Tere!
Olen omadega täiesti puntras ega tea, mida ette võtta. Olen abielus olnud 18 aastat, mõlemal 1. abielu, meil on 3 last, noorim 4-aastane. Minu mureks on täiesti olematu seksuaalelu ja sellest tulenevad probleemid. Jamad algasid juba üle 10 aasta tagasi, kui meil veel lapsi ei olnud. Seksi algatasin ainult mina, mees minu vastu huvi ei tundnud, seksisime vast kord kuus. Kui ma praegu talle sellest ajast räägin, siis ta eitab kõike. Toona ma ei osanudki mõelda, et tegu on tõsisema probleemiga, lootsin, et see läheb mööda. Nii sündis meile järjest kaks last. Olin hõivatud lastega, kooliga, tööga ega tahtnud endale probleeme tunnistada. Neli aastat tagasi tegin lolli vea, kui arvasin, et ehk pesamuna sünd aitab veel meie suhet päästa. Pärast kolmanda lapse eostamist ei seksinud me 2 aastat! Mees taas eitas probleeme ja ajas kord süü peavalu, kord väsimuse kaela ega puutunud mind näpuosagagi. 2 aastat tagasi avastasin, et sel ajal, kui mina sunnin lapsi vaikselt olema, sest issi teeb tööd, vahtis tema iga päev pornot! See oli nii solvav ja haavav. Pärast pikka jutuajamist lubas ta mulle rohkem tähelepanu pöörata, kuid tegelikult on kõik endine. Lisan veel juurde, et ka seksi kvaliteet ei kõlba kuhugi, ta ei vaevu isegi küsima, kas mul oli hea. Ka mulle ei paku see mitte mingisugust rahuldust, pigem tekib räpase kaltsu tunne. Otsustasin, et enam ma end ei alanda, kui tema mind ei taha, ega ma siis sundida ei saa, nii et edasine elu temaga saab olema täiesti seksivaba.
Ja nüüd ma olengi lõhkise küna ees. Kui mul lapsi ei oleks, ma ei mõtleks hetkegi, vaid annaks kohe lahutuse sisse. Aga laste pärast ei ole ma seda teinud. Samas on mul lausa füüsiliselt vastik oma meest vaadata, teades, et tal on minust täiesti ükskõik. Teda ei huvita minu mured ja probleemid - mitu korda olen läinud talle rääkima mulle väga murettekitavaid asju (minu terviseprobleemid), kuid on kohe näha, et teda see ei huvita.
Me ei karju üksteise peale, kuid me ka ei kallista, ei suudle, seksimisest rääkimata.
Ja nii ma eksisteerin, päevast päeva. Üritan omi kurbi tundeid laste nimel ignoreerida ja tiksun oma igapäevast elu. Olen 40-aastane ja tunnen, kuidas elu lihtsalt voolab mööda, mitte keegi ei näe mind kui naist. Et oma negatiivsete tunnetega kuidagigi toime tulla, neelan antidepressante ja söön unerohtu, et saaks magada. Psühholoogilt sain kiita, et ma olen nii täiskasvanulik, elades mehega koos laste pärast! Eks ma nii olengi praegu otsustanud, et las siis olla ainult üks katkine hing (mina), kui 4 (mina ja lapsed). Aga ma ei usknud, et see saab olema nii raske. Olen salamisi mõelnud, et kui mul oleks salasuhe (kasvõi platooniline), oleks oma mehe ignorantsust kergem üle elada. Kuid paraku ei meeldi ma kellelegi ja see teeb meeleolu veelgi mustemaks. Kahju on oma raisatud elust, sellest, et pole ühtegi meest, kellele ma meeldiksin kui naine. Tundub, et pidevast seksuaalsest ja emotsionaalsest rahuldamatusest hakkab juba katus ära sõitma. Ma ei teagi, mis abi ma siit ootan, sain lihtsalt südamelt ära öeldud. Väga, väga kurb on...
Olete abielus olnud pea kaks kümnendit, teil on kolm last ning abikaasa, kellega tunnete, et teid ei seo praeguseks ei emotsionaalsed, ega seksuaalsed sidemed.
Teie jaoks on peamiseks väljendunud probleemiks asjaolu, et teie mees ei ole teid kunagi seksuaalselt ihaldanud (seksi olete alati algatanud teie), kui olete olnud vahekorras, pole see kunagi teid rahuldanud (ei sagedus ega kvaliteet).
Paarisuhte eksperdid leiavad, et seksuaalsel aspektil ei ole heas paarisuhtes määravat rolli,teisalt- probleemid selles vallas võivad saada suhtele saatuslikuks.
Mehed ja naised vajavad paarisuhtelt eelkõige tunnet, et sind armastatakse, hinnatakse ja väärtustatakse- sellisena nagu oled. Inimesed vajavad lähedustunnet, kiindumust, turvalisust ja hoitust. Inimest, kellega saab jagada oma rõõme ja muresid, kes sind toetaks ja isegi kui suhtes esineb probleeme- siis need lahendatakse. Seksuaalsus on suurepärane vahend lähedustunde hoidmiseks ja kinnitamiseks, - lisaks emotsionaalsele lähedusele (mille saame läbi vestluste, helluse jagamise, hoolitsemise kaudu).
Kirjast selgub, et teie abikaasa on suhte algusest peale olnud madala libiidoga (vähese või pea olematu intiimvajadusega), inimesed on erinevad, sellega saab toime tulla, kui partneri eripära aktsepteerida- ...ja kui seksi vähesust/puudumist kompenseerib muidu igati kvaliteetne ja toimiv paarisuhe, (mille komponendid said eespool kirjeldatud).
Ütlete, et olete olukorraga leppinud- kui mees teid ei ihalda, loobute te ka ise seksi ootamast ja olete valmis ühiste laste nimel kooselu jätkama - teisalt tekitab olukord teis nii suuri pingeid ja tervisehäireid, et peate igapäevase eluga toimetulekuks antidepressante ning unerohtusid tarvitama...
Olete mõelnud armukese või silmarõõmu leidmisele, teisalt leiate, et te ei kütkesta mitte ühtegi meest - siin kostub sügavat enese alahindamist, väärtusetu olemise tunnet.
Julgustaks teid ikkagi iseendaga tööd tegema (jätkama), oma tõelise soove, vajadusi, ootusi, igatsusi ja hirme tunnistama ning analüüsima koostöös spetsialistiga, mida saaksite teha ise olukorra muutmiseks. Pere- või paarisuhte terapeut saaks teile olla kaasteeliseks, vaadake lähemalt: www.pereteraapia.ee või www.sinamina.ee
Oma vajaduste eest saame seista ja vastutame ikkagi eelkõige me ise - julgust sellel teekonnal!
12 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
