Oleme suhtes olnud 2 aastat, kooseluni ei ole veel jõudnud. meile selline elukorraldus sobis, käisime üksteisel külas, veetsime päris palju aega koos. Nüüd otsustas mees, et peaksime lahku minema, põhjuseks tõi ta selle, et tema ei suuda pakkuda mulle seda, mida ma vääriks, oma kodu jne. Et tema arust peaks ma endale otsima mehe kes seda suudab. Kuna tal hetkel kindlat tööd pole, teeb juhutöid ja käib koolitusel, siis mõistan teda. Aga ma ei taha teda tema raha pärast, mulle sobib selline suhe nagu ta on/oli. Ma ei sõltu temast materiaalselt. ma pole teda sundinud endaga koos elama, ma pole nõudnud temalt võimatut, tahtsin lihtsalt temaga koos olla ja vaadata kuhu tulevik viib.tema sõnul on tunded ikka alles, aga ta ei taha et ma oma elu raiskaks tema peale. Kuna olen 30, siis peaksin veel ka lapsi saama(üks laps on mul eelmisest kooselust olemas).
Minu üks viga on ka see, et olen liiga klammerduv suhtes. Hoian end tihti tagasi, et talle mitte iga natukese aja tagant helistada, tahan olla koguaeg kursis, mida ta teeb. Ma tean, et see pole normaalne, olen püüdnud end muuta. hakkan arvama, et äkki ongi viga minus, et olen liiga klammerduv suhtesõltlane. Sellist tunnet pole mul elu jooksul mitte ühegi suhte puhul olnud. peaksin ka ära mainima, et mees on minust noorem.
Ei teagi mida edasi teha. Mõistus ütleb, et ühelt poolt on tema seletus loogiline, kuna ta on noorem, veel lapsi ei taha jne. ta ei taha et ma tema pärast ootaksin, kuni ta selleks valmis on, materiaalselt siis. Mingi hetk mõtlen et tõesti, minul on juba vanust, ehk tahan kunagi veel lapsi, peret, aga siis võibolla juba hilja.
Valus on, kuidas sellest üle saada? Kuidas lõpetada seda klammerdumist? Mulle teeb haiget mõte, et ma ei saa temaga enam koos olla, ma ei saa talle helistada iga hetk kui ma tahan. Olen muutunud endassetõmbunuks, ei naerata enam, ei suhtle enam teistega, ma lihtsalt ei suuda. Sõbrannad on kuskile ära kadunud, ma lihtsalt ei oska midagi teha, kuidas sellest üle saada, kuidas see valu kaoks. kuidas leida taas see rõõmsameelne mina endas üles?
Minu laps kannatab ka sellepärast kindlasti, oma kurvameelsuse tõttu ei suuda ma olla täisväärtuslik ema, ma ei suuda end kokku võtta ja temaga tegeleda(laps käib esimeses klassis), kuigi ma tean et pean seda tegema.
Tundub, et mu elu laguneb lihtsalt koost. ma ei suuda millelegi keskenduda, ei suuda tööd teha. Tahan lihtsalt et see valu kaoks...
Tänud.
Kirjeldate oma hiljuti lõppenud kahe aasta pikkust suhet, lahkuminek algatati partneri poolt. Põhjenduseks toodi teie võimalikud vajadused, mida mees ei suuda rahuldada - kodu, võimalik laps, jne. Teie nimetate, et olete materiaalselt sõltumatu ning ei ootagi mehelt enda rahalist toetamist, pigem nautisite koosoldud aega ja ühiseid tegevusi ning ei kiirustanud ka kooseluga. Loodetavasti saite avatult oma tundeid/mõtteid/arusaamu ka partneriga jagada.
Nimetate, et olite suhtes olles ehk liialt klammerduv, soovisite olla pidevalt kursis mehe tegemistega, tema eluga. Saan ma õigesti aru, et pelgate, et see võis olla üheks lahkumineku tegelikuks ajendiks? Kas see tuli teil ka omavahel jutuks, oli see üldse tema jaoks probleem? Nimetate, et vajadus olla teise lähedal/teada temast kõike/klammerdumine on ka teie jaoks esmakordne.
Pelgate, et olete liialt klammerduv suhtesõltlane. Suhtesõltuvus, nagu te nimetate (kaas-ehk lähisõltuvus) on keerukas psühholoogiliste hoiakute kompleks, mis takistab inimesel elada omaenese täisväärtuslikku elu. Taolise sõltuvuse korral mõjutavad lapsepõlves külgeharjutatud käitumismustrid, (millest enamus on kujunenud olukordades, kus laps on pidanud toime tulema temale eluliselt liiga raskete ülesannetega), inimest neid järgima ka täiskasvanueas, kus taoline käitumine enam hakkamasaamiseks vajalik ei ole.
Mida siis lähisuhtest sõltuv inimene teeb? Ta sõlmib täiskasvanuna suhte, mis sarnaneb teatud tingimuste poolest sellega, mis tal lapsena vanema(te)ga oli. Kui ta pidi hoolitsema alkohoolikust või raskelt haige vanema, n.ö emotsionaalselt „mittekohalviibiva” vanema eest, kelle tähelepanu, tunnustust ja armastust ta igal kõikvõimalikul viisil taotles, siis täiskasvanuna ta tõenäoliselt leiab endale elukaaslase, kes ka „ei ole kohal”, kas siis samadel või mingitel teistel põhjustel. Ent lähisuhtest sõltuv saab sel moel jätkata panustamist suhtesse, mis tõenäoliselt tema jaoks paremaks ei muutu.
Kui lähisuhtesõltuv pidi lapsena elama perekonnas, kus vanema(te) tülid, raevuhood ja vägivald olid igapäevased asjad, satub ta suure tõenäosusega suhtesse, kus esineb samasuguseid olukordi (allikas: Kene Truve).
Eelnevast lõigust saite loodetavasti teavet, kas olete ikka suhtesõltlane või lihtsalt armastav naine.
Lahkuminek on raske mõlemale osapoolele ning erinevad sümptomid, mida kirjeldate (ei ole jõudu teiste inimestega suhelda, endassetõmbumine, rõõmsameelsuse kadumine, energia puudus, keskendumisraskused, hingevalu), võivad viidata suhte lõppemisega seotud kaotustundega toimetulekule, mõneti on tegu justkui leinaga. Ning leinaprotsess võtab aega, see tuleb läbi teha (erinevad faasid), enne kui taas tunnete, et on jõudu oma eluga edasi minna.
Teisalt, kui sümptomid kestavad juba üle kahe nädala, võivad nad olla ka depressiooni tundemärgid ja sel juhul soovitaks kindlasti kasvõi perearstiga konsulteerida. Nagu isegi nimetate, teil on seitsmeaastane laps, kes teid vajab ja selleks, et olla talle piisavalt hea ema, peaksite ka enda vaimse tervise eest hoolt kandma.
Te ei pea üksi sellel raskel ajal olema, te ei pea üksi toime tulema- abistav võib olla nii hea sõbraga rääkimine või ka spetsialisti poole pöördumine.
