Olen abielus(7 aasta) naine,kodus kasvamas kaks last (7 ja 3 aastane tüdrukud).Olen hetkel töötu aga teen mitteamelikul kodukoristusi.Käin iga päev oma 3 aastasega koos tööl 2-3 h. Mu abikaasa aga ei hinda seda mida ma teen.Iga jumala õhtu ma kuulen jälle ,et pean omale töökoha otsima.Et ainult tema peab meid üleval pidama.Ma logelevat ainult päevad läbi kodus.Pidevast nääklemisest tingituna hakkasin cv saatma igale poole.Aga lapsed jäävad nüüd terveteks päevadeks üksi koju ,kuna ka mina suundun ära ametlikult tööle.Hullem lugu aga selles,et lapsed ei saa oma vahel üldse läbi ja teevad kogu aeg üksteiesele haiget.Sellepärast ka väiksem laps igal pool kaasas,kui tööl vaja käia.
Sellisest pidevast pingest on mul suurema lapsega suhted väga halvad.See vimm mehe vastu,mis mul sees on ,läheb kõik lastele.Ma ei naerata ,ega paku lastele lähedust.Pidevalt saavad nad ainult sõimata.Ma ei tahaks lapsi üldse näha ,aga pean nendega koos olema.Suurema lapse närvikava on ka juba selline, et ei kujuta ette mis tulevik küll toob.Ta nutab iga asja peale ja lõhub uksi,pidevalt on ta pahuras tujus.Kui ta ka heas tujus on ,suudan ma ta tuju ära rikkuda.
Mul on selline tunne ,et olen oma abieluga nurka surutud.Ma tahaks õnnelike lapsi ja tahaks ise ka õnnelik olla,aga ei oska.Mees ei paku mulle lähedust ja ma ei paku lastele lähedust.
Ei leia väljapääsu oma olukorrale.Ei näe mitte millelgi mõtet,sest ikka ja jälle trambitakse mind jalge alla.
Ei ole põhjust kahelda, et just hea lähisuhe on see, mis inimese oma eluga rahulolevaks ja õnnelikuks teeb. Kui see tasakaal paigast nihkub (ja kirjas kirjeldate osati just seda), tekib rahulolematus, tülid ja konfliktid. Kui tähtsatest asjadest ei räägita, kui ei tehta kokkuleppeid, kui jutud jäävad näägutamise tasemele, siis ei ole ka edasiminekut, ja rahulolematus aina kasvab. See on halb olukord teile kõigile, ent eelkõige lastele. Lapsed ei saa valida vanemaid, lapsed ei saa vastutada kodus toimuva eest, koduse õhkkonna eest, isa-ema suhte eest. Seda kõike saate teie – teie ise ja teie mees. Väga kahju, et lapsed kannatavad. Peaks tingimata midagi ette võtma, et see olukord ei jätkuks.
Inimene on loodud väärikaks olendiks. See tähendab, et ta hoolib endast ja teistest, peab lugu endast ja teistest. Inimlapse väärikuse kasv algab kodust, oma vanemate suhtumisest neisse. Kui lapsed tunnevad, et nad ei ole väärtuslikud, armastatud, kui nad tajuvad, et nende tunded ja mõtted pole tähtsad, siis nende eneseväärikustunne saab kahjustada ning on suur tõenäosus, et nad hakkavad kunagi ka oma lähedaste inimestega käituma sel moel, nagu kirjeldate teie praegu ennast käitumas.
Ma ei usu, et te soovite, et see nii oleks, ja on ju ka murekirja kirjutamine märk sellest, et soovite muutust.
Muutus nõuab pingutust. Esimene pingutus võiks olla see, et te ei lase end jalge alla trampida vaid õpite enda eest seisma. Kõige väiksemgi edusamm selles osas võib anda kindlust ja siis on kergem ka järgmisi samme astuda.
Esimene samm enda eest seismise poole võiks olla see, et leiate julgust rääkida mehele, kuidas te ennast tunnete, väljendada selgelt oma õnnetu-olemist, kurbust ja rahulolematust ning teha mehele ettepanek muutusteks. Rääkige, mida te mõtlete, kardate, eeldate, vajate – ja olge valmis kuulama ka teda. Suhtes on ikka nii, et kummalgi on pool. Teie saate seista oma osa eest.
Igaüks elab oma naha sees, teab oma tundeid ja mõtteid. Teise tundeid ja mõtteid saame teada ainult siis, kui teist kuulame. Seega on igas suhtes hädavajalik öelda välja, mida mina mõtlen, tunnen, soovin ja vajan, eeldan ning lasta sama teha ka teisel. Just tundlikkus teise vajaduste vastu loob läheduse inimeste vahele. Ent mitte kunagi ei maksa jääda lootma, et teine minust ehk niigi aru saab, mind sõnadeta mõistab, mu mõtteid loeb. Asjad mis ühele inimesele tunduvad iseenesest mõistetavaid, ei pruugi olla seda sama teisele. Seetõttu tuleb rääkida, rääkida... ja kuulata, kuulata... Ja ka sellest ei piisa. Rääkida ja kuulata tuleks seni, kuni jõutakse kokkulepeteni. Oleks väga hea, kui saaksite mehega rahulikult rääkida sellest, millega kumbki rahul ei ole. Seda pole kerge teha, sest süüdistused (sina oled selline! Ma tahan, et sa oled teistsugune!) on kerged tulema. Seetõttu on keerukaid ja tähtsaid jutte mõtet rääkida vaid siis, kui mõlemad olete rahulikud, suudate teist kuulata ja mõista. Oluline on õppida rääkima endakohaselt: mina tahan, mulle meeldib, ma ei soovi, mind ärritab... jne. Kui kumbki saab tähtsad asjad välja öeldud, pinge alaneb.
Edasi saab rääkida sellest, mida kumbki on valmis tegema teisti. Kui mingidki väikesed kokkulepped püsima jäävad, on see märk, et kumbki on nõus panustama ja asjad võivad hakata minema paremini. Kohe, kui vanemad tunnevad ennast paremini oma paarisuhtes, saavad ka lapsed end paremini tunda. Sest kõik see, mida tunnete teie, on ka teie laste sees. Nii mõneski mõttes võiks öelda, et lastel ei ole muud elu kui nende vanemate elu. Kui teie oma elu ja suhte paremaks muudate, on see suur ja hea muutus ka laste jaoks.
Kui aga teie ja teie mehe jutuajamiste käigus selgub, et pingutusi on valmis tegema vaid üks pool, või kummagi pingutused osutuvad liialt väikeseks, et muutust kaasa tuua, on ehk tõesti vaja mõelda hoopis selle peale, kuidas minna lahku ja teha koostööd mitte enam paarina, vaid ainult lapsevanematena.
Ei ole mõtet oma ja oma laste kannatusi suurendada. Palun ärge laske sel olukorral jätkuda.
Kui tundub, et probleem on liialt keerukas kahekesi lahendamiseks, võite alati pöörduda paarinõustamisse.
