Tere, Esimest korda elus kirjutan kuhugi Foorumisse, aga ei oska mujalt nõu otsida. Sõpradega ei julge rääkida – häbi on, et perekond ei püsi koos.
Lugu siis järgmine, olen üle kolmekümnendates mees ja tänaseks päevaks OLIN suhtes 9 a. noorema neiuga ja meil on ühine imearmas poiss. Järgmine kuu oleks meil saanud 3 aastat koos olemist. Eks nagu tavaliselt oli armumine suur ja alguses tundus kõik lill. Liigagi ilus, sest klapp tundus parem, kui kunagi varem suhetes. Kolisime üsna ruttu kokku ja ei läinud kaua aega, kui proua jäi rasedaks – me olime üliõnnelikud. Mina käin täiskohaga tööl ja kuna olen ettevõtja, siis pean vajadusel vahest ka ületunde tegema. Nii me siis olime õnnelikult rasedad, ja ta jäi koju dekreeti. Ma proovisin ka nii palju kui võimalik kodus olla. Ja mitte ainult ei proovinud, vaid olin ka. Käisime ikka koos igalpool ja loomulikult ka perekooli loengutes ja ka sünnitusel muidugi koos. Raseduse ajal nagu naine ikka on väsinud, tujutseb ehk siis hormoonid möllavad jne ... ka me sekselu kuivas kokku. Selle aja kohta ei ütlegi eriti midagi halba, tundus arusaadav, et sellised muutused, eks me juba siis natuke nääklesime mingite kodutööde pärast, aga lapse kasvades aina rohkem. Proua oli kodune lapsega ja mina siis käin tööl ja koolis. Kolm nädalat tagasi käis proua sõbrannadega väljas ja kogemata tuli välja, et väga sügavalt flirtis ühe oma “sõbraga”. Tunnistas, et tegi vea ja lubas, et seda ei juhtu enam ja saab aru, et usalduse tagasitulemine võtab aega. Andestasin ja kõik oli tore, kuni eelmisel nädalal kõik kordus – läksime lahku! Muidugi öeldakse, et midagi ei ole olnud. Mina olen kaotanud usalduse, aga tema tunneb, et Mina olengi kõiges süüdi, sest tema vajas rohkem tähelepanu. Mind süüdistatakse põhiliselt kodutööde mitte tegemises ja liiga palju tööl käimise pärast ja kuna läksin ka ülikooli kaugõppesse, siis ka sellega ja mina süüdistan vastu petmises ja selles, et kui ta Facebookis ei istuks terve päev, siis oleks kõik kodutööd tehtud. Tema aga tunneb, et kui tema kodutöid teeb, siis on tema minu ori. Jah, tunnistan, olen vähe kodutöödega aidanud, aga tema on ajaliselt kordi rohkem kodus. Olen korduvalt pakkunud, et pesku tema enda ja lapse nõud ära ja ärgu minu nõude pärast muretsegu, aga ei toimi see. Nõud ja potid kuhjuvad ja siis järjekordne riid, et köök koristamata. Nüüd siis viimastel päevadel vihaseid ja süüdistavaid sms saates mõlemad tunnistame, et käitume nii nagu teine, ehk tekib selline lumepallieffekt. Üks ei tee, siis teine ei tee jne. Järelikult oleme mõlemad jäärapäised. Aga ma ei saa aru, kas enda ja lapse tagant koristamine peaks naise tundma panema nagu ori? Ta on üksi käinud reisil ja kui ma lapsega kodus olen, siis minul ei teki tunnet, et ma olen ori. Ma käin tööl selleks, et peret üleval pidada ja koolis selleks, et ka tulevikus suudaks peret ülaval pidada. Ma olen kõik harrastused ja muud tegevused lõpetanud, selleks, et ma rohkem saaksin perega olla. Minu elu koosneb – töö, kool ja pere. Ma ei tunne, et oleksin naise ja lapse ori, kui toon raha koju. Tundub loomulik kohustus. Loomulikult tööl käimine ja koolis käimine võtab oma aja. Tema tunneb, et see kõik on pere arvelt – ma olen ta hüljanud. Jällegi ei saa mina aru, et kumbki meist peab ju tööl käima, miks ta nii tunneb? Jah eelmisel suvel pidin kaks kuud ületunde tegema, aga seletasin, et see on ajutine. Kool võtab tõesti oma aja pere juurest, kuigi konkreetselt koolis käin üle kolme nädala ühe nädalavahetuse. Kodus õppimist on muidugi ka.
