Tere,
olen lugenud siin portaalist, et inimestel esineb ikka tohutult probleeme ning kõikidel on oma lugu rääkida. ise olen 27.a ning laps saab varsti 6. aastaseks. Probleem on nimelt sellest, et läksime naisega lahku.
suhe hakkas meil noorelt, vanuses 21, kus tema oli teistsugune kui ka mina. Pole enne seda nii tohutult armunud olnud ning ei teadnud mis asi on pere elu ning see juhtus, me kolisime kokku elama suhteliselt kohe, sest üksteise vastu oli tohutu kirg. Kohtinguid korraldasin ning pöörasin talle tähelepanu suhtelõpuni, minus kõige suurem miinus oli see, et kui läksime tülli ütlesin talle väga koledaid sõnu ning tean, et see kõik teda solvas ja riivas. Siis ma loomulikult seda ei mõistnud, olin alles poisike ning tunnistan, et tapsin selle armastuse ise ära! Smas üritasin kõike heaks teha ning parandada ennast. Nende 6 aasta jooksul olem ma tohult muutunud, ma enam ei ärritud tülide peale, rohkem üritan rääkida ning olla rahul, mõista teist inimest jne.
Poolteist aastat hiljem sündis meil laps ning meie perre rahulolusse sekkus minu ema, kes tahtis väga aidata, kuid mina olin see kes ikkagi kuulas kõik mis ta räägib, kuid nagu ütlesin olin noor ning minu elus polnud kunagi isat, kes annaks meheliku soovitust. Ma seda siis ei mõistnud, et minu naine ei ole minu ema, et ta ei sa seda moodi käitud või teha, sest tal ei ole esiteks selliseid kogemusi jne. Hiljem sain ikkagi targemaks ning ütlesin emale viisakalt, et aitab!!!
Meie suhtes, oli kõige suurem miinu et me ei mõistnud üksteist, mis oli väga kurb. Tuleb meelde, et kunagi tema tahtis teatud teemadel rääkida ja läheneda, aga mina olin just see kes taganes, aga siiski jäin pere juurde ja ei lahkunud. Probleemid olid meil kodu rollides, mina tegin süüa, käisin poes ning osalesin loomulikult koristamises. Kui laps oli haige olin sammuti ise temaga kodus, kuna töö seda lubas.
Kui naine läks tööle ühte rahvarohkesse kohta, kus ta sai väga palju tähelepanu meestelt siis ta muutus tohult. silmaring tal muutus, kunagi ta vähemalt üritas kodus olla või kuidagi suhtes pingutada, aga siis oli see kadunud.
Siis kui oli seagrippi epideemia, sattusin haiglasse kriitilisse seisundisse. tema oli sel ajal välismaal oma pereliikmete juures. helistasin talle ning palusin tal tagasi tulla, kuna vajan teda praegu. loomulikult tema ei tulnud ja oli 2 nädalat puhkamas. Oin haiglas üle 2 nädala, sain õnnelikult terveks ning siis ma nägin, kes olid need tõeslised inimesed kes hoolviad ja armastavad. Haiglas, ütleme nii et oli ikka paar päeva pisarattes ja mõeldes, et kallis inimene sell moel reetis. Siis kui olin haiglast välja saanud läksin koju kus oli tema juba reisilt tagasi tulnud ning otsusin, et meie suhtele on lõpp. läksin temaga rääkima, kuid tema oma kõnega manipuleeris mind ära, et mis meie perest saab jne. peale seda hakkas hullumaja pihta, tuli suvi ning meie läksime lahku. ma võtsin asjad ja kolisin välja.
Mul on pärit minu päris isalt, selline komme, et kui ma väike olin ütles ta emale koguaeg, et lähme lahku jne, samas ema tegi isa jaoks absoluutselt kõike ning tema jaoks oli pere mudel väga tähtis ning selles pere mudelis ma nägin väga palju, kuidas üks partneritest kannatab tohutult selle alla, et teine inimene teda ei mõista, ei armasta, ei hooli nii temast kui perest ehk kõike mida ta tegi, kõik läks tühja ning see oli minu ema. (Minu peremudel oli samasguseks väljakujunenud)
Peale esimest tõsist lahkuminekut hakkas naine väljas käima ning kohaselt leidis endale austaja välismaalt, kes talle siiani ehk ligi 2,5 aastat helsitas ja armastas teda.
