Olen 28-aastane ja soovin küsida nõu seoses suhtega, mis on tänaseks väga äärmuslikus seisus. Meie kümneaastane kooselu lõppes ootamatult mitu kuud tagasi, kui mees nädal enne oma juubelit väga ootamatult ühel õhtul teatas, et tema jaoks on meie suhe läbi, kõik oma asjad võttis ja ära läks. Abielus ega lapsi meil ei ole.
Sain aru, et midagi on väga valesti, hoidsid mitu nädalat distantsi, võtsin aja maha ja mõtlesin väga põhjalikult oma käitumisele ning soovidele. Kui uuesti rääkisime, ütles ta, et väga tore, et olen oma elu üle järele mõelnud, kuid tema jaoks on endiselt kõik ja nädal pärast kodust väljakolimist leidis ta endale juba uue kaaslase. Sain šoki.
Kaks kuud hiljem otsis mees minuga ise kontakti, soovis arutada, mis saab meie ühisest kodust, kinnitas, et tema jaoks ei saa meist paarina enam asja. Kuna mul oli väga tugev sisetunne, et tema jutt ja olek ei lähe kokku, andsin talle ka selle kohta tagasisidet. Rääkisime paar korda seejärel. Ühes avameelses vestluses tunnistas mees, et ei jõua enam kaitsekilpi ees hoida, et tunneb suurt segadust ning koduigatsust; kahetseb, et alustas nii kiiresti uut suhet ja tunneb ennast süüdi ka uue inimese ees. Jõudsime arusaamisele, et on kaks võimalust – kas proovida koos või jätkata eraldi. Nädal hiljem teatas ta väga ägedalt ja närviliselt, et „olin näinud tema pea sisse ja see on vale“ ning et ta võtab mõtlemisaja kolm kuud, mille jooksul ei suhtle ei minu ega uue kaaslasega. Püüdsin tema valikuga leppida ning otsustasin, et nende kolme kuu vältel kontakti ei otsi. Nüüd naistepäeval (kui oli möödunud ligi kuu) soovis mees ootamatult rääkida. Tõi mulle lilled, ütles kaks lauset, et tema on asjade üle järele mõelnud ja ta ei soovi ikkagi minuga jätkata, ning lahkus.
Mitu oleme oma kätega taastanud maja. Viimased poolteist aastat oli meil mõlemal pöörane tempo seoses töö ja majaehitusega ühitamisega, ühist aega ei osanud piisavalt võtta ning tagant järele saab öelda, et kaugenesime teineteisest (kuigi ühine siht kodu näol oli tugevalt olemas). Peamine erimeelsus suhtes oli ja selle nimetas mees ka põhilise põhjusena, miks ta ei näe võimalust jätkata, nö perenaise ja peremehe rollide jagunemine. Toon ühe näite: olen püüdnud aktiivselt majaehituse (sh ka nö väga mehistes) töödes osaleda. Minu jaoks on see olnud ühest küljest võimalus õppida uusi asju ning võtta otseselt osa oma kodu loomisest, samuti soovist oma meest toetada (sest olen sõprade pealt näinud, kui raske on meestel üksi koduehitusel rabeleda). Mees on seda näinud samas oma mehelikkuse kõigutamisena ning liigse sekkumisena. Tunnistan, et hirmust kõrvalejätmise ees olen enda arvamust vägagi jõuliselt peale surunud, samas kinnitasin mehele, et olen sellest õppinud ning samu vigu ei kordaks. Kaks aastat tagasi oli meil esimene kriis, kus mees tahtis suhet lõpetada (seoses majaehituse pingetega). Rääkisime siiski asjad lahti, käisime isegi mõned korrad nõustamisel, kuigi mees oli väga skeptiline selles osas. Reaalset kvalitatiivset muutust suhtes seejärel ei toimunud, asjad kuidagi rahunesid iseenesest maha ilmselt.
Oleme mõlemad tugevad natuurid, jõulised ja iseteadlikud. Mees on kinnine, väga põhimõttekindel, olen kogenud, et tal on oma eksimusi raske tunnistada ning oma tunnetest ning mõtetest kõneleda. Ta on pärast kodust lahkumist hoidnud eemale ka parimatest sõpradest. Meie vestluste põhjal saan oletada, et äramineku otsuse langetamisel mängis olulist rolli see, et ta ei näe lahendusi meie suhte taastamiseks; ta ei usu sellesse, et me kumbki võiks muutuda ning peab tugevat sisemist heitlust selle üle, et oma algset otsust mitte muuta (kardab näida „tuulelipuna“).
Olen tänaseks jõudnud arusaamisele, et minu jaoks ei ole meie suhe läbi. Samas tunnen ennast täielikult lõksus, sest olen püüdnud tema käitumist mõista ja luua olukordi, kus koos asjadest rääkida, kuid minu vajadused on jäänud täitmata, sest otsused on olnud ainult temapoolsed ja ta ei ole nende tegemisse mind kaasanud.
