Olen viimasel ajal muutunud tusasemaks kui kunagi varem , osaliselt mõjutab seda minu praegune esimene rasedus aga samas enne rasedust oli olukord samuti keeruline .Ma ei oska kuidagi olla .Kardan oma suhet kaotada .Kardan et kõik mida ma ütlen või teen on kuidagimoodi vale ja tekitab pahandusi ja tülisid .
Olen märganud et mul on suur probleem usaldamisega .Koguaeg tunnen nagu minu noormees tahaks enda kõrvale kedagi teist .Ehk juba otsib kedagi .Vaatab teisi naisi jne . See on lihtsalt hirm mis on lapsepõlvest kaasa tulnud .See tunne et ma pole piisavalt saanud tähelepanu ja hoolimist . Isa jõi ja ema oli selline omaette ,teda ei huvitanud minu tegemised ja tunded . Ja siis sain suuremaks ja tulid esimesed suhted ja igas suhtes tundsin end hästi . Tundsin turvalisust . Meeldis teadmine et keegi hoiab ja minu kõrval kui soovin räääkida aga miski pärast jäid alati hirmud et ta leiab uue ,ma pole piisavalt ilus ja hea .
Nüüdseks olen suhtes juba pikemat aega ühe sama isikuga aga tunne ei muutu . Iga päev püüan mõelda välja kas see kõik on tõeline või millal tuleb see hetk kui ta läheb ja kõige raskem on see et ma hõõrun talle nina alla erinevaid asju .Kui ta läheb välja siis ütlen sarkastiliselt et noh kindlasti kohtad palju naisi .. ja siis on tema kurb .Tunneb et ei oska minu jaoks piisavalt hästi olla .
Ja siis olen omakorda mina kurb just sellepärast et talle niimoodi teen ja samas ka et minus sellised tunded elavad . Kuidas kõike lihtsamaks muuta enda jaoks?
Kogu nende keeruliste tunnete juures on hea, et olete teadlik enda sees toimuvast ja lapsepõlves kogetu mõjust. Olete mõistnud, et teie raskused oma partnerit usaldada ei ole seotud mitte tema endaga, vaid lapsena turvatunde puudumisest. Vajate ikka ja jälle kinnitusi, et teist hoolitakse, ei jäeta maha, kuid ikka pole seda piisavalt, sest ebakindlus teis endadas on sügaval peidus. Nii võibki juhtuda, et mida mees ka ei teeks, kuidas ta ka ei mõistaks teie etteheidete ja sarkasmi sügavamaid põhjuseid, ei oska ta ometi kuidagi olla, et teie end hästi tunneksite. See on väga tabav kirjeldus – teie torgite teda sarkastiliselt, tema tunneb, et ei suuda olla teie ootustele vastav, ei saa hakkama, on õnnetu, oma tunnetega toimetulekuks tõmbub ta eemale ja seepeale tunnete teie end süüdi, kuid muuta ka ei oska seda mustrit. Mida rohkem te teda kritiseerite ja kahtlustate, seda enam tõmbub mees eemale ja teie saate kinnitusi oma kahtlustustele ja ebakindlusele. Seda suletud ringi saab aga muuta.
Kirjast ei selgu, kuivõrd olete mehega rääkinud sellest, et olete lapsena tundunud puudust turvalistest lähedussuhetest vanematega? Kas mees suudab vahet teha, mis on konkreetne etteheide talle ja mis on teie sisemine ebakindlus, mida on teilraske teisiti väljendada? On väga tähtis, et te mõlemad mõistaksite, et asi pole selles, et te pole mehega rahul või et tema oleks süüdi teis toimuvas, vaid et teil on olnud vahel raske teisiti käituda ja vastastikku teineteisele mõistmist ja toetust pakkuda. Vahel on nii, et saame aru küll, et tunnete ja reageeringute juured on sügaval, kuid ei oska siiski midagi teisti teha ja käiku lähevad automaatlselt vanad reageeringud (rünnak või põgenemine).
Esmalt on tähtis, et suudaksite loobuda teineteise süüdistamisest, etteheidetest ja räägiksite peamiselt sellest, mida vajate ja kuidas end keerulises ja eriti korduvalt probleeme tekitanud olukordades tunnete. Nt selle asemel, et teha sarkatilisi vihjed teiste naiste kohta võiksite öelda, et tunnete end ebakindlalt ja sooviksite mehega rohkem koos olla, igatsete tunda enda tema jaoks tähtsana vms. Küllap teeb ka rasedus teid tundlikumaks ja vajate seda turvalisust ja hoolivust, kindlustunnet, et kõik on hästi. Kui siiski mees tajub selles etteheidet, et ta pole olnud selline nagu teie tahate, siis kuulake ka tema tunded ära.On tähtis, et ta kogeks teie mõistmist, et tema tunneb endebapiisavana teie jaoks. Mõelge, kas võib olla, et taotleteka temas ebakindluse tekitamist, alavääristamist, et seeläbi oma pingeid maandada. Ka see oleks mõistetav, et mõneks ajaks loob kergenduse teises tunnete esilekutsumine, kuid peagi selgub, et probleemid vaid süvenevad. Sageli korratakse ka mittetoimivat mustrit, et kogeda midagi tuttavlikku ja kuskil peidus on lootus, et suudekse see vana konfliktipundar teisiti lahendada, kogeda tõelist turvalisust. Niisiis, ei lõpe enne, kui kogetakse teistsugust lahendust. Kõik see eeldab teadlikku lähenemist ja vahel on mõistlik selleks kaasata pereterapeut.
Kõige selle juures on oluline, et te mõlemad usute, et soovite teineteise tunnetega arvestada, et aktsepteerite, et teine nii tunneb ja ei hakka arvustama, teineteisele hinnanguid andma. Alles seejärel on võimalik, et mõtlete koos, kuidas saaksite konkreetselt pakkuda teineteisele kindlustunnet.
