Olen juba mitu korda alustanud siin kirjutist aga alati ühel või teisel põhjusel postitamata jätnud. Ometi olen veendunud, et ei oska enam ise edasi minna ja vajan abi. Osaliselt on probleem selles, et ma täpselt ei saagi aru, milles probleem on. Oma praeguse abikaasaga tutvusin mõned nädalad peale seda kui olin otsustanud oma esimesest abikaasast lahutada, õigemini otsus oli mõlemapoolne ja lahutus ise oli rahulik. Kuigi ma uut suhet ei vajanud, armusin päris kiirelt. Kuid meie suhe pole olnud kunagi nö tavaline. Oleme käinud kokku ja lahku lugematuid kordi. Mees tahtis ringi leekida, pidas minu kõrvalt mitmeid suhteid, mina olin raudkindel, et see mees on just see õige, et ta lihtsalt ei tea seda veel aga küll mõistab... Kõik see, mis toimus, on pikk jutt. Hetkel oleme koos olnud umbes 7 aastat, meil on 2 pisikest last (3 ja 1 aastane) ning oleme abielus lühikest aega aga mina olen õnnetu. Ma ei suuda meest usaldada. Ta on mind palju petnud, ka raseduse ajal ja siis kui oli väike laps meil kodus juba. Kuid siis võttis ta end kokku ja tundsin, et ehk suudame ikkagi peret hoida ... saime teise lapse, abiellusime, kuid päris korda me suhet ikka ei saanud. me ei suutnud õrnutseda ega helusi jagada aga liikusime sinnapoole ja uskusin, et see on võimalik. Nüüd ta hakkas suhtlema aga oma vana armukesega uuesti. See inimene, kes minu elu kunagi kildudeks lõi, tuli tagasi peale 2 aastast eemalolekut ja minu maailm kukkus kokku. Mees väidab, et nad ei kohtu, kuid vaatamata minu etteheidetele, suhtleb vist temaga edasi. Olin kogu selle 2 aastat näinud vaeva, et suudaksin meest uuesti usaldada, püüdsin meievahelist sädet lõkkele lüüa aga nüüd, ma enam ei taha midagi. Õigemini, tahaks et meie lastel oleks pere..ema ja isa aga ma ei suuda selle mehega koos olla. Magan voodi serval keras, tema teises servas, seljad vastakuti. Me ei räägi rohkem kui hädavajalik. Pinge on õhus. Kui see väljakannatamatuks muutub, siis räägime aga see ei vii kuhugi, mina süüdistan, tema süüdistab vastu..Vahel ta püüab seletada ja keerutabki sellised lood kokku, et jään uskuma, et ma ise kujutan kõike ette. Enamasti võtab ta hommikuti suurema lapse kaasa ja põgeneb kodust oma vanemate juurde, mina aga ei suuda end sundida sinna minema, sest alati mõtlen, et kas see on nüüd viimane kord. Kui koju jään, siis mõtlen, et kas ta viib lapse maale ja ise läheb armukese juurde..ka see on võimalik. Pinge on muutunud hetkel nii suureks, et ma magada ei saa, süüa ei suuda. Püüan lastega tegeleda aga peas on vaid mõtted, et kuidas edasi minna...kas üksi või on mingi võimalus veel.. Ma ei taha kellegile lähedasele rääkida, sest need paar inimest, keda usaldan, on mind kõik need aastad püüdnud sellest mehest eemale tirida ja mul on häbi nüüd kurta. Usun siiani, et mingi võimalus ju peab olema, et saame asjad korda aga ainult siis kui me mõlemad koos vaeva näeks aga me ei tee koostööd. Kord püüan mina ja löön käega, on ka tema püüdnud aga mina vaatan kõravlt ta ponnistusi ega suuda kaasa lüüa. Kas pean nüüd lõpuks endale tunnistama, et ongi kõik?
Olete olnud kaua suure pinge all ja teadmatuses, ,mis saab edasi. See on väga mõistlik, et te abi otsite, see tähendab, te ei soovi nii jätkata. On ju mõistetav, praegune olukord suhetes, kus te enam ei tea, mida arvata, usaldus on kadudnud ja rääkida ka ei saa, viib teilt meelrahu ja kindlustunde. Kuid kõik see ei pea aga tähendama, et kõik on läbi.
Teile on olnud juba aastaid keeruline suhe, mitmeid kordi olete kokku-lahku läinud, kuid oletan, et seni ei ole te piisavalt saanud analüüsida, mis teie suhetes toimub, ega jõudnud ka millegi uue tõdemuseni, mida teha teisiti, et suhe toimiks. Kirjutatae, et et rääkimine pole viinud kuhugi, olete vastastikku teineteist süüdistanud. Veel kirjeldate, et olete uskunud, et suudate mehe „ringi leekimist“ talutsada ja lootunud, et petmised lõpevad. Pingutate suhte nimel, kuid olete siiki õnnetu. Kerkib aga küsimus, mida õigupoolest mees mõtleb ja tunneb. Kuidas tema teie suhet näeb, millised on olnud tema arusaamad ja ootused.? Milles ta teid süüdistab ja mis paneks teda sedavõrd hästi tundama, et ta ei vajaks teisi suhteid? Kõik see on väga oluline, et mõista, miks teie suhe seni ei ole toiminud ja mida te peaksite teisiti tegema, et suhte püsimine oleks mõlema tõsine soov.
Arvestades seda, et senised rääkimised ja pingutused ei ole viinud usaldusliku suhteni, siis soovitan kaaluda koos mehega minna paari- või pereterapuedi juurde. Saaksite võimaluse proovide teisel viisil oma suhte üle arutleda, vältida teieneteise süüdistamist ja mahategemist, ning otsida seda, mis suhet hoiaks. Pereteraapiasse minekuks on eeldus, et te mõlemad usute ja tahate, et suhe toimiks. Kui vastutus on ainult ühel, kui üks tahab ja teine ei taha, siis on keeruline ka spetsilaisti abiga midagi ette võtta. Rääkige algatuseks mehega sellest, et püüate mõista, mis teie vahel toimib, miks te kumbki oma abielust rõõmu ei tunne ning saage temalt nõusolek, et ta on valmis põhajlikumaks aruteluks. Piisab sellest, et te tunnistate mõlemad, et teie suhe ei ole tee teid õnnelikuks, kuid te soovite liikuda selles suunas. Kindlasti on oluline, et te mõistaksite, et teist mõlemat oleneb see, kuidas suhe õnnestub, te kumbki pole süüdi selles, et te pole rahul, vaid te lihtsalt ei oska teisiti. Küsimus on valmisolekus muuta midagi, näha, kuidas saaksite kumbki suhte heaks panustada.