Nii ma siin nüüd mõtlen, et kas ei oleks tohtinud kooli minna, kas oleks pidanud vähem tööd tegema (siis oleks meil muud võimalused väiksemad), kas ma oleks kõik kodutööd pidanud ise tegema, kas ma oleks pidanud vähem jäärapäine olema ja mitte veereva lumapalliga kaasa minema, kas, kas, kas .... kas see oleks päästnud? Ma väga lootsin, et ta saab oma depressioonist üle ja tunneb jälle elust rõõmu. Ta on muidugi ka noor ja pole leidnud seda õiget kohta maailmas, ma mõtlen tööalast kohta, proovib üht ja teist lapse kõrvalt, aga miski ei kesta kauem, kui kuu. Samas ta armastab me last ülekõige maailmas ja on parim ema.
Kas rikkusingi mina oma lapse võimaluse elada traditsioonilises peres?
Kirjutate, et hiljaaegu lõppes teie kolm aastat kestnud suhe oma elukaaslase ja lapse emaga. Tunnete erinevaid negatiivseid tundeid, nagu häbi (sõprade ees, et ei suuda peret koos hoida) ja enesesüüdistused- millised on antud olukorrased igati tavapärased tekkima - ja siinkohal teeks teile komplimendi julguse ja vastutuse võtmise ees, et kirjutasite Sinamina foorumisse. Abi küsimine ja enese avamine ei ole mitte nõrkuse vaid täiskasvanulikkuse ja küpsuse tunnus.
Teie paarisuhe algas tormiliselt, kiiresti kolisite kokku ning pea kohe jäi naine lapseootele. Suuremad pinged ja erimeelsused hakkasid tekkima peale lapse sündi, teemadena kerkisid esile kodutööde jagamine ja koosveedetav aeg.
Iga kooselav paar läbib oma suhtes erinevad pere arengufaasid, esimene on aeg enne lapse sündi- armunud olek annab võimaluse paarisuhte loomiseks, see on aeg teineteise tundmaõppimiseks, tugevate tundesidemete loomiseks. Sellel ajajärgul tuleb läbi rääkida kooselu reeglid, oma ootused ja vajadused - sest kumbki osapool tuleb oma päritoluperest, oma arusaamadega mehe-naise suhtest, rollidest jne.
Kui see etapp saab kiiresti läbi (seoses uue pereliikme sünniga) ja olulised teemad lahti rääkimata, ning ka tajutud vaid-meie-kaks-aeg jääb liiga lühikeseks, võib see kaasa tuua pingeid edaspidi- nagu ka teie suhtes ilmnes.
Naise rasedus oli samas rõõmus sündmus teie mõlema jaoks ning koos käisite nii perekoolis kui osalesite sünnitusel.
Toote kirjas välja, et naise etteheited teile ja teie etteheited temale keskendusid peamiselt kodutööde teemale (pesemata nõud) ning et töötate ja õpite palju (mis ümbersõnastatuna tähendab, et te ei veeda naise /ja lapsega/ nii palju aega koos, kui teine osapool seda ootab? nagu ta isegi nimetas, tundis ta, et olete ta hüljanud...).
Millised on tavapärased teemad, millistel tülitsevad paarid? Uuringutulemused näitavad, et abielus ameeriklased tülitsevad enim rahaasjade ja laste pärast; Norras läbi viidud küsitlusest selgus, et kõige konfliktsem on paarisuhtes periood, mil lapsed on väikesed. 25-39 aastased paarid tülitsevad palju majapidamistööde ja lastekasvatusega seotud teemade üle ning ka ajakasutuse osas. Mis tähendab, et erimeelsused sarnaste teemade osas, mis teil- on üpris "universaalsed" paljude paaride puhul kõikjal maailmas.
Kahjuks päädis partneri rahulolematus kujunenud olukorraga teile absoluutselt vastuvõetamatul moel, ehk petmisega ning te otsustasite lahku minna.
Praegu esitasite kirjas hulga kas- küsimusi, küsides iseendalt, mis oleks olnud siis, kui... - samas viitab see aga teie soovile tekkinud situatsiooni muuta ning paindlikkust oma seisukohtades. Siinkirjutajale paistavad teie erimeelsused lahendatavad. Lahendatavad teineteisega avatult ja hinnangutevabalt rääkides, et osapooled saaksid teineteise tõelistest soovidest, vajadustest ja hirmudest aru. Et räägitud ja mõistetud saaksid teemad, mida pole juletud või osatud avada, seejärel andestada teineteisele ning sealt edasi teha kokkulepped, mis annaksid teie paarisuhtele uue võimaluse ning lapsele võimaluse kasvada terves peres- kui mõlemad osapooled seda tõeliselt soovivad.
Julgustaksin teid pöörduma paari- või pereterapeudi poole, kellega koostöös kujunenud olukorda analüüsida ja leida viise selle muutmiseks. Kui olete Tallinna elanik, võiksite abi saada näiteks: http://www.sinamina.ee/noustamine või vaadata infot: www.pereteraapia.ee