Mina läksin selle hulluse peale välismaale, kuid tulin peadselt tagasi sest igatsesin oma lähedasi väga, lapsega ma siis nii lähedane polnud nagu praegu.
Üristasin meie suhet päästa ning võtsin kannatust ja asusin tegutsema. 1 kuu üritasime igapool käia, üritasin temaga rääkida, kuna minu hea nõustaja ja psüholoog oli sell momendil raamat "mehed marsilt ja naised veenuslt". Kolisime kokku tagasi koos elama, veetsime aastavahetused koos, kuid meie suhtes esinesid jälle ja jälle konfliktid. Ma üritasin teda usaldada, kuid teadsin, et ta ikka suhtleb selle välismaalasega, olen üritanud temaga sellest rääkida, et mille jaoks mis see annab sulle jne, kuid tema ütles alati selle peale et olen armukade ja et see pole midagi. Läksime koos suvisele reisile, kus peale reisilt saabudes otsis ta ülesse FFB türklasse, kellega nad seal koos suhtlesid ning umbes pool aasta hiljem, sattusin arvuti lahti tehes tema facebooki otsa kus oli suhtlemine selle sama türklasega, kus olid kasutatud kallike ja musike ning muud flirtivad sõnad. oli mingi hetk vait ning analüüsisin ennast ja teda, kuna tema mulle enam ei rääkinud endast polnud mõttet ka küsida.
Läks vaike aeg jälle mööda ja ta leidis endale uue töökoha, seal sai uusi sõpru jne. toetasin teda väga selles, enne seda loomulikult oli lahku ja kokku mindud 100 kordi, kuid ikka armastan ning kordan oma ema peremudelit, mis mulle sugugi ei meeldi.
suvel me läksime lahku täielikult. minu jaoks oli suvi väga, väga raske aeg kuna olin temast eemal ja igatsesin väga. tema aga käis pidudel suhtles inimestega ning nautis elu. Selle võrra võin öelda, et ta ei armastanud mind ja tõden endale siia maani seda. Väga kahju, sest ivesteerisin temasse rohutlt palju energiat ja tähelepanu.
Praeguseks olen maha rahunenud, elan oma eluvaikselt, üritan võimalikult palju last enda juurde võtta ja olla, kuid tema tuleb mulle ikka meelde, vahet pole mis ta on teinud või kuidas käitunud, aga unustada ma teda ei suuda. Tean et siin maailmas ja meie tohutu väikses Eestis on olemas minu teine pool, kes mõistaks mind ja võttaks mind sellisena nagu olen.
Tere,
väga hea, et on olemas selline anonüümne kohta probleemi arutamiseks. Räägin oma probleemist ning loodan, et keegi saab sellest õpust võtta.
Olin suhtes naisega 6 aastat, nende aastate jooksul sündis meil tütar kes on praeguseks 5 saamas. Probleeme oli meie suhtes alati, tülid ning tal polnud soovi mind mõista ja kuulata. Kui rääkida pere sise aurast ja tegemistest siis söögi ning poe käimise poole pealt olin mina, kes käis. nii olid need asjad lihtsalt välja kujunenud, kuna tema väitel mul on auto ja see tõttu on asjad nii. Kui mina poodi ei jõudnud või tulin koju hilja või peale trenni kell 10 õhtul oli külmik tühi, laps oli söödetud, kas saiaga või müsliga, pidin minema ise poodi õhtu hilja Prismasse ja sealt asju seotada ja nii aastaid. Oli jätnud treeningud pooleli, kuna tahtsin kodus olla ja puhata, sest koguaeg oli tegemisi. Kui olime koos laps oli ema juurde klammeranud ning minu arvamust keegi ei kuulanud. kui olin lapsega eraldi kõik oli ideaalne. Naine käis tihti oma trennides ning mina olin lapsega kodus või kuskil väljas.
Olin õpinud seda kõike taluma ja sellest tülisid mitte tegema, kuna sain aru, et ta lihtsalt ei ole selles huvitatud.
