Kirjutan siia, sest olen nõutu ja ei oska enam midagi välja mõelda. Oleme elukaaslasega koos olnud kohe 5 aastat. Meie suhte alguses, umbes nii aasta ja veidi rohkem ei olnud kusagil märki, et tegemist oleks armukadeda mehega. Oli nii omaette olemise vabadust kui hoolitsemist. Veidi peale aastat kui hakkasime ka koos elama tärkas mehes armukadedus, mis väljendus eriti pideva kontrolli vajadusega. Eelkõige pidin alati selgitama kellega ja miks suhtlen ja kus ja millal täpselt käisin. Kui ise talle ei helistanud ja ta pidi ise mulle helistama, et teada saada mis teen, siis tekkis sellest probleem, et ma ei hooli piisavalt, et teada anda kus olen. Kui sõbrannad külla kutsusin, et juttu ajada, tekkis probleem, et äkki tahan nendega kuskile välja minna ja seal on ju palju igasuguste kavatsustega mehi. Sain aru, et tema põhjendus oli selline, et probleem on minus, sest mina ei oska tema meelest piisavalt hästi selgeks teha, et ei soovi teiste meesterahvastega tegemist teha. Olgu öeldud, et ma pole kunagu olnud suur väljas käija või väga sotsiaalne suhteja, minu sõpruskond koosnes paarist heast sõbrannast ja siis kaugematest tuttavatest, kes on enamus kooliajast või kodukohast tuttavad. Tema arvamus, et ma ei oska ennast piisavalt selgeks teha sai alguse olukorrast kus minule ja mu sõbrannaga tuli juttu rääkima üks joobes mees ja me talle selja keerasime ja lihtsalt naerdes eemale kõndisime.
Kolisime 2 aastat tagasi Eestist ära (mitte küll väga kaugele). Uues kohas ei olnud mul sõpru ja vanadega eestis jäid suhted vahemaa tõttu soiku. Olen seega lastega vaid kodune. Väljas pole juba päris mitu aastat käinud ja kui olen rääkinud mehega, et läheksime koos toob ta alati ettekäändeks, et pole aega ja võimalust või talle ei meeldi rahvarikkad kohad ja tantsimine jne. Mees pole ise tõesti väga sotsiaalne, kuid tal on oma sõbrad ja ka tööl suhtleb täiesti normaalselt. Olenemata sellest, et ma ei käi eriti kodust väljas tundub mulle, et tema soov kontrollida muudkui süveneb. Kui käime kusagil koos (poes, puhkusel eesti jne) siis teeb teda tujukaks kui panen midagi ilusamat selga mida argipäeval ei kanna. Toob põhjenduseks, et ma ei pane seda selga tema jaoks vaid, et teiste tähelepanu äratada. samuti ärritab teda kui naeratan kellegile või kummardan kellegi poole, sest sellest võib keegi valesti aru saada. Kui nüüd lõpuks olen siin omale leidnud sõbranna, siis on probleemiks tema mees, et me ühel ajal ei satuks olema tema kodus. Suurimaks probleemiks on minu meelest see kuidas ta üritab igast pisiasjast lugeda välja seda põhjust miks peaks tal õigus olema armukade või kontrolliv olla. Näiteks kui unustan talle mainida mõne pisiasja siis see näitab tema meelest kindlasti, et tahan tema eest varjata. Oleme pikalt rääkinud armukadedusest ja tema ütleb, et mina olen selle tunde põhjus ja see kaoks ainult koos minuga. Tema arvab, et mina otseselt põhjustan tema armukadedust ja ainult mina saaksin teda teisiti tundma panna, ehk siis kui näitaksin talle igal sammul, et hoolin ja tal pole vaja muretseda. Samas on ju seda võimatu teha kui ta igast pisiasjast leiab omale vaid kinnitust. Olen üritanud rääkida ja seletada mida see kõik minuga teeb, veidikeseks on kergendus ja siis tuleb kõik uue ja suurema hooga tagasi. Minu enesehinnang on ribadeks, sest olen nii palju kuulnud kui kõlvatu naine ma olen. Tunnen pidevat süütunnet ja kontrolli oma peas, et pean talle helistama, rääkima, tegema nii nagu vaja, et tal poleks vaja "muretseda". Nüüd ei oska ja jaksa enam midagi ette võtta, et ennast ka inimesena tunneks. Ah jaa, selleks, et minul oleks õigus saada neid asju suhtelt mida ma soovin peaksin tema meelest kõigepealt talle näitama oma "hoolivust". Hetkel ei teagi enam mis see peaks siis õieti tema jaoks olema? Tunnen, et olen lasknud temal endast lihtsalt "üle astuda" Mida ma tegema peaks? Muidu on ta ju igati tubli ja hea mees, kontroll ja armukadedus teevad aga elu põrguks.
Olete pikalt elanud koos mehega, kes on armukade ja kontrolliv. Mees usub, et tema armukadedust põhjustate Teie ja Teie ülesanne on ta sellest vabastada. Ta on olnud nii veenev, et süütunne on Teie pidev kaaslane ning enesehinnang „on ribadeks“.
Iga inimese tunded sünnivad tema enda sees ja keegi teine inimene ei saa neid ei põhustada, ega „ära võtta“. Mehe armukadeduse ja kontrollivajaduse juured on tema lapsepõlves, ainult tema saab nendega tegeleda, neist loobuda või jätkata pereelu, kus Teile on antud halvasti käituva lapse roll, tema aga on karm isa.
Teie teha on eneseteadlikkuse ja meelekindluse kasvatamine. Olete täiskasvanud naine ja Teil on õigus teha oma elus valikuid, valida sõpru, riideid, puhkuse veetmise viise jne. Teate ju ise väga hästi, et ei tee midagi kõlvatut või kohatut. Te ei pea lubama end kontrollida ja endaga manipuleerida, see on Teie teha. Saate loobuda sõnakuulmatu lapse rollist.
Kahe täiskasvanud inimese suhe saab olla hea, kui partnerid on võrdväärsed, suhtes on usaldust ja hoolivust. Sellise suhte nimel tasub panustada aega ja raha, otsida abi paarinõustajalt või võimaldada mehel leida endale terapeut.
Kirjast sain aru, et teil on lapsed, seda enam tasub hoolt kanda suhtemustri muutumise eest.
Soovin Teile eneseusaldust ja meelekindlust.
