Olen praegu suures segaduses ja tunnen, et mul on väga vaja oma lugu kellegagi jagada.
Saime selle mehega tuttavaks 3 ja pool aastat tagasi, ühiste sõprade kaudu. Minu jaoks (ja usun, et see tunne oli vastastikune) tekkis kohe varsti mingi äratundmine ja lähedus − oleme temaga ka väliselt väga sarnased, nagu õde ja vend, meie sünnipäevadel on vaid päev vahet, paljud asjad meie elus on läinud väga sarnaselt jpm. Mina olen nüüd 29, tema 31. Ta oli algusest peale kuidagi väga „oma“, tundsin end temaga koos olles igas mõttes hästi. Selle esimese õhtu ja öö veetsime koos, algul seltskonnas, edasi kahekesi. Pärast seda, hommikul ärgates, olin suures segaduses, ei oska seletada miks, kõik oli hästi aga juhtunud väga kiiresti. Ta küsis mu telefoninumbrit aga ma ei andnud, tema ei tahtnud, et me niimoodi lahku läheksime. Samal päeval võttis ta minuga ühendust, oli saanud numbri ühelt sõbralt, ja palus, et võiksime kokku saada, et ikkagi „heal toonil“ lõpetada. Minu käitumisest oli ta siis vist solvunud, on seda hiljem veel meelde tuletanud.
Edasi, umbes poole aasta jooksul saime veel mitmeid kordi kokku aga mitte väga tihti, kuskil kuu aja tagant ühistel üritustel. Alati lõppes õhtu-öö kahekesi koos ja väga kirglikult. Nendel esimestel kuudel oligi kõik eelkõige füüsilisel tasandil, kuigi mina tundsin tema suhtes järjest rohkem ka emotsionaalset lähedust. Kõigil nendel kordadel algusest peale oli tema see, kes mulle lähenes. Selle aja viimane koosolemine oli eriliselt ilus, kõik sujus väga hästi, ma tundsin end temaga koos olles tõeliselt õnnelikuna ja tundus, et meie suhe on muutumas palju lähedasemaks. Tegelikult järgnes see, et me ei näinud teineteist rohkem kui aasta... Minu jaoks oli see väga ootamatu, ei saanud aru miks, olin segaduses ja kurb. Tema seletus hiljem oli, et ta ei tea täpselt, mida tahab. Hoidsime mingil määral ühendust, üsna sõbralikult ja see oli pigem minu initsiatiivil. Pika aja jooksul kohtusime vaid paar korda, füüsilises mõttes tähendas see lihtsalt pikki-pikki kallistusi. Minu jaoks oli siiski jäänud palju vastuseta küsimusi, sest ta oli mind väga sügavalt puudutanud.
Eelmise aasta suvel oli meil pikk avameelne jutuajamine: mina rääkisin talle täiesti siiralt oma tunnetest ja mõtetest, rääkisime suhetest ja elust üldse. Tahtsin selgust ja et ta teaks, mida tunnen. Üldiselt oli tema otsus, kuigi väga otse ta seda välja ei öelnud, et me ei peaks rohkem kohtuma, sest „suhe ei ole hetkel tema prioriteet“, „ta ei kavatse ümber mõelda“ ja „ta tahab keskenduda oma tööle, s.o loomingule“. Ta oli nõus, et meie vahel oli kõik väga hästi olnud ja kui küsisin, kas midagi oli valesti või kas olen midagi valesti teinud, ütles ta väga konkreetselt „ei!“. See oli väga emotsionaalne õhtu, mina nutsin natuke, tema hoidis mind. Usaldan teda väga ja saan temaga rääkida ka asjadest, mida pole kellegi teisega jaganud. Mingitel hetkedel hoidis ta end tagasi, seda oli selgelt näha, aga lõpus olin jälle tema kaisus, kallistasime väga pikalt.
Mul oli pärast tema otsusega raske leppida (eelkõige seetõttu, et mulle tundus, et ka temal on minu vastu tunded), see võttis kaua aega, samas usaldasin teda, tema soove ja olin tänulik, et tekkis mingi selgus. Mul hakkas natuke kergem, kui mõistsin, et võin armastada ka „kaugelt“ ja ei pea oma tunnetest lihtsalt kuidagi lahti saama. Järgnevate kuude jooksul suhtlesime mõned korrad, lihtsalt, et teada, kuidas läheb, sünnipäeval õnnitleda jne.
Selle aasta kevadel kuulsin ühise sõbra käest, et ta on minusse väga armunud, ja usub, et me olemegi kokku loodud. Kõik tunded elas ta välja oma loomingus, muusikas.
Koosolemistele sõpradega ta kordagi ei tulnud, tean, et sel ajal hoidis ta üldse väga omaette. Nägime uuesti alles juunis ja oli selgelt näha, et ta tuli ainult minu pärast. Ma ei osanud algul kuidagi reageerida, olin üsna külm ja püüdsin teda ignoreerida. Aga tema oli sel õhtul eriliselt armas, tähelepanelik, hooliv, hell ja ma n.ö sulasin üles. Kahekesi jäädes olin jälle hetkega tema käte vahel, tunded ei ole kuskile kadunud. Minu küsimustele ta väga selgeid vastuseid anda ei taha, ütles lihtsalt, et „liiga palju aega on läinud“. Selle öö olime jälle koos, kõik oli tõesti väga hästi. Kuigi meie viimasest intiimsemast koosolemisest oli siis möödas ligi kolm aastat, oli lähedustunne ikka samamoodi, ja suur kirg, see ei ole muutunud. Ta hoidis mind terve öö, hommikul läksime ilusti lahku, mina pidin samal päeval kuuks ajaks ära sõitma.
