Tere!
Lugesin hiljuti Steven Carteri ja Julia Sokoli kirjutatud raamatut “Mehed, kes ei suuda armastada ehk siis kuidas ära tunda pühendumisprobleemidega meest enne, kui ta murrab su südame”. Tundsin enamus kohtadel ära enda suhet ja oma meest.
Oleme suhtes üle aasta aja, üle poole aja elame koos. Suhte alguses olin ma tema päästeingel ja suurim
õpetaja siin elus. Mida aeg edasi, seda rohkem segadusse ma satun. Mees solvub tihti, tõmbub endasse, otsib minus vigu ja põhjusi, miks meie suhe ei peaks tulevikus töötama, ei suuda väljendada armastust ja väidetavalt täpselt ei teagi, mis tunne see on, iga väiksemagi erimeelsuse ajal kerib peas mõtet suhtest lahkumisest. Ühel hetkel ütleb, et on väga tänulik, et ma ta elus olen ja "kannatan" tema veidrusi, et ta teeb endaga tööd, et asi muutuks ja teisel hetkel ütleb, et tunneb ahistatust ja justkui vanglas olekut (kuigi meie suhtes ei ole kunagi piiranguid, kes mida tohib teha) ja et seda on liiga palju ta jaoks. Kui küsin, kuidas ma teda piiran, siis ta ei oska vastata. Kui küsin, et mida mina saan teha, et temal oleks õnnelik, tuleb vastus, et ei tea, et ma juba annan endast kõik.
Mõnikord tundub, et mida hoolitsevam ja mõistvam ma olen, seda rohkem valmistab see talle koormat (peab suhtesse pühenduma ja midagi vastu andma) ja ta kaugeneb. Kui kaugenen mina temast, siis tema aktiveerub. Mingitel hetkedel tundub, et ta päriselt hoolib minust ja on ise väga väga segaduses. Antud raamatut lehitsedes tundis ta ennast väga paljudes kohtades ära. See on ühelt poolt väga raske ja teiselt poolt ajab segadusse. Minu küsimus on, kas tegu võib olla pühendumisraskusega mehega ja mida saab teha selleks, et suhe oleks stabiilne? kas seal taga võivad muud probleemid olla (madal enesehinnang, depressioon, ärevushäired)? Kuidas sellise mehega käituda, mida teha? Ja mida teha, et selles emotsionaalses virr-varris enda närvisüsteemi ja südant säästa?
Olete lugenud raamatut pühendumisprobleemidest ning nii teie, kui teie elukaaslane olete ühel meelel- paljud seal kirjeldatud tunnused on omased ka teie partnerile.
Pühendumisraskused, mida võib nimetada ka pühendumishirmuks/foobiaks on üks kõige levinumaid foobiad, mis mõjutavad inimeste elu. Pühendumise foobia võib mõjutada nii paarisuhet, kui ka karjääri.
Kui küsida inimestelt, kes kardavad ennast siduda/pühenduda, mida nad tunnevad?- vastatakse sageli, et see on nagu hirm, et ollakse ummikus või lõksus, või et nad kogevad hirmu, nagu puuduks neil igasugune kontroll oma eraelu või karjääri üle.
Pühendumise foobia, sarnaselt paljude teistele foobiatele, on aju loodud mehhanism, mis kaitseb meid millegi eest (kaitsemehhanism), mis mingil põhjusel on hirmutav. Enamasti on tegu valesti hinnatud (ülehinnatud) ohuga.
Põhjuseks/hirmu käivitajaks võib näiteks olla situatsioon, kus inimene kogeski minevikus abitust ja kompenseerimaks seda kontolli kaotuse/puudumise tunnet edaspidises elus, püüab ta selleks, et mitte tunda neid hirmutavaid tundeid- alateadlikult lähedust ja pikaajalist pühendumist vältida.
Teie küsimus oli, et kas teie partneril võib kirjeldatud tunnuste põhjal (otsib põhjusi, miks ikkagi teie suhe ei pea vastu; vastuolude puhul võtab kohe teemaks lahkumineku; ambivalentsed tunded teie osas: armastus- ja tänulikkustunne vs ahistatustunne, soov eemalduda; lähenemine-kaugenemine jne.) esineda probleem pühendumise osas - seda saab öelda vaid vaimse tervise spetsialist, kes teie partnerit tema enda soovil aitaks (diagnoosiks ning viiks läbi teraapia).
Kui teie partner tunneb soovi muutuda ja suhet hoida, - seega võtab vastutuse oma muutumise eest- siis on teie suhtel lootust!
Teie roll on olla toetav ja julgustav ning vajadusel ka partnerit teraapiasse minekul motiveeriv. Enda närvisüsteemi ja vaimse tasakaalu säilitamiseks võiksite tegeleda stressi maandavate tegevustega.
Hea uudis on see, et taolisi hirme saab ravida. Väga häid tulemusi annab kognitiiv-käitumuslik teraapia, mida Eestis rakendavad vastava koolkonna terapeudid, vaadake: www.sensus.ee
