle (soovitage kasvõi asjakohast kirjandust, mida lugeda).
Kirjeldatud olukord on tõesti keeruline. Kirjutate, et mees meenutab teile iga päev: kui te sel moel õnnelik ei suuda olla, siis ehk peaksite hoopis ära minema. See lause kõlab realistlikult ses osas, et tõesti: te olete teinud oma elutähtsa valiku nii, et teie lähisuhtepartner on välismaalane, te elate võõral maal, seega peate teie leppima sealsete kommete ja eluviisiga; teie elukaaslasel on kaks last, kes jäävad tema elupäevade lõpuni tema armsateks lasteks. Need on kõik tõsiasjad, mille vastu ei saa.
Teisalt peaks aga olukorda kindlasti vaatama sellest aspektist, et suhtes on alati kaks inimest, ja need kaks peaksid teineteisega kohanduma ja sobituma sel viisil, et kumbki saaks nautida lähisuhet ja ennast selles mugavalt tunda, kummalgi peaks olema õigus ja võimalus jääda iseendaks (oodata aktsepteerimist just sellisena, nagu ta on), seista enda vajaduste eest ja oodata, et teine tema vajadusi märkab, areneda isiksusena, omada isiklikku ruumi, saada toetust, mõistmist ja abi jpm.
Ootused suhtele on inimeseti ja paariti tihti erinevad, siiski näitavad nii pikaajaliste suhete põhjal tehtud uuringud kui ka nõustamispraktika, et õnnelikumad ollakse neis suhetes, kus eelpool nimetatud aspektid on rohkem kaetud.
Enne selle kaalumist, kas suhtest ja võõralt maalt lahkuda, võiksite kaaluda, kui palju on teil võimalusi muuta suhe selliseks, et nii teie kui ka teie elukaaslane saaksite sellega rahul olla. Juba lähimal nädalavahetusel, kui lapsi pole, võiksite võtta ette põhjaliku teineteise kuulamise. Teie pinge tundub olevat väga suur, parem, kui see rutem maandust leiab.
Sellel jutuajamisel peaks kumbki ausalt ja endakohaselt kõnelema sellest, mida ta suhtelt ootab, mis on suhtes hästi, mis halvasti, mis meeldib, mis ärritab, mida võiks teha teisiti jne. Teineteist kuulata on vaja seni, kuni tuleb mõistmine, alles siis, kui teineteist mõistetakse, on võimalik teha kokkuleppeid. Kokkuleppeid võiks teha samm-sammult, ei ole võimalik muuta kohe kõike, mis ei sobi.
Rääkige elukaaslasele siiralt, kuidas te ennast tunnete lastega seoses, samuti, kuidas tunnete end selles lähisuhtes. Hoiduge süüdistustest, rääkige endast: mina tunnen..., mina arvan..., mina tahan..., mina vajan... Minakeel võib kõlada egoistlikult, ent pole seda, kui olete samavõrra nõus ka kaaslast kuulama: mida tema mõtleb, tunneb, tahab. Oma vajaduste eest saab siiski seista igaüks ise, ei saa jääda loota sellele, et teine nagunii mõistab. Elus ei ole endastmõistetavaid asju, ikka tuleb enda vaateid ja vajadusi teistele selgitada.
Valusatest ja ebamugavatest asjadest on valus ja ebamugav rääkida, kuid muudmoodi ei saa inimesed teineteisest aru – ainult rääkides. Kui tähtsad teemad on n-ö pimedas, siis on see suhtele ohtlik, teemad on omavahel seotud ja pime ala kipub aina laienema. Loomulikult on hirm neist asjadest rääkida, kaalul on ju suhte kvaliteet ja ehk isegi selle kestmine. Kirjast saan siiski aru, et nii te jätkata ei taha – seega on vaja muutusi, ja neid muutusi saate teha koos. Nii suhte alustamiseks, kestmiseks kui ka lahkuminekuks on ikka vaja kaht inimest.
Soovin teile edu enda eest seismisel ja läbirääkimiste pidamisel. Võõras kultuuriruum lisab paratamatult pinget ja mõistmatust, seda enam on vaja olla selge oma vajaduste selgitamisel.
