Oleme koos olnud juba 15a, peres 2 väikest last (4a ja 2a). Mu mees on eluaeg elanud nö sissepoole st, et ta ei aruta kunagi nö igapäevalisi teemasid, niisama ei lobise ei kurda ei kaeba jms. Hästi raske on olnud meil...aga siiski oleme koos siiani. Nüüd aga järjest rohkem tunnen, et kasvõi juba seoses lastega me peame rohkem suhtlema, aga tema nii ei arva. Vahest möödub mõni päev nii, et ütleb ainult tere hommikust jm viisakusväljendid ( lastega muidugi räägib). Mu meelest ei ole see normaalne pereelu...Oleme sellest ka põgusalt rääkinud, kuid tavaliselt kisub see riiuks ja siis riiu käigus saan mina ennast tühjaks räägtud, aga tema võtab seda rünnakuna ning oma seisukohta tavaliselt ei avalda. EHk mõned päevad siis pärast on normaalsem olukord, kui tasahilju muutub kõik jälle samaks kuni järgmise riiuni. Ütleb, et tema ei oska teistmoodi ja ei ole harjunud oma tundeid, muresid, rõõme väljendama. Mis ma tegema peaks? Mul endal sellest ainult suurem stress ja mure...olen ise pisemaga kodune ja tajun, kuidas ta ei suuda seda aktsepteerida, et mina töölei käi ja lebotan niisama kodus juba viimased 4a..Keeruline ühesõnaga, aga ei oska ka kuskilt pihta hakata, kuid niiii väga igatsen nö tavalist meest ja sõbralikku kaaslast. Kõik soovitused teretulnud! Tänan!
Saan aru, et olete oma mehega enne lapsi olnud üle 10 aasta koos. Mees pole kunagi armastanud oma emotsioonidest ja kogemustest rääkida ja on elanud nö sissepoole. Teil on olnud raske, kuid otsustasite siiski koos lapsed saada. Peale laste sündi olete teie jäänud koduseks ning laste eest hoolitsemine, nii rollide kui ka elurütmi muutumine on tekitanud pingeid juurde. Saan aru, et vajate oma mehega lähedasemat suhet rohkem kui kunagi varem.
Laste sünd perre muudab tõepoolest palju. Muutused tekitavad alati teatud määral stressi. Paarisuhtele lisaks on teil nüüd suhtes ka vanemlik tasand. Kuna lapsed nõuavad palju hoolt, siis on tihti nii, et suurema osa ajast ollakse lapsevanemad ja paarisuhe saab aina vähem tähelepanu. Kuna aga pere emotsionaalse õhkkonna loovad just täiskasvanud, siis on väga oluline laste kõrvalt leida aega teineteisele ning olla regulaarselt ka ainult kahekesi.
Ärrituse ja süüdistuste taga on alati mingid vajadused. Suhtele tuleb kasuks, kui leida üles need tõelised vajadused ning võtta vastutus neid rahuldada ning rääkida nendest partneriga. Mida suuremaks muutub vastastikune sõltuvus suhtes, seda raskem on rääkida teemadel, mis võib teist ärritada. On tavaline, et üks pool püüab hoida pigem rahu ja seetõttu eemaldub ega taha rääkida probleemidest. Teine pool aga soovib luua suuremat lähedust ning otsib kontakti ning toob välja probleeme. Kuigi mõlemad tahavad ju tegelikult head, siis võib selline tsükkel mõlemale aina rohkem haiget teha.
Üks võimalus on püüda vältida hinnanguid, süüdistusi ja leida võimalusi, et teha jälle midagi koos, mida mõlemad naudivad. Vahel võib olla lihtsam minna perenõustaja juurde, kes aitaks rääkida nii, et kumbki osapool liigselt haiget ei saaks ning mõistmine saaks suureneda. Soovitan perekeskuse nõustajaid või pereterapeute üle eesti www.pereterapeudid.ee. Samuti võib uurida Imago-suhtekoolitusi ja nõustamist www.imagokeskus.eu. Oluline on saada kontakti uuesti teineteisega ning vähendada suletust, milles hakkab kergesti arenema vimm, pettumised ja üksindustunne. Mida avatumalt saate rääkida oma vajadustest ja tunnetest ilma nõudmiste ja süüdistusteta, seda rohkem suudate ka teineteist nö vastu võtta.
Kindlasti tasub ka muul viisil oma vajaduste eest hoolitseda. Kuna ütlete, et olete neli aastat kodus olnud ja vajate midagi veel oma ellu, siis soovitan mõelda, kellega koos võiksite midagi huvitavat ette võtta. Mis teid veel rõõmustaks? Vajate tõenäoliselt vaheldust, kuid kuidas? Mis tõstaks teie meeleolu ja annaks energiat? Varem leppisite paremini oma mehe kinnisusega, kuid laste eest hoolitsedes vajate rohkem ka ise tähelepanu. Mida vajate, et jaksaksite taas oma mehe kinnist loomust aktsepteerida ning ilma süüdistusteta püüda lähedasemat suhet taas luua? Süüdistused on loomulikud tulema, kui väsimus ja rahulolematus liiga suureks lähevad. Mil viisil tundub teile kõige võimalikum ja parem see negatiivne tsükkel katkestada? Ehk aitab nendele küsimuste üle mõtisklemine teil enda seest mõni hea lahendus leida. Eriti hea oleks neid teemasid koos mehega arutada, kui ta vähegi huvi tunneb. Oluline on ka see, mida teie mees vajab? Mis teda rõõmustab? Mida ta vajab, et ta jaksaks olla emotsionaalselt teie jaoks olemas ja ilma süüd tundmata teid kuulata?