Tema silmis polnud ta kunagi rahul minuga, juhul kui tegin sõbrannade ees mingi kena kingituse sünnipäevaks või sattusin ajakirjandusse ning sai sõbrannadelt tähelepanu, et kui tore mees sul on jne oli ta minu üle kohe uhke, aga et mida ma perekonna jaoks tegin, üritasin olla hea mees ja lapse isa seda ta ei märkanud. Suhtes oli tihti probleem, et ma olin armukade, aga muud moodi ei saanud, sest tähelepanu ma talt ei saanud, toetust probleemides, suhtest või asjaoludest mis Meie vahel on sammuti ei soovinud vestelda (läks selle peale närvi), üritasin seletada, et mis mind vaevab jne, alguses süüdistavas vormis mis on vale, kuid hiljem õpisin mina vormis talle serverima, kuid ikka ei aitanud. Võtsin ette elupsüholoogia kirjanduse, lugesin raamatu mehed marsilt ja naised veenuselt ja tõesti insipratsiooni, kannatust, mõistmist ja rahu andis ta mulle. Sain edasi mindud, kuid mitte kauaks. peale pidusid või tööpäeva, kus oli suur mehelik tähelepanu tal tulid tihti smsid telefonile, facebooki uued mees sõbrad jne, see kõik äratas kahtlust.
Siis kui oli aastaid tagasi Eestis seagripi, sattusin haigalsse. Mul kahepoolne kopsupõletik, raskete maksa tüsistustega ning seagrippi viirus sammuti. Tema lendas ära reisile pereliikmete juurde, helistasin talle ning ütlesin, et tule tagasi, tahan et oleksid siin lähedal, tema selle peale, et ta ei hakka pileteid ümber broneerima jne, et ei tule! Olin haiglas kaks nädalat ning selle ajaga olin otsustanud, et mina nii enam ei taha! kui olin koju tagasi tulnud, oli ka tema puhkuselt tagasi. paar päeva olin vait ning vajasin mõtlemist, siis ütlesin talle et meie vahel on kõik ma võttan asjad ja lähen mina. Tema hakkas paluma ja anuma, et meil on ju pere jne, mille peale olid mul kõrvad liigutatud, kuid sattusin lõksu monipulatsiooni. Läks mööda aeg ning kõik oli jälle endine.  .
Pidudel ning tähtpäevadel me enam ei käinud koos, tema väitel, et pidu on ainult sõbrannadega, et mehi seal pole jne. Samas teadsin, et see pole tõde, tõde oli selles, et klubis oli ta oma austajaga ehk neid oli sell momendil mittu.
Kord oli mul tema abi vaja, kus õues sadas vihma meeletult ja mina olin õhukeses jopes, teadsin et ta on linna peal autoga, see peale helistasin ütlesin et kas saad järgi tulla ning mind koju viia, selle peale, et tal on tegemist hiljem tuli välja, et ei olnud. Järgmine päev olin haige, loomulikult olin pettunud. Lihtsalt, kui tal oli abi vaja siis olin alati olemas, vahet pole kus ta on või kui hõivatud mina olen, tulin alati appi! Ma ei ootanud, temalt tegelikult midagi tagasi kunagi, lihtsalt kui mul oli abi vaja või temalt mingit vastand tegevust polnud see kunagi saadaval.
Kaldun korra teemast kõrvale:
Mul on peres väga tore ema, kes kasvatas mind koos vanema õega ülesse. Meheliku arvamust Meie peres polnud, kuna isa puudus, kes soovitaks mulle mehelikult jne. Naised olid need tugevad, kes juhtisid, kuid ei kamandanud keegi, pidasid mind ikka meheks nagu peab ja alati küsisid minu arvamust jne ehk nii nagu peab  . üritasid minus mingeid komplekse mitte üles tuua. Mis puudutab minu ema siis kunagi mul oli isa kui olin noor kuni 12.a . Probleem oli selles, et ta üldse ei hoolinud oma naisest ja lastest, ainult kamandas ning käis baarides joomas teiste naistega. Ema kannatas jubedalt kõike ja hoidis peret üleval, samas ta oli koristaja ja kõrvalt õpis juuksuriks, et peret üleval hoida. Kokkuvõtteks isa aastaid hiljem läks armukese juurde, kes oli pere tuttav, ei tea kas see oli saatus või karistus selle naisele, aga ta jättis oma pere sammuti maha ning mingi aeg hiljem sattus ta auto avariisse, kus oli auto rahvast täis, kuid kummaline, et ainukene kes sai viga ja surma oli see naisterahvas. Isa tundis ennast üksikuna ja tuli tagasi emat anuma ja paluma, et meil on pere, ma armastan sind jne, ema oli liigutatud, sest tema jaoks oli pere seis väga tähtis ja lootis et ta muutub. Kuud hiljem kõik läks paika tagasi ning veel hullemaks ja hiljem läksid nad ikkagi lahku.
