Tere.
Olen mures oma saamatuses panna inimest paika v pigem panna end kuulama. Mure siis selline, et tutvusin oma mehega täitsa juhulsikult eelmistel jõuludel. Äkki pähe löönud kirest sündis aga väike laps. Kõigest paar kuud peale meie tutvust sain teada, et olen rase. Teineteist me põhimõtteliselt ei tundud üldse, sest nägime ainult nädalavahetustel ja siis ka käisime pidudel ning ei rääkinud väga tõsisematest asjadest. Raseduse ajal olime koos, kuid ikkagi ei olnud midagi väga tõsist meil, pidevalt oli tunne, et ta siiski ei ole valmis( ta muidugi ütles ka seda), kuid oli ikkagi kõrval, missest et kodu ei otsinud. Kui rasedus hakkas juba läbi saama, siis välk selgest taevast ilmus tema eksnaine välja, mis lõppes sellega, et mees läks tema juurde tagasi, Kui laps oli juba kuune v rohkem, siis aga võttis ühel kenal päeval ühendust uuesti ja rääkis, et soovib siiski oma last kasvatada. Sealt said alguse ka suuremad tülid. Kuigi elame praegu juba koos(ikkagi mitte oma kodus), on tema elus endiselt tema eks naine ja väga aktiivsed suhtlused temaga. Kõige hullem või kurvem on asja juures see, et ta teeb mind maha oma sõprade ees ja ülistab oma eks naist. Ütles näiteks, et tema teine naine teeb kõike selleks, et mees oleks õnnelik ja mina passin ainult päevad läbi ja olen laisk. Kuigi tema sõbrad tegid kohe maha selle, et lapse kasvatamine ei tähenda kohe kindlasti laiskust. Kuid peamine probleem ongi see, et tapidevalt alandab mind ja ei tahagi minuga suhelda. Nüüdseks olen juba mina ise eemaldunud suhtlemisest ja kooselu on pigem vegeteerimine. Teda häirivad nii väiksed ja tühised asjad ja kui mulle miski ei meeldi ja ütlen seda, siis olen mina kohe loll ja ajuhälvik ning taun. Ise soovib muidugi minuga suhelda, kuid palub, et ma oleksin inimene. Sisimas tekib mul tunne, et tema aint vehib kätega ja mina pean jooksma. Rääkimata sellest, et sain ühe väikese lapse, sain kaasa veel ühe suure meeslapse. Vb ma ei oskagi praegu oma mure nii ära rääkida või lahti seletada, mis toimub, sest ega isegi täpselt aru ei saa, mis elu see selline on. Pidevalt on nii, et ta räägib üht ja teeb teist. Näiteks,ta sõitis niimodi mitmeks kuuks ära, kui rase olin, et ei rääkinud sõnakestki, et ta minema peab. Just siis, kui mul oli sünnitustähtaeg. Ise aga süüdistab mind, et ma teen tema seljataga otsuseid. See probleem on nii suureks juba puhutud, et siia seda kõike ära kirjutada polegi võimalik. Vahest on tunne, et tal on isiksuse probleemid. Kord ta räägib, et olen ta naine( kui seda nii öelda saab) ja teisel hetkel ütleb, et meie vahel ei ole mitte midagi.
Selline tunne, et juba minu hinagmine ajab teda endast välja ja ta kaotab närvi. Ükskõik ,kuidas talle midagi öelda, ta võtab seda rünnakuna. Ning kui miski on tegemata süüdistab mind selles. Kodu leidmine on minu kohutus, lapse kasvatamine on minu õlul ainult, elamise korras hoidmine pluss ta nõuab veel, et teeks sada muud asja veel. Õpiksin, käiksin õues ja et kasvataksin lapsest hea tüdruku. Ise tuleb koju, viskab kõik riided ja koti laiali, siis kirub miks selline sitamaja on ja miks laps nutba, poeb teki alla ja ootab homset päeva. Ilmselgelt ma olen suht väsinud päeva jooksul juba lapsega tegelemisest ja ta võiks ju ise ka selle enda õlule võtta vahelduseks. Üks nädalavahetus ta kadus aga üldse ära, kuigi olin palunud tal last vaadata, et mul on vaja toimetused ära teha. Ta läks laupäeval oma eksiga kohtuma ja koju tagais jõudis alles pühapäeva õhtuks. Siis ka, kui mul oli ütlemist olen mina taun ja et ei hakkagi mingit lapse hoidu olema, kui meil suhet ei ole. Miks on alati nii, et naiste õlule jääb laps??? Mina pean muretsema kuhu saan lapse seniks viia, kui tahan ära käia ja pean küsima mehelt enne, kas ta saaks vaadata, et on vaja ära käia. Tema aga lihtsalt ütleb, et läheb. Kui palun midagi teha, siis ta põhimõtteliselt ei tee seda ja kui mina tema palutud asju ära ei tee olen laisk loll ja ajuhälvik. Ma tahaks kasvõi ükskord näha tema initsatiivi asju muuta paremaks. Mitte, et mina pean olema orav rattapeal. Samas ta nagu tahaks rääkida selgeks probleemid, kuid kui rääkima hakata, siis tundub talle kõik mu jutt ähvardusena ja tema süüdistamisena. Süüdistab mind, et ainult tem räägib ja mina kuulan, järgmine lause on siis see, et tegelt ma polegi suutnudki temaga kunagi midagi korralikku rääkida ja asju arutada ja lahendusi leida. Nt üks minu õlule veeretatud teema oli see, kuidas ta oma eksi juurest ära saab- jällegi pidin mina oma ajurakke liigutama, et oma lapse isa tagasi saada. Siis järgmine tüliõun on see, et mina pressisin end peale, et ta tagasi tuleks( mida ei ole kohe kindlasti olnud, sest tema algatus oli see üldse). Ma ei väidagi, et mina täiesti süütu olen, sest käin peale asjadega, mis mind reaalselt häirivad. Üks on tema eks, kellest ei saa üle ega ümber. Miks ta peab kahte rauda korraga tules hoidma?? Või miks ta ei suuda kontrollida oma sõnavara, kuidas ta minuga suhtleb, ise soovib, et austaksin teda. Kui ma ei suuda end talle selgeks teha, alati kui rääkima hakkan suudab ta rünnata ja öelda, et mida ma teda süüdistan. Siis lõpuks tekibki tunne, et polegi rääkida midagi selle inimesega. Kuigi ise ta soovib minna suhtenõustaja juurde. Seda ta ültes ka nii, et suhtenõustaja paneks mulle mõistuse pähe, et ajan ainult jama( ma ei hakka siin väga ebasensuurseid väljendeid kasutama, kuidas ta tegelikult seda väljendab). ISe soovib, et teda austatakse, kuid ta ei suuda teisi üldse austada.
Palun nõu, kuidas panna inimest end kuulama sellises olukorras, kuid vastaspool ärritub ainult ja võtab kõike rünnaku või süüdistusena.
|
