15 aastat kestnud kooselu juures oleme abikaasaga otsustanud lahku minna. Peres on kasvamas kaks 5-e aastast last (kaksikud). Viimased kaks aastat oleme elanud koos ainult laste nimel kuid tunneme mõlemad , et
nii enam edasi minna ei saa. Koos oleme ka mõtisklenud varjanti kus kummagi vanema juurde jääks üks laps Oleme probleemi ees kus ei tea kuidas see mõjutab lapsi. Või peaksid nad ikkagi kasvama veel koos
Olete teinud raske otsuse, kuid teha tuleb veel otsuseid ja need pruugi olla sugugi kergemad. Seega on küsimus selles, millised oleks parimad kokkulepped lastega seonduvas. Paljude lahutavatele paaridele näib, et õiglane on see, et mõlemad saavad midagi enam-vähem võrdselt ja sageli ka lastesse puutuvas. Nii taotlevad paljud võrdseid õigusi vara ja raha jagamisel, aga ka näiteks lastega koosolemiste aja hulgas. On neid, kes arvavad, et parim lahendus on see, et lapsed pendeldavad kahe kodu vahet, olles nädal siin ja teine seal, peaasi, et oleks võrdselt. Need pole aga alati sugugi lastele parimad lahendused, küll aga näib hea selleks, et kumbki vanem ei tunneks end kaotajana.
Mul on hea meel, et arutlete tõsiselt lastega seonduva üle. See lahendus, kus üks kaksikutest isale teine emale võib samuti olla eelviidatud õiglaselt pooleks variandina. See võib sobida teile vanematena, sest mõlemad ju saavad võrselt ja poleks põhjust enam vaielda, kes sai kelle arvelt rohkem. Kui aga mõelda lastele, siis ei pruugi see enam olla parim variant, sest nemad kaotavad kindlasti senise omavahelise lähedase suhte. Seda enam, et on tegemist kaksikutega. Lisaks võib tähendada lastele selline otsus suurt segadust selles, kes jääb (peab jääma) emaga, kes isaga. Kui üks lastest jääb emaga, siis see, kes jääb isaga, võib tunnetada, et ema ei tahtnud teda ja see, kes jääb emaga, kogeb mahajäetust isa poolt. Oleks ju üsna keeruline seletada, mille alusel te valiksite. Lapsed on aga lojaalsed mõlemale, te olete mõlemad neile olulised. Nad kogevad niikuinii lahutusest tulenevalt ebakindlust ja hirmu. Lastele ei tohiks panna ka vastust selle ees, et nemad valiksid ja otsustaksid, kellega tahaksid koos elada. See oleks neile talumatult suur pingeallikas just lojaalsuse tõttu mõlemale, te olete neile mõlemad olulised, kuigi see võib olla erineval moel.
Kogemused on näidanud, et lastele on parim säilitada nii palju kui võimalik tuttavlikku elukorraldust. Muutus seoses ühe vanema lahkumisega on niikuinii suur stressiallikas, samuti see, kui on pingelised suhted vanemate vahel. Seetõttu tuleks püüelda kõike tuttavlikku ja rutiinset, mis võimalik säilitada laste heaolu ja turvalisuse nimel. Selle juurde kuuluv ka kaksikute koosolemine, nende eraldamisel oleks üks kaotus veel lisaks. Lastega head suhet ja kontakti saavad vanemad hoida paljudel muudel viisidel ja selleks ei pruugi olla ka võrdselt koosoldud aeg, nagu eelpool juttu. Kindlasti on aga oluline, et lastel säiliks koosolemisvõimalused ja hea kontakt mõlema vanemaga, olulisem pole mitte niivõrd ajahulk, vaid kontakti sisu mõlema vanemaga ja oluliste lähedastega, tunne, et neist hoolitakse. Veel mõjutab laste toimetulekut lahutusega see, milline on teie enda toimetulek muutusega, kuivõrd turvaliselt ja kindlustunnet pakkuvana mõjute. Kuigi teil ei ole enam paarisuhet mehega, on väga-väga vajalik, et oleksite heades suhetes ühiste laste vanematena, säiliks teineteist austav suhtumine ja lapsed teid sellisena ka tajuksid.