Soovin nõu, kuidas edasi minna. Soovin temaga avameelselt vestelda ja jõuda niikaugele, et mõelda KOOS, kuidas edasi. Annan endale aru, et pärast sellist kriisi ei ole suhe enam sama ning soovingi õppetunde meie suhte taasloomiseks kasutada. Saan küll rääkida ainult enda eest, aga arvan, et me mõlemad oleme nii mõnedki väärtused ümber hinnanud, meie teadlikkus endast ja suhtest on tõusnud. Ühest vestlusest selgus, et unistame endiselt sarnastest asjadest.
Kuidas jõuda niikaugele, et mees oleks valmis nö tema jaoks lukus oleva teema uuesti avama? Alustuseks paluda tal oma otsuse tagamaid selgitada, aga edasi?
Kuidas luua olukord, et koos meie õppetundidest ja ootustest rääkida ning võimalikke lahendusi genereerida?
Kuidas toetada usu leidmist, et see ei ole kõik „vana supi ülessoojendamine“?
Olen veendunud, et pereteraapiat ei saa talle praegu välja pakkuda, see tekitaks vaid ägeda vastureaktsiooni.
Olete pärast mehe lahkumist mitmeid kordi oma suhtest rääkinud, mees on soovinud mõtlemisaega, kuid jõudnud siiski otsusele, et ei soovi suhet taastada. Teie usute, et suhet saaks toimima, sest olete mõistnud, mis peaks olema teisiti, kuid mees ei taha. Kirjast selgub teie oletus, et mees mitte niivõrd ei taha uuesti proovida, kuivõrd tema eneseuhkus ei võimalda esialgsest otsusest taganeda. On see nii või teisit, ikka on oluline, et mees jõukas selleni ise, et tahab teiega koos jätkata.
Teie olete püüdnud survet mitte avaldada ja see näib igati mõistlik. Suhe saaks toimida ja uuesti proovimine samuti ikka vaid siis, kui mõlemad seda tahavad ja usuvad sellesse. Samuti ei toimiks veenmine, palumine, tingimine jms. See ei oleks täiskasvanulik, mõlemapoolselt suhte õnnestumise eest vastutust võttev, teineteist aktsepteeriv suhe.
Küsite, kuidas mehesse usku sisendada? Raske öelda, vastus eeldaks, et mees saaks avatult ja ausalt väljendada seda, mis seda usku talle annaks. Ta peaks saama vabalt arutleda, mis teda häiris, kuidas ta end suhetes tundis ja kogeda, et nüüd on teisiti. Kindlasti seda ei saa mitmeks kuuks suhtlemist vältivalt pausi võttes. Sellised asjad saava muutuda protsessis ja ehedas elus, suhetes olles. Uus algus, et ta poleks „vana supi soendamine“ tähendaks mõtteviisi muutust, emotsionaalselt uut kogemust, turvaliselt läheduse kogemist. Turvalisus laiemas tähenduses – ma saan olla oma partneriga selline nagu olen, tunnete väljendamine ei ole ohtlik, saan olla ka haavatav ja tundlik ja ikka kogeda et teine on minu jaoks olemas, hoolib, toetab, mõistab. See on ka oskus ja valmidus väljendada erimeelsust, taluda pinget, konflikti, kartmata teise poolt mahategemist, hülgamist. Kõike seda ei saa kokku leppida, teineteisest eemal olles välja mõelda, vaid ikka teineteisega koos seda kõike kogedes emotsionaalsel tasandil.
Teie loost võib oletada, et mees vajab distantsi, see on tema viis käituda pingelistes olukordades. Kui ta saab olla eemal, siis mõne aja möödudes on ta jälle valmis lähenema. Niipea kui ta tunnetab survet, kontrolli teie poolt, võimalik ka et teie ootusi, nõudmisi, pettumusi, kurbust, siis see on talle liiast, ta ei vastandu, ei seisa enda eest, pigem väldib pinget ja jälle eemaldub. Vahel on nii, et koos ei saa olla, aga lõplikult eralduda ka mitte. See võib olla teie muster, millega tegeleda. Kuidas olla koos nii, et läheduse, sõltuvuse ja iseseisvuse määr sobiks mõlemale, on põhiküsimus.
Praegu näib nii, et teie võtate vastutust ka tema eest – teie soovite temasse usku sisendada, otsite võimalusi temaga uuesti kohtuda, rääkida, veenda. Seega jätkate kontrolli võtmist, mis võib mehele mõjuda nagu varem, see on vana tuttav muster, mida tema väldib.
Mis puutub nõustamisse, siis suuri muutusi suhetes mõne korraga ei saagi tekkida. Tookord saite ehk veidi leevendust mõnele küsimusele, kuid see ei võimaldanud piisavaid muutusi ega püsivaid. Nagu ka suhetes on vaja kahe osapoole vastutust, on ka pereteraapias oluline mõlema motiveeritus. Pereteraapia eesmärk ei pruugi olla suhte taastamine. Olenevalt pöördujast võib see olla ka iseendas selguse loomine, toimunu mõistmine, suhtemustrite teadvustamine jne. Seega mees peab saama ise otsustada, mida vajab, mis on tema ootus, eesmärk ja tunnetada vastutust, nii suhetes või teraapias.