Tõin selle loo selle jaoks siia, et lood, mis on toimunud nii minuga kui emaga, käitumine, kannatus, ennast ohverdamine, andestamine ning asja olnud on väga sarnased minu omadele.
Läksime see suvi lõplikult lahku. minu jaoks oli see väga raske, kuna tema oli näha et õnnelik, kas tõesti segasin nii väga? Käis pidevalt sõbrannadega pidutsemas, lapse andis mulle või enda emale. Pidevad kohtingud austajatega ning see tegi mulle väga haiget. Kuu lõpuks oli raha otsas ning palus mult laenu, et süüa osta. Kohe, kui läksime lahku tulid uued austajad või vanad ma ei tea, aga kindel on see et praeguseks hetkeks on tal partner olemas, et edasi minna elus.
Minu kohta praegune lugu või ütleks isegi probleem: Välimuselt pole ma sugugi kole mees, lihtsalt on välja kujunenud kompleks eemale tõmbuda. Selles suhtes ma olen väga hea suhtleja, töö kolleeg, naljad ja tegevused pidevalt toimuvad minu ümber, kuid ma ei aktsepteeri seda ning ei oma seda tähtsaks enda jaoks. Pidudel ei viitsi enam käia, pigem olen oma ette või lähen teen tööd, praeguseks nädalavahetusel takso töö, kus on suhtlust. Lähen külla oma vanematele või õele, last näen kindlatel päevadel nädala sees ja panin ta treening rühmadesse, skus saan teda jälgida ja osaleda temaga nendel tähtsatel momentidel.
Enda jaoks üritan arusaada või selgusele jõuda, et miks ma igatsen seda inimest või miks ma ei naudi vabadust sellisest suhtest, kus ma polnud sugugi õnnelik, miks ma hoidsin sellest 10 küünega kinni, kui teine inimene üdlse seda ei tahtnud, kas on võimalik ehitada enda ja ema vahelises peegelduses sein, et ei dubleeriks ema käitumist, kannastust ja muud. samas tean, et selline peremudel on mul välja kujunenud kui olin noor ja nägin seda kõike pealt. Kui olen Teiste naistega ja neid on olnud, ma olen nendega olnud nii füüsilises kontaktis, kuid see kõik on minu jaoks vale ning lõpetan suhte ära. ma ei suuda ennast vabaks võtta ja nautida elu muudatusi.
need tujud on mul nagu lained, kord on ja kord mitte. Mingi hetk olen väga õnnelik, et asjad on nii siis jälle tuleb kurbus ning üksinduse tunne. Spordiga jätsin asjad ka pooleli, lihtsalt tunnen, et vajan aega enda jaoks selgusele jõuda, leida see kadunud mina, et saaksin eluga edasi minna. Olen hakkanud palju lugema, rohkemgi kui varem. Töö sujumine läheb tasapisi, ei panen selle suurt rõhku nagu varem. Pigem istun loen mõtlen, kui teen tööd. Jätsin suitsetamise maha, kuna arvan, et see pole õige, et saan oma mõtted mujale viia ilma selleta. tean, et kõige parem roht on aeg, tõesti kui võrrelda mind praegu ja selline milline olin suvel siis olen selle lühikese ajaga väga muutnud. Neid närve ja mõtteid on vähem, pisaraid enam pole, mõtted kui on kellegi teisega ja selle tõttu sees tekkib valu on ka kadunud, kuid suhelda ma pole temaga ikka veel valmis. Tunnen, et ta tegi selle kõigega mulle väga haiget ja ma pole talle veel seda andeks andnud, samas üritan .
äkki on olemas head raamtud mis panevad mõtlema või aitavad sellest olukorrast välja või kui on vaja kohale tulekut ning arutleda seda probleemi kohapeal ja sellest tuleb, kasu mis minu kadunud isiksust üle leida siis olen kahe käega selle poolt.
Loodan, et see lugu saab kellegi jaoks olla kasulik ning vastukaja, mis tuleb psüholoogilt sammuti.
|