Tagasi jõudes üritasin temaga ühendust võtta aga ta ei vastanud. Selline käitumine oli minu jaoks täiesti arusaamatu, nagu ühest äärmusest teise. Olin segaduses ja väga õnnetu. Ketrasin oma peas kümneid kordi kõike, mis viimasel korral oli toimunud, ei saanud aru, et midagi oleks valesti või halvasti olnud. Seda, et tean tema tunnetest minu vastu, ma ei maininud. Vaikselt jõudsin selleni, et võibolla tegelikult oligi kõik hästi, ka tema jaoks, nagu ta ise tunnistas ka varem sel korral, kui meie suhtlemine katkes. Püüdsin kuidagi leppida, lasta tal olla, kui ta nii soovib... aga ma ei saanud ikkagi rahu. Läks mitu kuud ja nüüd paar nädalat tagasi helistasin talle kahe päeva jooksul mõned korrad, sattusin iga kord otse kõneposti ja sain aru, et ta on mu mõlemad numbrid blokeerinud. Ja ma tõesti ei mõista miks nii, tundub kuidagi ebaõiglane minu suhtes. Misiganes põhjus tal on... teadmatus on kõige hullem. Ja ta peaks teadma ka varasemast, et ma ei hoiaks teda ju kinni.
Selline käitumine ei ole kuidagi tema moodi, ta on alati minusse suhtunud lugupidavalt, hoolitsevalt, samuti öelnud mitu korda, et ei taha mulle kuidagi haiget teha, ei suuda näha mind õnnetuna (ja usun, et ta on seejuures olnud täiesti siiras, ta ei ole suurte sõnade tegija). Ta on loomingulisele inimesele omaselt üsna õrna hingega, väga tundlik, hea südamega, emotsionaalselt intelligentne, oskab ka enda käitumist analüüsida ja usun tõesti, et meelega haiget ta mulle teha ei taha. Mingeid konflikte, tülisid või inetuid ütlemisi ei ole meie vahel kunagi olnud. On olnud mõned üksikud arusaamatused, mille oleme üsna kergelt lahendanud, ja kõik. Mis võib nüüd tema sellise käitumise taga olla? Mulle tundub, et kordub selline muster, kus meie suhe katkeb just siis, kui kõik tundub olevat väga hästi ja oleme muutunud lähedasemaks. Samas olen aru saanud, et tal on tegelikult suur lähedusvajadus, koos olles on ta väga hell ja soe. Ühes tema meist kirjutatud loos on ka sõnad sellest, kuidas on suured tunded ja soov ainult koos olla ja siis kohe seletamatu vajadus kuhugi kaugele ära põgeneda... Need on tema mõtted aga ta vist ise ka ei ole osanud edasi seletada, miks see nii on. Hirm läheduse ees?
Oleme temaga rääkinud ka sellest, et ei ole hea, kui elus jäävad n.ö lõpetamata asjad. Tunnen, et kui nüüd lõppekski kõik nii ebamääraselt ja inetult, siis jääks see kõik mind mõjutama ka tulevikus. Mul on varem olnud raskusi inimeste usaldamisega, teda usaldasin ma tõeliselt ja edasi oleks väga raske uuesti kellegagi avatud olla. Praegu ma sisuliselt lihtsalt põgenen iga kord, kui mõni meesterahvas mulle läheneda püüab. Ja mul on raske leppida sellega, et suhe võibki katkeda nii ootamatult, kuigi kõik tundub ilus. S.t et ei saa mingit kindlustunnet olla... Praegu on kõik nii segane, suhe, mida tegelikult nagu ei olnudki ja lõpp, mida ka nagu ei ole.
Kõige rohkem soovin mingitki selgust ja võimalust temaga rääkida, minu jaoks muudaks see väga palju. Ja rääkimine on meil alati ilusti sujunud, v.a see, et oma soove-vajadusi-tundeid ei taha või ei oska ta selgelt sõnastada. Tema tüüpiline vastus on „Aga mida sina tahad?“. Ja kuidas siis ühendust võtta? Võiksin ju ükskõik milliselt suvaliselt numbrilt talle helistada aga seda ma ei tee põhimõtteliselt. Ühtegi sõpra ma sellesse segada ei taha juba sellepärast, et mul on piinlik, et ta minuga nii on käitunud, ära blokkinud. Ma ei näe praegu muud võimalust, kui kirjutada talle väike mail palvega üks kord kohtuda, öelda, et ma soovin lihtsalt aru saada, mis juhtus, ja et see on minu jaoks tõesti tähtis. Ma ei taha teda „tagasi“, vaid ainult selgust ja et võiksime lõpetada „heal toonil“. Seda ei ole ju liiga palju tahetud? Sisimas tunnen tegelikult endiselt, et ta on mulle mingis mõttes kõige lähedasem inimene üldse ja olen õnnelik, et elu meid kokku viis. Aga praeguses seisus on lihtsalt nii valus...
Oleksin väga tänulik kõrvalseisja arvamuse eest, minu sees on praegu nii palju vastuseta küsimusi. Mis võib olla põhjuseks, et ta hoidis nii kaua tundeid enda sees ja siis on kohe jälle vajadus ära põgeneda? Palun aidake mul aru saada sellest olukorrast ja miks ta nii käitub. Ja mida minul oleks kõige arukam teha?
|
