Olen viimasel ajal väga hädas enda süüdistamistega selles, mis toimub minu suhtes. Mul on muidu justkui väga armastav ja arusaaja kaaslane, aga tihti on ta seda seni, kuni käitun ja teen nii, nagu talle meeldib ja/või on harjunud. Oleme erinevate elukogemustega (tema teisel ringil, mina esimesel) ja ka perekonnamudelid lapsepõlves on olnud mõnevõrra erinevad (minu ema üritas kehtestada ennast peresuhtes ja väljendas oma arvamust, tema peres tehti kõike nii nagu ütleb isa).
Mu kaaslane täielikult eitab konfliktide olemasolu suhtes ja kui ma pole õnnelik ja rahul suhtes mõne aspektiga ja seda üritan "mina-tunnen" vormis rahulikult väljendada, siis ta tunneb, et ma ründan ja süüdistan teda. Lõpeb alati kõik sellega, et et mina olen paha, et reageerisin või ütlesin ja ei saanud ise oma emotsioonidega hakkama. Ta läheb emotsionaalsesse lukku, suhtleb küll kuid kaugelt ja külmalt. Ja mina tunnen, et mind süüdistatakse ja ei saada mu sõnumist aru. Ma saan aru, et ma ei saagi ideaalne olla ja alati hästi käituda, aga kuidas säilitada enesekindlust ja mitte ennast süüdistada kui kõrvalt seda tehakse? Olen võtnud kõik suhtega kaasnevad konfliktid enda vastutsuse alla. Ja see on väga raske koorem.
Kaaslane ise ütleb, et tal on probleeme enesekindluse ja alaväärsuskompleksitega, kuid ei seosta neid kuidagi meie suhte konfliktidega.
Ma olen väsinud sellest, et ma süüdistan kogu aeg ennast ja olen väsinud sellest, et pea iga konflikti ajal on kaaslane "välja kolimas", kuna väidetavalt ta pole minu jaosk piisavalt hea. Mina tahan lihtsalt väljendada mõnikord seda, mida tunnen ja arvan, isegi kui see ei lähe kokku tema arvamusega. Tahan väljendada seda nii, et teine ei solvu. Tema reaktsioon on aga pea alati- ma ei ole sulle piisavalt hea mees. Tunnustan teda väga tihti ja ta on tõesti minu jaoks hea mees ja ta ise näeb ka seda tunnustust "headel aegadel", aga millegipärast me ei saa konfliktsituatsioonides hakkama ja neid järjest koguneb.
Mida saan omalt poolt teha mina? Tahan, et see kooselu säiliks, kuid ei taha kogu aeg ennast alla suruda ja vabandust paluda kohas, kus ma ei tunne ennast süüdi. Tahan olla mina ise ja et mind armastataks ka mitte ideaalsena. Ja kuidas ma saan vähese enesekindlusega kaaslasele toeks olla, kui ta iga mu tegevuses näeb "ohtu", et ta pole mu jaoks piisav? Kuidas ühildada enda enesekindluse tõstmine ja kaaslase haavatavusega arvestamine? On see üldse võimalik?
Tean, et ta armstab mind oma parimal moel. Ja pingutab oma parimal moel. Kui ma vabanen enda süütundest, kas on siis lootust, et ka tema reaktsioonid minu eneseväljendustele muutuvad?
Olete püüdnud olla teie ise ja väljendanud oma arvamust ja tundeid, kuid see pole sugugi teie suhteid muutnud vabamaks ja lähedasemaks, pigem kogete, et tülid sagenevad. Kindlasti on heade, täisväärtuslike suhetes oluline olla loomulik, julgeda vabalt ja avatult end väljendada, nii mõtteid kui tundeid, nii nõustumisi ja rõõmu kui ka eriaarvamusi, häiritust, rahulolematust. Tahan igati julgustuda seda jätkama. Teie peamine mure seisenb selles, et kui teie väljendate oma arvamusi ja tundeid, saab mehe enesehinnang hoobi, ta ei tunne end teie väärilisena. See ongi sageli peamine risk kehtestamisel, erinevates probleemolukordades, et ühe osapoole häiritus tekitab teises pingeid. Pole ju mugav kuulda, et teine on rahulolematu, tal on mingil viisil halb, tal on pretensioon, mingi ootus, seda enam, kui ollakse selles osaline või näib, et koguni põhjustaja. Sealt on kerge tulema ka süütunne ja kaitsereaktsioon, nt põgenemine, eneseõigustamine, teises süütunde tekitamine jne. Probleem poleks ju probleem, kui kumbki poleks häiritud. Ei saa eeldada, et hea suhe on see, kui üldse ei olegi erimeelsusi, arusaamatusi, konflikte. Vastupidi, see, kui üldse suhetes probleeme ei ole, siis pole ka tõelist, usaldust, siirust, lähedust, on varjamine, eitamine, põgenemine, enda või teise allasurumine, mis lõpeb isiksuslikul tasandil enda kaotusena või mõne tervisehäirega. Probleemide lahendamine eeldabki suutlikkust taluda seda pinget, mida probleemi nähtavaks tegemine paratamatult tekitab. See ei küsimus heast ja halvat inimesest, vaid teadvustamisest, et oleme erinevad inimesed ja see tähendab erinevaid tundeid, vajadusi, reaktsioone jne.
Saan aru nii, et teie jaoks ongi see kõik loomulik, kuid küsimus on, mida saate teha mehe heaks ja seeeläbi suhte heaks. Palju oleneb sellest, kuidas rääkida olulistel teemadel, kuidas väljendada oma tundeid (mis järgneb, kui alustate „ma tunnen.....“ , eelkõige vältige hinnanguid, tõlgendusi jms tema kohta), mittenõustumist, oma erimeelsust, vajadustest ja eriti tundlikel teemadel. Kui seni olete korduvalt näinud, et mees pigem väldib või põgeneb, kui tunneb end rünnatuna, mitteväärilisena, siis edasi on väga oluline, et te ei püüks mitte niivõrd selgitada, et ta on valesti aru saanud (see oleks ju jälle rünnak, nagu tema pole hakkama saanud, on taipmamatu), vaid võimaldada tal end turvaliselt väljendada, mis temas toimub. See eeldab teilt peamiselt aktiivset kuulamist ja seeläbi aktspeteerimist, et tema jaoks on nii ja see ei ole vale, mida ta tunneb.
Parim on see, et tema saaks tunda end hästi ja mõistetuna ja samuti sellisena nagu ta on. Teie juba olete endast leidnud palju olulisi asju üles ja nüüd vajab temagi seda. Teie saategi talle seda pakkuda, et tal on õigus end tunda teisiti, olla haavatav, väheväärtustatuna, tunda end süüdistatuna jne.
Jälgige, mis on aidanud tal võtta vastu tagasisidet ilma tundmata end rünnatuna, pingega toime tulla, probleemolukordi lahendada ja mis on siis olnud teisiti. Oluline oleks just koos analüüsida, kuidas me mõne konfliktiga oleme edukalt toime tulnud nii, et see on suhet teinud vabamaks, sügavamaks. Uuringe siiralt, kuidas võiksite end väljendada, kui te soovite oma tunnetest ja vajadustesst rääkida, seda eriti siis, kui soovite midagi muuta.
Kui siiski näib, et olete jätkuvalt kipmus, siis tasub pöörduda ka paarinõustja poole. Kirja teel on paratamatult võimalik arutleda vaid üldistatult ja oletuslikult ja see ei võimaldada tunnetada ja märgata just seda, mis toimub teie kahe vahel ja mis on takistuseks teil mõlemal end suhetes kindlana ja õnnelikuna tunda.
