Olen oma mehega 6 aastat koos olnud. Viimasel ajal oleme teineteisest justkui võõrdunud. Väliselt meil suhtes ei ole mingeid probleeme, teenime mõlemad hästi, oma korter, teeme erinevaid asju koos jne. Tunnen viimasel ajal end lihtsalt hästi väsinuna ja tülpinuna kogu aeg. Tavaliselt on nii, et kui tema koju tuleb räägib ta kõik ära mis päeval toimus, kuivõrd nõmedad võivad inimesed olla jne. Ta on suht kriitiline teiste inimeste suhtes. Mina siis kuulan ta ära, rahustan ja ütlen oma arvamuse jne. Kõik ju suurepärane. Ja siis kui ta on lõpetanud. Olen suht tüdinud kogu sellest kupatusest ja endast midagi ei räägi. Sulgun justkui iseendasse. Ma vist räägingi talle ainult seda, et käisin seal ja sain sellega kokku. Seda mis toimub minu hinges ja mõttes ei tea ta üldse! Ma olen proovinud temaga sellest rääkida aga ta ei saa aru, mis ma talle ise ei hakka südamelt asju ära rääkima. Ma tunnen lihtsalt, et tema jaoks ei ole minu asjad eriti olulised!
Sinu jutust tundub mulle, et Sul on jaks otsas ja "tass tühi". Kui tass on tühi, siis ei ole sealt ju teistele midagi pakkuda, iseendast rääkimata. Ehk siis teisisõnu - kui ma olen olemas teise jaoks, kuulan teda, toetan ja aitan ning oma mured jätan enda teada, siis õige pea saab jõud otsa. Ma arvan, et Sa oled tubli, et jaksad veel sellises olukorras olla hea kuulaja! Kui aga Sa ennast ei ava, siis tekibki peagi tunne, et Sind ei mõisteta.
Suhetega on juba kord nii, et toimub vastastikune toetamine ja jagamine. Kui ma aga enda muredest üldse ei räägi, siis ei saa partner ka teada, mis minuga toimub. Nii hakatakse teineteisest eemalduma ja suureneb kibestumus, pahameel.
Võiks proovida sama mida Marikas, et rääkida avameelselt sellest, milline kaugenemise tunne ja väsimus on tekkinud. Sest mehed (ja ka naised) ei ole mõtetelugejad. Kui ma tahan, et minu vajadusi arvestatakse, siis ma pean neist ka märku andma. Näiteks võib öelda selge mina-sõnumi "Ma tunnen, et meie suhe hakkab jahenema ja ma olen väga mures" või " Ma tunnen, et ma olen nii väsinud ja tühi ja mul oleks hea meel, kui sa mind lihtsalt ära kuulaksid."
Mida rohkem endast rääkida, seda rohkem hakkavad meile olulised inimesed meid ka mõistma. Lisaks tekib ühtsuse tunne ja see täidab "tassi"
