Meie suhe kestis ca kaks aastat, algas väga kiirelt armumise ja suurte tunnetega. Kõik kulges hästi ja erilisi probleeme ei olnud. Koos me ei elanud, pikemalt olime koos nädalavahetustel ja puhkuste ajal − arvan, et päris kooseluks ei olnud me vist kumbki veel valmis aga ühisest tulevikust ja abiellumisest oli juttu. Olin nii õnnelik, tundsin end väga armastatu ja hoituna. Ja minu arust andis see suhe ka mehele palju, ta muutus selle aja jooksul tunduvalt küpsemaks-mehelikumaks, väärtushinnangud muutusid.
Nüüd kuus kuud tagasi sai kõik järsku läbi, mees lõpetas meie suhte ilma igasuguste selgitusteta. Püüdsin siis mõned korrad ühendust võtta aga tema poolt oli täielik vaikus. Ma tõesti ei saa aru, mis juhtus! Veel viimasel õhtul, kui koos olime, rääkis kui väga mind armastab ja kui tähtis talle olen. Ta ei rääkinud oma tunnetest väga tihti, nii et need ei tohiks olla lihtsalt tühjad sõnad... Kas tõesti võivad tunded niimoodi hetkega kaduda? Tänu ühistele tuttavatele tean, et keegi teine naine sellega seotud ei ole, tal ei ole ka praegu mingit uut suhet. Olen nii palju mõelnud, mis valesti läks. Ma olen selline, kes vajab ka enda jaoks päris palju aega, õhku ja ruumi, nii et ma kuidagi ei klammerdunud tema külge, ei surunud peale.
Minu põhimure on, et ma ei suuda ikka veel edasi minna. Alguses oli meeletult valus, see oli füüsiliselt tunda, nutsin palju. Kõige rohkem teeb haiget, et ta läks ära nii nagu oleksin tühi koht, eikeegi, ilma midagi ütlemata. Ma ei suuda kõike lihtsalt unustada, sest see oli ikkagi üks ilusamaid aegu mu elus, väga eriline ja minu tunded ei ole kuhugi kadunud. Olen tõesti püüdnud, lugenud ja mõelnud palju, tean, et aeg peaks aitama aga nüüdseks on juba pool aastat möödas ja ma ei ole üldse edasi jõudnud kahjuks. Vahel läheb 3-4 päeva üsna rahulikult aga siis juhtub jälle midagi, mis tuletab teda meelde, kukun taas kokku ja nutan. Püüan päeval võimalikult aktiivne olla aga öösel tuleb ta tihti unes, vahel siis isegi ärkan üles nii et süda peksab ja hingata on raske. Pean tast lahti laskma aga kuidas? Olen üritanud aga jõuan siis selleni, et hakkan endale sisendama, kuidas ma ei tahakski sellist hoolimatut inimest enda kõrvale, mõtlen, miks üks täiskasvanud 32a mees nii käitub, kas ta tahtiski mulle meelega haiget teha jne, sisuliselt hakkan teda süüdistama. Ja siis on veel halvem, sest need mõtted mürgitavad mind seestpoolt. Või süüdistan kõiges ennast.
Tahan mõista, leppida, andeks anda, aru saada, edasi minna. Ma ei nuta otseselt seda suhet taga. Tahan jõuda selleni, et võiksin tagasi vaadata ja mõelda, et see kõik andis mulle väärt kogemuse ja tegi tugevamaks. Praegu tunnen end väga rumala ja nõrgana. Miks mul on ikka veel nii valus, samas kui temal on kõigest ükskõik? Ja kuidas see valu endast läbi lasta, et see ei käiks kogu aeg minuga kaasas? Palju kergem oleks, kui teaksin, miks kõik nii läks, ma nagu ikka veel ootan mingit selgitust ja see vist hoiabki mind temas nii kinni...
Saite väga haiget ja olete siiani suures segaduses. Teile olid vastastikused tunded ja on loomulik, et usaldasite teda ja vaatasite ka tulevikku. Siis aga teadmatus, palju vstamata küsimusi. See kõik teeb teid haavatavaks, sest usaldus sai hoobi. On ju keeruline usaldada ka tulevikus kedagi, sest isegi kindlana tundunud suhe osutus nii hapraks. Ilmselt see kriibibki hinge. Olete ise leidnud vastuse küsimusele, miks te siiani ei saa juhtunust lahti lasta ja edasi minna - sest teadmatust on palju ja usku järgmistesse suhetesse on raske leida.
Keegi ilmselt ei saagi anda teile vastuseid, mis mehega juhtus, miks ta nii käitus, peale tema enda. Teie ja teised võivad vaid oletada, kuid see jääbki oletuseks. Võib-olla kunagi siiski saate vastuseid, kuid võib minna ka nii, et ei saa. Olete mõeldnud, et kas teie suhtel olekski olnud tulevikku, kui mees sai teiega nii toimida. Midagi pidi ju temas olema sellist, et ta ei saanud teiega olla aus ja avatud. See on kindlasti ka teie suhte tunnete suhtes hoolimatu jätta teid teadmatusse. Isegi kui oli midagi, mida mees ei saanud otse välja öelda, oleks siiski tähtis kasvõi see välja öelda, et soovitakse suhe lõpetada. Alati ei pea kõike põhjendama, kuid jätta kõik määratlemata, isegi see, et ei soovita suhet jätkata ja lihsalt ignoreerida ka teie püüdlusi selgut saada, see on ilmselgelt midagi, mis räägib tema raskustest, hoolimatusest teie suhtes. Ma ei tea, kas see aitab teil temast lahti lasta, kui mõtlete, et teie suhe temaga polekski saanud olla kestvalt turvaline, kui ta suutis teile sedavõrd haiget teha. Küllap on teile pidevalt peas keerlemas mõtteid, mis juhtus ja need ei anna rahu. Mõelda võite ka sellest, mida see räägib teile teist endast, et loodate ikka veel justkui imet. Kas see on siiski mingil viisil iseenda piinamine, liialt sõltumine temast või veel midagi. Jätke mõttes vastutus talle. Teie ei saa ilmselt peale seda, kui olete püüdnud temaga kontakti saada ja vastuseid küsimustele, enam suurt midagi teha, kui iseenda eest hoolitseda ja tema eest ega tema kavatsustest, toimunu põhjustest mitte enam mõelda. Keskenduge sellele, milline tähendus sellel kogemusel oli ja leppige sellega, et me ei pruugi elus saada kõikidele küsimustele vastuseid. Kuigi vahel on teil ka süütunne, otsite seda, mida ise valesti tegite, kuid muuta olnut ka ei saa. Te toimisite ju nii nagu hästi toimivas suhtes ollakse siirad, usalduslikud, lootusrikkad jne. Te poleks saanud ju ette karta ja ära hoida midagi, millest teil aimugi polnud. Kui teile on häid sõpru, siis kindlasti on ka nende mõistav suhtumine teile abiks, rääkimine aitab samuti leevendada haiget saamist ja hoida suhtumist, et usaldus on suhetes siiski olemas.
